Sportkoera lapsepõlvest.

Oleme käesoleva aasta jooksul pannud Sportkoera kodulehele ja siia blogisse üleese rea videoid kutsika treeningutest ning propageerides tarka ning süsteemset tööd alates kutsikaeast. Samuti olen teinud päris mitu loengut teemal kutsika ettevalmistus tulevaseks sportkoeraks. Veidral kombel aga mida rohkem sedasorti infot levitada ning ülesse panna, seda häälekamalt hakkab kostma ütlusi stiilis "jätke koerale lapsepõlv alles" ja et " koer muutub ilmetuks ja põleb läbi kui temaga kutsikast saati trenni teha " jne. Veidral kombel neid jutte levitavad ja räägivad jsut Eestis koolitusega rohkem tegelevad inimesed. Ma pean tunnistama, et ma siiralt ei saa aru, kuidas saab olla nii pime , kurt ja mitte mõista mis ümberingi toimub. Seletaks tänases teemas veel pikemalt lahti kutsika ettevalmistuse tähtsuse ning süsteemse töö mõtte.


Paljud inimesed kipuvad tõmbama inimese ja koera vahele võrdusmärgi ehk kohtlema koera lapsena. Kui me võtame lasteaia lapse ning paneme ta kohe 4 aastaselt kuhugi trenni ning sunnime teda tegema seda iga päev andmata üldse vaba aega nö. mängimiseks ja lihtsalt olemiseks, siis selle kohta võib küll öelda, et me  võtame lapselt tema lapsepõlve ning see tõenäoliselt mõjutab tema arengut. Mitte, et laps ei tohiks mingit trenni teha või kuskil ringis käia, aga ilmselgelt peab talle ka vaba aega alles jääma. Võtame võrdluseks koera. Koer on loom, täpsemalt karjaloom. Kui te toote endale kutsika koju, siis peale kohanemist märkate ju üsna kiiresti, et kutsikas armastab teil kaasas jõlkuda ning ei taha väga üksi jääda. See on talle sisse kodeeritud. Väga olulise osa kutsika arengus määrab see, et tal on tugev koht karjas. Ilmselgelt kui panna kutsikas isolatsiooni, näiteks puuri ja lasta tal seal üksi elada, siis ta on väga õnnetu.  Samas on väga paljud uurimused näidanud, et kutsika nö. liimumine omaniku külge ongi alguses oluliselt tulemuslikum, kui vanemast peast. Ehk kui võtta kutsikas ja jätta ta kuudeks teiste kutsikatega mängima ja "lapsepõlve nautima", siis sellise koeraga hiljem vanemast peast kontakti otsides seda enam ei leia. Teisisõnu on paratamatus, et inimene võttes kutsika arvestab sellega, et ta tegeleb kutsikaga, suhtleb temaga (mille hulka kuulub mäng ja lõbu) ning läbi selle võimaldab kutsikal kohaneda uue eluga ning areneda ja sotsialiseeruda ja õppida suhtlema. See kõik on kutsika normaalseks arenguks vajalik. See ongi kutsika nn. lapsepõlv. On täiesti ilmne, et mida rohkem aega jätkub teil kutsikaga tegelemiseks, seda õnnelikum teie koer on. Kutsikaga tegelemine tähendab seda, et ta saab oma karja ja karjajuhi  tähelepanu. See on aga suurim au ja rõõm, mida üks koer üldse loota võiks. Arusaadavalt ei tohiks kutsikaga tegeleda 24/7, sest ta väsib kiiresti ja vajab ka puhkust ning võimalust omaette olla.

Kui me nüüd mõtleme kutsikaga suhtlemise peale ja mängudele, mida me temaga teeme, siis ilmselgelt me ju mängime kutsikaga kodus mingeid sikutamismänge, ükskõik kas kaltsuga, sussiga või prääksuva pardiga. Samuti me viskame talle asju. Olgu need siis pallid või talle spetsiaalselt ostetud mänguasjad. Samuti me ju õpetame kutsikale nii ehk naa toiduga mingeid kuulekuse algtõdesid , nagu istu või lama või paigal püsimine. Näidake mulle ühte kutsikaomanikku, kes seda kõike ei tee. See osa ongi naljakas, et need inimesed, kes väidavad, et kutsikaga kuulekust treenides me "röövime tema lapsepõlve" teevad ju ise ka kõike seda eespool kirjeldatut. Mõtleme nüüd sellele, et kui ma nii ehk naa sikutan koeraga mingit mänguasja, siis mis on teisiti, kui ma sikutan konkreetse kujuga kaltsu ning teen seda konkreetse tehnikaga. Ehk ma teen seda ühte moodi ja läbi sellise sikutamise õpetan kutsikale ühte konkreetset käitumismalli, mida läheb väga vaja tulevasel sportkoeral. Kutsika jaoks on see ju igal juhul sama sikutusmäng. Tema ei taju, et see on nö. treening - "omanik tuleb töölt ja oi kui lahe, ta hakkab minuga sikutama" mõtleb kutsikas. Sama teema ju toiduga istu koolitamises. On võimalik näidata vorstitükki ja öelda "istu" või liigutada seda vorstitükki käega teatud skeemiga ja öelda siis istu. Kutsikas tajub seda täpselt ühte moodi, kuid ühel juhul tekib sellest lihtsalt tuim istumine, teisel juhul aktiivselt tehtud tehniline sooritus.

Ma olen siia blogisee kirjutanud kutsika ettevalmistusest päris mitu lugu koos videotega. Kasutage blogis otsingut kutsika ettevalmistus http://sportkoer.blogspot.com/search/label/kutsika%20ettevalmistus ja need lood saavad kuvatud. Ma neid ümber kirjutama ei hakka. Edasi räägiks selle kutsika ettevalmistuse tähtsusest.

Kutsikas on alguses nagu kuiv käsn, mis imeb sisse teavet, oskusi ning reegleid. Sellest sisseimetud informatsioonist kujuneb välja tema hilisem käitumine. Kui me mõtleme sportkoera peale, siis meil on hilisemalt vaja just teatud tüüpi käitumismalle, nagu näiteks me tahame, et koer siiakutsumisel teeks seda kiirelt ning tuleks ette sujuvalt samas kergelt pidurdades. Samuti me tahame, et koer lama käsu saamisel lamaks kiiresti ning teeks seda üheosaliselt. Lisaks on meil soov, et koer läbi soorituste energiat koguks, ise aktiivsust ülesse näitaks ning pikemalt ilma preemiata sooritades aina paremaks muutuks. Need on kõik sellised käitumismallid, mis ei teki iseenesest. Tegelikult on meil kutsika kasvatamisel kolm võimalikku teed:

1. Me ei tee koeraga midagi , ei suhtle ja tegele jne.Sellisel juhul jäävad koeral tekkimata igasugused  tehnilise soorituse alused. Sellisele koerale vanemast peast asju õpetades me joonistame piltlikult öeldes valgele lehele talle kujundeid, milelst tal varasem arusaam puudub. Nagu ma eelpool mainisin on selline koer õnnetu , kellega ei tegeleta kutsikast peast ning see tekitab ridamisi sotsiaalseid ja kontaktiga seotud probleeme.

2. Me mängime ja  tegeleme temaga kuid ei tee seda süsteemselt. Sel juhul on koer rõõmus meie tähelepanu üle ja ta naudib ühist aega. Paratamatult ta kogu aeg õpib ka ning kahjuks õpib juhuslikke asju, mis on väga suvalise ülesehitusega. Näiteks õpetades talle juustutükiga lama käsku, teeb ta seda ühel korral üheosaliselt, teisel kaheosaliselt, kolmandal ei lama lõpuni, neljandal teeb aegalselt ja viiendal kiiresti. sisuliselt tähendab see seda, et koerale tekib mingi harjutusega väga segane ning kirju taust ning hiljem on väga reaalne, et sellest kujuneb välja konflikt koolitusel, sest õpetades talle enda arust koolituses nö. uut käsku vanemast peast, tegelikult ei ole leht enam valge vaid seal on ette joonistatud kõik need kutsikaaja soperdused.

3. Võimalus on, et me teeme tööd süsteemselt ja joonistame sinna valgele lehele asjad kohe õigesti.Ilmselgelt peab seda tegema targalt ning õigesti. Ilmselgelt on võimalik valesti tehes koer kutsikast peast ka nö. " ära tappa" ja tuimaks muuta ning talt igasugune motivatsioon võtta. Tegelikult me ei kuluta sellisel juhul kutsika peal e rohkem aega kui mõni teine inimene. See ei ole koormav meile ega koerale, aga areng suundub õiges suunas. Kui d ma toonitan veelkord üle, et tuleb osata ja tunda seda, mida tehakse. Valesid asju tehes või õigeid asju valesti tehes on võimalik ka oi kui palju ära rikkuda. Tegelikult lausa kõik ära rikkuda.

Siinkohal kindlasti niimõnigi ütleb, et aga so what, mis vahet sel on. Kui me räägime sportkoerast siis  tegelikult on väga suur vahe. Kui ma tegn mõned aastad tagasi loengud kutsika ettevalmistusest ning treeningplaanist, siis ma näitasin videoid Soome koerte sooritustest ja ütlesin, et mõelge selle peale, et 5 aasta pärast peate te võistlema k Eestis selliste koertega. Kui te targalt ei treeni, siis te kaotate rajult. Seda on näidanud Soome eeskuju. Seal oli ka 10 - 15 aastat tagasi konkurents märksa hõredam, kuid ühel hetkel hakkas toimuma meeletult kiire areng ning täna on Soome nö 100-s koer ka selline, kes meie 90 + 90 + 90 koertele ikka väga pika puuga ära teeb.  Meil Eestis on mingi naljaks rahulolu valitsemas. Laias laastus treenitakse koeri suhteliselt sarnaselt , nagu seda on tehtud viimased 10 - 15 aastat. Kuivõrd treenitav koeramaterjal on natuke paranenud, siis see jätab eksliku mulje, et oo, me oleme lahedad ja tegelikult areneme meeletult. Vaadates kõrvalt see kahjuks ei ole nii. Kui me võtame parema koeramaterjali koefitsendi välja, siis teevad koerad samasugust viltust kõrvalkõndi, ei püsi ühtlases meeleolus, närivad aportit, on asendite harjutustes tehniliselt ebapuhtad jne jne. Lihtsalt tänu materjalile näevad nad reipamad välja. Mulle on jäänud tunne, et meil kipuvad inimesed mõtlema nii, et kui me oma vanale know howle ja koeramaterjalile toetudes saime näietks MM-l 80-nda koha, siis juba pelgalt parema koeraga ning natuke targemalt treenides tuleme kindlasti 50 hulka. Kahjuks aga peab ütlema et see ei ole nii.

Vaadates olümpiaülekandeid jäi mul kõrvu ujumist kommenteerinud oma ala spetsialisti arvamus, et käesoleval olümpial on meie sportlasi ujumises oluliselt vähem kui eelmistel olümpiatel ning et see langus on toimunud juba mõnda aega. Peamise põhjusena nimetas ta seda, et muu maailm areneb nii kiiresti ja miski ei seisa paigal ning kuna meil Eestis ei ole toimunud treenerite kõrgetasemelisi koolitus viimastel aegadel, siis on tekkinud teatud paigalseis ja muu maailm lihstalt läheb eest ära. Minu arust väga targalt öeldud. Nii on see iga alaga. Olümpialt võib tuau teisegagi näite. Võtame 100 m jooksu. Tegelikult olid selle aasta kõik MM finalistid kiiremad, kui mõned ajad tagasi olümpiavõitja, rääkimata sellest, et pooled jooksid kiiremini kui mõni aeg tagasi oli maailmarekord.  Kui keegi oleks hakanud 14 aastat tagasi treenima eesmärgiga joosta 9,97, teades et see annab talle 14 aasta pärast olümpiavõidu, siis paraku sel aastal ei oleks ta selle ajaga saanud isegi finaali. Paha lugu küll.

Tulles tagasi koeraspordi juurde, siis minu väide on, et kui 5 aasta pärast läheb meie koer MM -le ning teeb sellise soorituse, mis praegu annaks 50 koha, siis ta ei tule sellega mitte 50-ndaks ja isegi mitte 80-ndaks vaid jääb 100 piiri taha. Millest selline arusaam? Ma olen viimasel ajal näinud väga palju häid noorte koerte videoid nii Ida -Euroopast, endise NSVL i riikide koerte kui ka Lõuna - Ameerika koerte esituses. Tegelikult areneb see MM-i nö. teine pool praegu meeletult kiiresti, kuivõrd korraldatakse palju seminare ning tekkinud on väga tugevad treeninggrupid.
Ma lingin siia 2 videot näiteks Venemaalt. Vaadake neid sooritusi ja mõelge, et kas te oleksite 2-3 aasta pärast valmis selliste koertega võistlema? Mõelge selle peale, et samasugused koerad kasvavad peale Ukrainast, Ungarist, Kasastanist, tegelikult ka Lätist ja Leedust. Sellistest riikidest, mis ei ole olnud ju meist kuidagi paremad. Selleks, et suuta muu maailmaga sammu pidada tuleb targalt treenida ning ka head koeramaterjali kasutada.
http://www.youtube.com/watch?v=hVdAuimi0-4&feature=youtu.be

http://www.youtube.com/watch?v=N8hnelT_1pE&feature=player_embedded#!

http://www.youtube.com/watch?v=pC5GUBRcjqY&feature=related

Ma olen siia blogisse pannud videolõike ühest noorest mali kutsikast. See on materjalina hea koer ning teda on alates algusest peale targalt ja süsteemselt treenitud. Hetkel on see koer 7,5 kuune ning ta teeb ilma abivahenditeta heas energias kõrvalkõndi, pöördeid, samuti täidab kiirelt ja tehniliselt puhtalt istu ja lama käskusid ning teab hästi oma asendit ees ning kõrval ning oskab neid vahetada. Ning mis peamine ta teeb seda kõike konfliktivabalt ja rõõmsalt.   Ma arvan, et millalgi lähiajal saab seda koera jällegi filmitud ning siia ülesse pandud. Ka kaitses ja jäljes teeb see koer praegu juba väga head tööd. Kaitse poolelt on olemas videod Sportkoera Facebooki kontol ja Sportkoera kodulehel, kus ta teeb varrukat ja kostüümi. Ma väidan, et paari aasta pärast saab olema Eestis väga raske seda koera võita, sest ta on hea kutsikas, kellega on tehtud asju algusest peale õigesti. See võib tunduda suht ülbena, aga ma ütleksin nii, et kui meie juurde tuleb veel mõni inimene sooviga tõsisemalt sporti teha ning me aitame talle leida hea kutsika ning abistame teda alates esimestest sammudest ning toetame edasistes treeningutes, siis mõne aasta pärast pole teistel koertel enam asja pjedestaalile ega ka MM -l e. Miks ma selles nii veendunud olen? Aga sellepärast, et ma tean, et kui nendest koertest tuleb välja kasvõi selline lõpptulemus, nagu näiteks Soome MV-te 10 - s koer, siis Eestis lihtsalt ei ole talle vastast, sest puudub piisavalt hea materjal ning on tehtud algkooituses liiga valusaid vigu, mida hiljem enam ei korrigeeri. Ma ei käi välja tühje lubadusi, vaid pigem soovitan inimestel hakata mõtlema tõsisemalt, et millise kutsika nad võtavad ja mida nad selle kutsikaga teevad, sest vastasel juhul jäävad nad võistlustel vaid osaleja rolli ja karikad lähevad mujale.
See ei ole maailma mõistes midagi ebatavalist. Selliseid koeri on täna juba väga palju. Vaadake kasvõi seda siia lingitud Venemaa koera, kes on seal alles 6 kuune.
Lõpetaks selle kirjatüki vana hea Eesti vanasõnaga " Mida Juku ei õpi seda Juhan ei tea". See on küll öeldud laste ja kooli kohta, kuid pädeb ka koeraspordis.