Jäljepõldudest

Tänast kirjutist ajendas kirjutama kaks erinevat põhjust. Ühest küljest sai just siia kirjutatud teemal raske treeningul, kerge lahingus; teisalt on nüüd FCI IPO MM i lehel üleval selle aasta MM i põldude pildid.  Vaadates meil Eestis toimuvat ja kuulates võistluste järgselt antavaid kommentaare on mulle jäänud mulje, et meil tegelikult väga paljud ei kujuta ette põldude raskusastet koera jaoks ning seda, kuidas koer erinevat pinnast ja olusid tunnetab. See on tegelikult ka üks peamisi põhjuseid meie liiga lihtsate põldudega võistluste jaoks, sest need natukenegi teistsugused põllud, mis tihti liiguvad ikkagi selles nö. lihtsaimas kastis, tunduvad inimestele juba väga rasked. Samas, kui ikka ei tunneta põllu raskusastet, siis on ju ka treeninguid ülesse hitada üsnagi raske. Kuidas sa teed trennis nö. raskemal põllul treeninguid, kui võistlustel, kui tegelikult on ettekujutus koera võimetest üsna ähmane. Raske treeningul kerge võistlusel peaks tegelikult pädema igasuguse raskusastmega põllu osas. Kuidas tunnetab koer põllu raskust ning kuidas peaks seda treenima?



Koera koolitamise juures jäljel on mitu erinevat nö. tasandit, mille jaoks peab mõtlema.
1. Koera koolitamine jäljel algab õige rütmi, tehnilise töö ja tempo õpetamisega. See on nö. kõige alus, sest selleletoetudes on võimalik teda kohandada erinevatele pinnastele, samuti parandada vigasid esemelt liikuma minemisel või nurkades ning samuti pinnasemuutustel jne.

2. Koerale antakse kogemus ning enesekindlus erinevatel pinnastel töötamiseks. See kogemus on äärmiselt oluline, sest erinevad pinnased lõhnavad erinevalt ning ka inimese jälje lõhn lisaks sellele et see lõhnab erineval seal, ta ka omab erinevat iseloomu. Näiteks rohu sisse jääb ilmselgelt suurem lõhnapadi ning tuulisema ilmaga jääb ka rohu sisse lõhna rohkem kinni. Samas aga kõrgemas rohus tuulisema ilmaga on värskemal jäljel lõhn laiemalt paigutunud. Koer peab õppima nö. mõistma erinevaid pinnaseid ning nende erisusi ning jäljelõhna käitumist nendel. Oma kogemuse põhjal väidan üsna veendunult, et alguses läheb uute pinnastega kohanemisega koeral oluliselt kauem aega, kui hiljem.  Läbi erinevatel pinnastel töötamise tulnud kogemuse õpib koer hiljem oluliselt kiiremini kohanema. Samas on alati vaja paar trenni nö. kohanemiseks, kui siirduda täiesti uuele pinnale.

3. Kolmans tase on kogemuslik tase. Ehk koer peab omandama läbi treeningute kogemuse, kuidas lahendada erinevaid probleeme, kuidas tulla välja stressist ning kuidas ise leida vajalikku meeleolu ja rütmi ning seda erinevate pinnasemuutuste puhul.

Koer on loomanaq väga hästi kohanduv. Kui te jälgite kodus kutsikaid, siis see on täiesti imeline, kui kiiresti nad õpivd käituma erinevates olukordades ning erinevate inimestega. Tegelikult nad ju loevad lausa lennult inimeste meeleolu ja teevad sellest omi järeldusi. Koeraga jälge treenides tulebki arvestada selle kohanemisvõimega ning  eelpool kirjeldatud kolme tasandiga. Kui koerale treeningute käigus ei anta eri pinnaste kogemust või  stressi lahendamise kogemust, siis koer ka ei oska seda teha jäljel töötades. Jäljekoolituse baasasjadest olen ma siia blogisse kirjutanud päris palju artikleid . Pikem nö. kokkuvõttev artikkel on ka Sportkoera lehel http://sportkoer.ee/koerasport.php . Oluline oleks koera treenides vaja mõelda nö. lõppeesmärkidele, milleks peaks olema töö raskematel pinnastel ning rohekmate probleemide ja üleminekutega. Treeningud peavad niimoodi edenema, et seda lõppeesmärgiks nö. vajalikku kogu aeg sisse tuleks. Meil Eestis räägitakse palju teemal, et noore koeraga ei või üht või teist teha, et see tapab ta ära. Ma olen tegelikult kuulnud ringiga lahedaid jutte ka enda kohta nö. selja taga räägitavat, et ärge Aivo juurde jäljele minge, ta tapab koerad ära.  Ütleme siis nii, et kui ma ei jagaks spordist midagi ja vaataks laste jalgratta treeniguid, siis see tunduks ka tapmisena. Samas, kui lapsed teevad trenni iga päev ning on eesmärgiks seadnud osalemise maailma suurvõistlustel, sisi nad on kohanenud sellist etreeningutega ning ilmselgelt vaikselt allamäge sõtkudes ei jõuaks nad kunagi sinna. Kõike tuleb lihtsalt teha targalt. Vaadake kasvõi Merikese ja Käbi jäljesooritusi. Kas Käbi näeb välja selline, et ta ei taha jäljel töötada või tal on sellega nii tugev vastikustunne, et teda tuleb vägisi jäljele ajada. Mulle pole nagu silma jäänud. Kui te vaatate aga siit blogist kevadise FH võistluse jäljevideot koos kommentaaridega ( http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/fh-voistlus-19-mail.html), siis sealt on näha, et alles just 2 aastaseks saanud koer lahendab üsna rasketes tingimustes nii probleeme kui ka stressi täiesti iseseisvalt ja enesekindlalt.  Aga eks see ongi ju loogiline, sest temaga on saanud teha vastavaid treeninguid. Me oleme talle andnud võimaluse areneda vastavalt sellele, kuidas tema areng ja loodus võimaldab.Jällegi, kõike tuleb teha targalt ning motivatsioon peab olema oludega tasakaalus ja tuleb jälgida, et koer võidaks olukorda ning saaks enesekindlust juurde alati.

Selleks, et treenida raskemates oludes ning valmistada koera ette nö. raskemateks katsumusteks tuleb aga ennekõike saada aru, et millised need raskemad põllud siis on.  Ma kirjutaks siin nüüd järgnevalt jäljepõldudest ja paneks juurde pildid ning kommenteeriks lahti, et miks see on oluline MM le minijatele või kohalikel võistlustel osalejatele.Alustaks kolmest eri võistluse põllust.

Siin on pildid selle aasta FCI IPO MM i põldudest. Kui te vaatae neid pilte, siis on täiesti arusaadav, et tegemist on märksa heledamate ehk savi ja liiva rohkem sisaldavate põldudega. Olen sellistel põldudel treeninud Slovakkias nng ütleks, et taolise põllu omapära on see, et tugeva vihmaga muutuvad nad mõnusalt märjaks ja pehmeks. Tänu sellele on jälg päris hästi näha ning visuaalselt pole koerale väga raske. Samas, kui põldkuivab, siis tund peale jälje tegemist pole ka parima tahtmise juures maha käidud jälge enam näha. Jääb vaid aimatav samm ning lähemal vaatlusel suudab sellest jalajälje eristada.

Kui te vaatate alumist pilti, siis seal on jälg värskelt maha kõnnitud ja pilt tehtud. Kujutage nüüd ette seda jälge kuivamas tund aega ja muutumas muu põlluga sama värvi jäljeks sügavusega ca. 0,5 - 1 cm, Ikka ju üsna raske. Lisaks peab arvestama asjaoluga, et võistlus toimub Ungaris, kus praegu on stabiilselt 35 - 38 kraad sooja ning ka septembris liigub termomeeter veel 27 - 30 piirimail. Sellistes oludes kuivab põld sisuliselt hetkega ning iga järgnev vihmahoog vaid vajutab seda kinni. aina rohkem.


Läheme FCI MM -lt edasi WUSV i juurde. Alles eelmisel aastal toimus MM Ukrainas. Need põllud seal nägid välja täpselt sarnased. Ma ei hakka siia pilte dubleerima.  Päris mitmed koerad olid jäljel tugevalt raskustes. Samas oli rida koeri, kes said väga kõrgeid punkte. Ilmselgelt olid põllud sama nõudlikud, kui ülal toodud FCI omad. Kirjutasin tollest võistlusest ja jäljepõldudest ka pikema loo siia blogisse http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/wusv-ist-ja-jaljest.html . Antud MM l käis ka meilt pealtvaatajaid ning neil on pinuga pilte internetis üleval ka antud põldusdest.

Edasi pilt FCI 2009 aasta IPO-FH põllust, kus muideks ka meilt Eestist osalejad käisid (kes kahjuks küll tulemuseta jäid).
Võistlus toimus Pranstusmaal. Kui te vaatae seda vasakul olevat pilti, siis hakkab jällegi silma suhteliselt hele mullapõld, mis on ilmselgelt  liivasem/savisem ning natuke analoogsete probleemidega, nagu eelpool kirjeldatud. Ja kujutage nüüd ette, et seal tehti 3 tunniseid ning 1800 pikki jälgi ! Ja jällegi rida koeri said väga häid tulemusi, sest nad olid valmis sellistes tingimustes tööd tegema. Ehk siis, kui keegi soovib FCI IPO FH le minna, siis peab olema valmis selliseks katsumuseks. Muidu pole mõtet raha raisata ning reisima hakatagi.

Paneks siia nüüd järgnevalt pildid mõnedest MM-dest, kus olen ise võistlemas käinud.
2009.aastal Saksamaal dobermannide MM -l nägi põld välja selline. Tegemist oli mõnevõrra tumedama mullaga, kui on Slovakkias, Ungaris ja sealpool Euroopat, kuid oma iseloomult väga sarnased. Pildil olev põld on maisipõld. Kui mõelda külvamise loogikale, siis mullapõld küntakse ülesse, siis sinna külvatakse ning seejärel rullitakse kinni. Viljapõllul tõuseb nädala kahega juba ülesse roheline oras ning see on sedavõrd tihe, et kõrgemaks sirgudes hoiab ta enda all niiskust kinni ning põld säilitab teatud pehmuse. Maisipõllul, nagu te näete kõrvalolevalt fotolt on taimed külvatud üsna hõredate ridadena. Seetõttu ridade vahele jääv mullaosa olles juba kinni rullitult üsna kõva paakub vihma ja päikese käes järjest kõvemaks ning maisitaimede sirgumisel kõrgeks moodustab juba betoonisarnase kõva pinna. Antud pildil veel nii kõva see pinnas ei olnud, kuid sellegipoolest oli ta väga - väga sarnane ülaltoodud savimuldade pinnakattega. Teisisõnu tund vana jälg oli vaid aimatav. Soorituste hulgas oli tavapärasest rohkem läbikukkumisi ning keskmiselt jäid ka jäljepunktid üsna kesiseks. Ise loengi saavutatud 91 punkti ning kogu MM-i 5-ndat jäljetulemust oma koera parimaks jäljeks. Sellest on video ka üleval järgneval lingil http://onaoma.eu/idc_09_deli_a.mpg  

2010 aastal sai käidud võistlemas Slovakkias dobermannide MM-l ning kokku puututud sellise põlluga.

Kogu nädal, mis sai treenitud kohapeal kallas vihma lakkamatult ning savipõld uppus vees. Treenides koera sellistes oludes oli väga hästi näha, et siledale savipõllule, mida alla sadav vesi stabiilselt peseb, ei kipu jälje lõhn kuidagi kinni jääma. Kusjuures väga ei olnud isegi vahet kas tegemist oli pooletunnise või tunnise jäljega. Koer oli mõlemaga tugevates raskustes. Võistluste päeval aga üllatas ilm sellega, et sisuliselt ühe päevaga tõusis temperatuur 14 pealt 28 peale ning alles eile veest uppunud põllud kuivasid koheselt kõvaks siledaks saviplatsiks.


2005 aastal toimus dobermannide MM Münchenis ning nii osavõtjaid kui ka pealtvaatajaid üllatas kaugelt üle põlve ulatuv maisipõld. Kui meil tehakse nii kõrges heinas jälge, sisi tundub see lihtne olevat, sest üldjuhul jääb heina sisse tugev lõhnatunnel ning vagu. Samuti on kõrge heina alla jääv muld pehmem, kuna seob hästi niiskust. Maisi juures , nagu ma ka eelnevalt kirjeldasin on probleem selels, et taimede all olev muld on betoonisarnane.  Paraku maisi taimed ei ole mitet nagu hein (peenike) vaid iga vars on näpujämedune. Seetõttu ei olnud tund varem põllule kõnnitud jäljed isegi mitte aimatavad. Sisuliselt ei olnud isegi algusmärk näha. Tegemist oli nagu metsaga, kus justkui pidi olema kunagi keegi läbi kõndinud jälgegi jätmat. Koera töö aga tähendas pidevat vastu tihedat ja kõva maisi varrestikku trügimist. Jällegi paljud said väga häid punkte ning ka läbikukkujaid oli pinuga.

Kui te mõtlete nüüd nende ülalpool toodud piltide ja kirjelduste peale ja võrdlete neid meil Eestis võistlustel nähtuga, siis on tegemist nagu täiesti teise alaga :)) Tegelikult on ju treenides koera MM-le meil kaks võimalust:

1. loota, et äkki veab ja mulle ei satu sellist põldu ning kui satub sisi kiruda korraldust ja mõelda, et oli paha õnn ja järgmisel korral veab ehk.

2. treenida koer valmis nii taolisteks oludeks kui ka veel raskemateks et minnes starti ülaltoodud oludes saate kergendatult hingata, et näe seekord vedas.

Hea õnne peale lootmine on riskibusiness. Arevstades et lähtuvalt koera vanusest on reaalne käia MM-l kolmel aastal. Oletame, et ühel neist tekib koeraga mingi tervisehäda või koolituslik probleem ning see ebaõnnestub. Siis jääb veel kaks võimalust ja kui nüüd ühel on selline põld, sisi jääb veel üks. Ja kui selel ühega ka peaks mingi ebaõnn laksama või olud taas raskemaks osutuvad, sisi ongi kogu senine trenn sisuliselt ju maha visatud.

Kui ma käisin 2009 aastal Austrias FCI MM-l, siis oli seal sarane põld, nagu meil üsna tavapärane on. Tegemist oli ilusa ühtlase rohuvaibaga. Mu koer ajas väga ilusa jälje tehes vaid pisikesi vigasid , nagu hetkelised peatumised ja peaga kõrvalt kontrollimised  ja ühe eseme mittenäitamine (kes ei usu , vaadaku videot http://onaoma.eu/deli_jalg_fci.mpg )kuid punktid olid täiesti olematud 74 punkti. Põhjus asjaolus, et igal pisikeselgi veal oli hingehind. Ja tegelikult see ongi ju loogiline. Kui me mõtleme, et MM-l e tulevad koerad on valmis võistlema ülal  kirjeldatud ja piltidega illustreeritud põldudel kõrgetele punktidele, siis sedavõrd lihtsal põllul saaksid ju kõik 100 punkti ja võistlus kaotaks mõtte. Selleks ongi oluline psisdetailidega erinevused punktides sisse teha. See on vastik kogemus, aga selleks peab valmis olema. Tegelikult ju IPO eeskiri ütleb ka et hindama peab vastavalt oludele. See aga tähendab seda, et kui olud on ikakgi lihtsad, siis olude eest ei pea mitte karistama, aga lihtsalt vigade kaal on palju suurem. Meil kahjuks on aga inimesed ära helitatud samasugustel rohuväljadel saadavate 95 punktiste sooritustega, mis loovad petliku mulje heast koolitustasemest.

Kui nüüd inimesed lugesid ülaltoodud lugu ning mõtlevad, et ma ju nii ehk naa ei lähe MM-le, miks mulle need põllud ja teeme ikka Eestis edasi lihtsamaid ja häid punkte andvaid võistlusi, sisi ma tooksin välja mõningad põhjendused, miks tuleks teha raskemaid võistlusi.

1. Inimesed, kellel on kõrgemad eesmärgid peaksid saama siin kohapeal meie oma võistlustel võimaluse oma keora taset kontrollida. See on julm raha ja aeg, mis läheb MM-ks valmistumisele ja tõsi loll on see kõik maha visata kukkudes MM-l läbi veaga, mille oleks saanud siin kohapeal enne ära parandada.Selleks on vaja see viga aga tuvastada ehk siin kohapeal osaleda sellisel võistlusel, kus see välja tuleb.

2. Oma olemuselt on meil EKL Eesti MV ja ESLÜ MV-sed nö. kvalifikatsioonivõistlused MM-le. Oluline oleks, et me kvalifitseeriks siski koeri, kes reaalses elus seal ka hakkama saavad. Meil ei ole mõtet selekteerida välja koeri, kes lihtsates oludes töötavad, aga rasketes ei suuda midagi teha. Kvalifikatsioon peaks olema MM i vääriline.

3. Kui meil kohapeal tehtaks raskemate põldudega võistlusi, sisi see oleks ka kohalikul tasemel võistlejatele silmaringi arendav. Nad peaksid seal osalemiseks väljuma enda mugavustsoonist ja katsetema koera teistsugustes tingimustes ja see oleks arendav. See viiks edasi konkreetse inimesi oskusi ja teadmisi ning ka koolitajate teadmisi laiemalt. See omakorda arendaks aga kogu ala ning lsiaks know howd.

Kui siia ülespoole sai pandud ilus haljendava aasa pilt, siis nö. tasakaalustuseks paneks ka ühe mullapõllu. Sile mullapõld (mitte isegi vaid täiesti sile vaid ka siledaks randaalitud) on koerale veel lihtsam, kui ülaltoodud rohupõld, kuivõrd seal on jäljed silmadega visuaalselt nii hästi näha, et see  toetab koera rasketel hetkedel. Kui koer läheb üle nurgast või kaldub kõrvale sirgelt, siis lisaks ninale kasutab koer võimalusel ka silmi "õige raja " otsimiseks. Samuti on siledal mullapõllul ühesugune fooni lõhn, millest sinna kõnnitud sammud eristuvad väga selgelt nagu pilvelõhkujad aasal. Kui põld on ebatasane ja sinkadi - sonkadi, siis on nö. taustalõhn palju segasem, sest põld on kuivanud erinevalt ning samuti kinni vajunud ebaühtlselt. See nö. taustamüra ei lase jäljel aga nii selgelt "välja paista".

Loodetavasti antud kirjutis avardas natuke mõtteviisi ja suunas mõtlema erinevatele treeningtingimustele ja - võimalustele.