ESLÜ IPO MV 2012

Kuivõrd eile ja üleeile on siit blogist käinud läbi tavatu hulk rahvast, siis veidi on jäänud mulje, et tahetakse lugeda minu arvamust antud võistluse kohta. Nagu ka eelnevatel suurematel võistlustel kirjutaksin ka seekord natuke õnnestumistest ja ebaõnnestumistest seoses Sportkoera koertega. Antud võistlusega tekkis tegelikult mul peas päris mitmeid mõttekäike eetika teemadel ning ma arvan, et tõenäoliselt ma järgmise kirjutise teengi eetikast. Aga sel korral siis koertest ja nende etteastetest.

Nagu eelnevalt välja sai öeldud osales antud võistlustel kokku 6 koera, kes treenivad Sportkoera juures ning üks koer Lätist, kelle kuulekust ja jälge ma olen üksjagu aidanud edasi viia. Üldse osales võistlustel 11 koera ehk selles valguses 7 koera nö. ühest grupist on päris tugev saavutus.Eks peale võistlust kindlasti mingi rahvas laksutab naerda, et näe 7 koera tuli välja, aga kus on tulemused? Tegelikult enne starti ma täiesti adusin, et välja lähevad sellised koerad, kelledest osad on noored ja ilma kogemusteta ning osad on vanad ja mitte enam nii hea konditsiooniga ning seetõttu olin rõõmus, et inimesed otsustasid vaatamata kõigele ikkagi välja minna ning kogemuse saada, kuigi reaalselt oli üsna selge, et õnnestumist ei pruugi tulla. Eks ta ju natuke nii läkski. Samas peab tõdema, et vaatamata läbikukkumistele oli antud võistlustel ka väga palju positiivset.

Nii minu, kui ka Merikese käest on küsitud, et miks ta ei osalenud. Vastus on, et see võistlus ei kuulunud meie selle aasta plaani. Kuivõrd tegemist on noore koeraga, kelle ülesehitamine on alles pooleli ning areng veel jätkuv, siis sellises faasis ei ole mõistlik tihedalt võistelda ja kinnistada koerale ebameeldivaid käitumisi külge. Koera tuleb arendada, edasi viia ning lihvida ning üsna reaalne, et juba järgmisel aastal saab rohkem võistleda. Meil oli selleks aastaks plaanis üks võistlus IPO 3-s ning seal oleks pidanud ka tulemuse saama. Ütlen täiesti ausalt, et kui mul on valida, et kuhu ma saadan koera nö. katsetada ja omaniku nö. kogemust saama, siis on täiesti ilmne, et valik langeb Eesti MV peale. Seda põhjusel, et tegemist on Eesti kõige suuremate võistlustega, kus on kõige tihedam konkurents ning üldjuhul ka keerulisemad olud. Seda ju see oli ka. Suur ja võõras staadion ning täiesti uus situatsioon koera ja omaniku jaoks. Samas kui konkurentsist rääkida, siis väljas olid kolmekordne Eesti meister + Eelmise asta ESLÜ MV võitja + eelmisel aastal snautserite MM-l tulemuse saanud koer + kevadiste ESLÜ võistlusta võitja, sisiilmselgelt oligiju kõige suurem võistlus el aastal.  Olgem ausad, kui tahta koera treenitustaset kontrollida olude suhtes, siis pole ju mõtet katsetada seda nö. treeningplatsil läbiviidaval võistlusel, kui on olemas võimalus suurele staadionile minna. Merike ja Käbi astuvad kindlasti sel aastal ülesse veel FH-s

Nüüd edasi osalenute juurde. IPO -1 s läksid starti Anu ja Hundu. Kuigi Hundu käis kunagi ka mõned korrad minu juures varrukas on ta tegelikult puhtalt Tõnni grupis treeniv koer. Nagu võistlustel näha oli tuli see osa hästi välja ning oli kena vaadata. Jäljes hakkas Anu Sportkoera all treenima möödunud sügisest ning kuulekuses alates talvest. Mõlemal poolel oli koeraga mõningaid probleeme, mis nõudsid tegelemist. Osad lihtsamad, osad raskemad. Osade asjadega tegeleme siiani. Kui võtta nädalavahetusel toimunud sooritus, siis ma jäin väga rahule. Ma ei pea silmas mitte punkte, vaid just üldist sooritust. Mulle väga meeldis näiteks jäljel, et kuigi koer liikus veel veidi kiires tempos, oli siiski üldine ajamise pilt liikunud oluliselt sinna suunda, nagu ma seda ideaalis näeksin. Anu , vaatamata sellele et osales esimest korda IPO-s, oskas koera ka väga hästi juhtida. Üks ese jäi näitamata, aga eks see esemete teema on ju tegelikult ka üsna vähe hetkel veel treenimist saanud.  Arvestdes koera jälje taset ning Anu entusiasmi on see koer igal juhul võimaline järgmisel aastal juba IPO-3 s ja suurematel võistlustel head taset näitama.
Kuulekuses on saanud tegeleda rea probleemsete detaiidega, mis on nõudnud koera käitumismalli muutmist ning ka osaliselt ümberkoolitust. Võistlustel näidatud kuulekus meeldis mulle väga. Ja jällegi, mitte ma ei räägi punktidest, vaid minu silmis olime me saavutanud mitmes asjas teatud läbimurde ning edaspidi läheb selle  võrra paremini edasi. See oli teatud mõttes nagu tõestuseks, et liigume õigel suunal ning tehtud töö on kandnud vilja. Antud hetkel pean esile tõstma väga head koostööd Anuga ning samuti iseseisvat tööd, mida Anu ühiste trennide vahel teeb. Palju õnne ilusa tulemuse puhul! Eks palju oleneb sellest, kuidas kaitse kaasa liigub, aga ma küll näeksin, et antud koer võiks järgmise aasta IPO Eestikatel valmis olla.

Nüüd siis IPO 3 juurde. Alustaks lõunanaabrist Ilutast ja Bonnyst. Olles käinud nüüd 2 aasta jooksul korduvalt Lätis seminare andmas (kuulekuses ja jäljes), olen alati tagasitulles rääkinud, et hoidke alt lätlased tulevad. Ma ei aja mingit jama, kui ma ütlen, et täna on Lätis materjali mõttes rohkem häid koeri, kui Eestis ning inimesed on motiveeritud ning mis peamine, nad on õige suhtumisega. Seal on tunda tugevat õppimisnälga ning soovi jõuda kõrgele. Lätis küll hetkel pidurdab süsteem üsna kõvasti arengut, kuid kuna meie Eestis liigume ka selles osas järk-järgult tahapoole, siis eks me kuskil seal keskel saame ka lõpuks kokku.  Mis on Lätis teistmoodi?
Esiteks nad on oluliselt avatumad uue vastu ja analüüsivad rohkem. Meil Eestis ollakse enda arust liiga kunnid. "Oh me oleme seda teist ja kolmandat ja oskame kõike."
Teiseks nad on tingimuste osad palju avatumad ega karda neid. Näiteks jäljega haakuvalt olen ma pidanud tõdema, et seal mõeldakse laiemalt. Kui meil enamus korraldajaid ei saa kuidagi sellest kõige lihtsama võimaliku rohuvälja kastist välja, siis seal tehakse eksameid isegi suhteliselt suvalise pinnakattega põldudel. Nad saavad aru, et tulemus sõltub treeningute tasemest , mitte põllust ja oludest ning üritavad edasi liikuda.
Kevadel käisin hindamas IPO võistlust milel üks külg piirnes kanade ja kitsede aedikuga. Meil oleks see olnud skandaal. Seal aga tehti võistlus ära ja mitte keegi ei protesteerinud et kitsed segasid või kanad kaagutasid.

Ilutaga ma puutusin esimest korda kokku möödunud aastal, kui ta tuli jäljeseminarile ajama ogad kaelas. Mu esimene nõuanne oli, et need võta küll ära. Koer kaldus jooksma ning omanik suutis seda kiirust ohjeldada vaid ogadega. Peale seda seminari oleme treeninud seminaride käigus Lätis ning samuti on ta käinud siin minu juures treenimas mitu korda. Järk - järgult on seis paranenud ning nagu nägid võistlustel osalejad on tänaseks saavutatud selline tase, et koer näitas kogu võistluse parimat jälge 95 punktiga..
Kuulekuses oli sedavõrd hea saagiinstiktiga koeral natuke vint üle keeratud ning pidevalt üle keerav instinkt viis närvilisuse ja kiunumiseni ning muutis sooritused samuti hektiliseks. Ka selles osas on pilt palju parem ning  Iluta on head tööd teinud. Olgem ausad eks möödunud nädalavahetusel nii mõnegi peast käis läbi mõte, et nüüd see võistluste võit Lätti lähebki. Tegelikult läks ju üle noatera. . Ta oleks pidanud saama kaitses vaid 75 ning olekski olnud võitja. Ütleme siis nii, et see koer oleks võimaline kaitses saama ka üle 90 punkte. Tal on koolituslikult üks viga sees ning see maksis ka kätte. Selleks et koer suudaks käsu peale hästi lahti lasta peab olema tal välja arendatud agressioon ning ta peab ennast seal hästi tundma. Muidu ei suuda koer haardes olemise saagist siirduda  haukumisele. Antud koeral on väga tugev saagiinstinkt, mistõttu lööb valusalt välja detail, et Lätis ei olda agressiooni arendamisega veel nii tugevad. Kui meenutada meie varrukakoolituse arengut, siis ka meil oldi päris pikalt kimpus lahti käsuga, sest koerte agressioon kippus aktiivse asemel reaktiivne olema. Antud koera juures aga süvandab probleemi veel asjaolu, et mitte nähes, et agressioon on puudulik, sooviti kehvem haukumine ja varrukasse tagasi nokkimine peita kinni vaikiva valvamisega. See on aga suurim viga mida üldse teha saab. Kui tegeleda tagajärjega ning mitte pöörata tähelepanu põhjusele, siis juhtubki nii nagu juhtus. Tõnn hoiab varrukat üsna kõrgel ning lahti laskmisel jääb koer rippuma. Kui koer ei ole ümberlülituses väga tugev, siis selline asend tõmbab ta sedavõrd tugevalt saaki, et koer ei suuda lahti lasta. Nii juhtus ka Bonnyga. Teisisõnu ma pakuks, et kui seal oleks lõpuosas olnud mina või Janar, kes me hoiame varrukat madalamal, oleks esikoht sõitnud sel korral Lätti. Mitte , et Tõnu midagi valesti tegi, vaid selline varruka hoidmine tõi välja koolituslikult nõrga koha. Kuid sisiki, kokkuvõtteks ütleks, et julge samm Ilutalt ikakgi välja tulla ning teise riigi suurtel võistlustel osaleda ja ilmslegelt oli see ülesastumine positiivne kogemus. Ja kordaks veelkord: eestlased ärgake üles rahulolust ja hakake mõtlema arengule, teised ümberingi arenevad kiiresti.oiatu See oli sedapuhku nö. esimene hoiatus.

Ka Veiko ja Vegas olid kuni viimase alani tugevalt võidus kinni. Neilgi oli väga ilusa jälje ja võistluste parima kuulekuse peale vaja teha vaid 74 punkti kaitses et võita.  Vegase jälg ja kuulekus oli tõeliselt nauditavad vaadata ning palju õnne neile sedavõrd kaunite soorituste puhul! Vegase areng on olnud väga kiire. Veiko tuli minu juurde varrukasse kõigest möödunud novembris. Sisuliselt 10 kuuga oleme nullist jõudnud IPO -3 tasemeni. Kuivõrd koer on oma iseloomult veidi närviline, siis on iga uue asjaga kaasnenud alati mõnevõrra konflikti ja närvilisust. Samas on kiire areng olnud võimalik tänu Veiko väga professionaalsele juhtimisele. Tagantjärgi vaadates on selle koera suurimaks veaks olnud liiga tihe käimine näituse varrukaplatsil.  Kuivõrd enamus varruka elemente on olnud suhteliselt ikkagi kinnistamata ning natuke õrnal põhjal, siis on koer tihedate ülesseastumistega saanud palju konfliktset kogemust. See viis koera varruka samm sammult punkti, kus peale IPO 2 eksamit augusti alguses tõdes Veiko, et nüüd peaksime aja maha võtma ning algusest peale alustama. Tegelikult aga polnud asi üldse mitte nii hull. Lihtsalt vaja oli väga targalt ja süsteemselt läheneda ning me katsetasime ka teatud uusi lähenemisi. Tagantjärgi meenutasid need 3 nädala trennid nagu hambapasta tuubi tagasi surumist. Sai liigutud kiirelt ning üsna must - valgelt. Seoses sellega aga tõdesime viimases trennsi kolmapäeval, et oleme saavutanud päris kena terviku. Tegelikult oli nagu kõik paigas, mis pidi olema. Tänud Veikole kaasatöötamast ja -mõtlemast. Aga .... Siia jäi sisse üks aga. Nimelt pole Vegas kordagi teinud ühetgi IPO elementi võõra varrukamehega.  Aeg lihtsalt sai otsa.  Kusjuures täiesti otsa.  Ma optimistlikult arvasin, et kui antud koer tegelikult ju on töötanud võõraste meestega võõrastel platsidel nö. näituse skeemis, siis ei tohiks ju probleemi tekkida.  Tagantjärgi tark olles saan aga aru oma loogika veast.  Kui koerale õpetada mingit käsku , siis talle tekitatakse selle käsuga seoses seos.  On varje + varrukamees + käsk otsi. Koer jõuab varjesse ja hakkab haukuma varrukameest. Antud koeral seostus see käsk ainult minuga. Trennis on pidand ta trügima läbi rahva ning leidma varrukamehe ehk minu keda valvata, otsima läbi erinevaid varjeid ning jällegi leidma minu jne. See koer teadiski, et leidma peab minu, maksku mis maksab.  Tõenäoliselt oleks piisanud ühest trenist võõra varrukamehega, et koer mõistaks, et see situatsioon laieneb ka teiste varrukaga meeste peale. Kahjuks jäi see üks trenn aga tegemata.  Ilmselgelt aga on tegemist noore koeraga, kelle parimad sooritused jäävad veel tulema. Arvestades, et ta on natuke närvilisem ja teravam on ilmselge, et vanusega toimub teatav stabiliseerimine ning seda toob kaasa  ka trennirutiin. See muudab tervikliku pildi oluliselt paremaks.  Ma olen täiesti veendunud, et kui Veikol jätkub ambitsiooni ja sihikindlust on see koer järgmisel aastal valmis IPO Töösempioni tiitlit püüdma.Aga  nagu taolise koeraga ikka, peab treenima targalt.

Toomas ja Joop tulid minu juurde varrukasse möödunud aasta talvel. Ilmselgelt ei ole lihtne sõita trenni 4 tundi Hiiumaalt ja teine 4 tundi tagasi. Müts maha, et Toomas on seda kõike teinud. Trenni tulles oli antud koeral vajakajäämisi agressiooni poolel ning sellest lähtuvalt ta nokkis lahtilaksmistel ning oli ka muidu aegalne ja ebakindel selles osas. Ka rünnakutes jäi puudu jõudu ja enesekindlust. Võrreldes koera taset talvel ja täna, oleme palju asju saanud oluliselt paremaks, kuid need ei ole veel kinnistunud vajalikul tasemel.Eks antud võistlustele minek oli natuke stiilis, et läheme ja proovime kogemuse mõttes.   Vaadates tema varrukasooritust oli mul tegelikult hea meel selle üle, et koera haukumised valvamise ajal olid saanud palju puhtamaks ning seal oli näha ka sarnast agressiooni, nagu on trennis saanud taotleda.  Selles mõttes oli Joop minu jaoks ilmselgelt positiivne üllataja, et ta sooritus nägi mitmes positisoonis palju parem välja kui varasemalt.  Kahjuks on aga temaga sama teema nagu Vegasega, et nüüd oleks vaja hakata käima võõraste varrukameestega kohanemas. Ilmselgelt oli koerale ebamugav ja harjumatu Tõnni kandmine ning kui ta selle käigus veidi Tõnni alal jäi, siis ta ehmatas situatsioonist ning lasi lahti. Ma ei taha kuidagi öelda, et see oli Tõnni viga, vaid lihstalt antud koer ei ole selliseks asjaks veel valmis. Selles mõttes on hea, et meil on nii erineva stiiliga varrukamehi, et see arendab mõtlemist ning läbi selle ka koeri. Antud juhul lihtsalt koer  ei olnud selleks valmis. Arvestades ka antud koera suhteliselt kiire edasiliikumisega sel aastal on täiesti ilmne, et nüüd oleks vaja see kõik paremini kinnistada ning seejärel ka võõraste varrukameeste juurde üle kanda. Ma ei saa öelda, et tema läbikukkumine kuidagi oleks olnud oodatav, aga minu jaoks oli see üsna loogiline. Vaadates aga terviklikku pilti ning Toomase ning Joobi arengut olen ma täiesti veendunud, et järgmisel aastal peavad konkurendid ka selle koeraga tõsiselt arvestama.

Piret ja Quicken.. Jätan jälje ja kuulekuse siinkohal komenteerimata, kuivõrd ei ole teadlik selle sisust ega ka probleemidest. Quickenil juhtus eelmise aasta lõpus selline paha lugu, et näituse varruka käigus astuti koerale kaks korda sisuliselt järjestikkustes elementides jala peale. Astuti jalgpalli jalanõuga ning sedavõrd valusalt, et koer pärast lonkas.  Kui Piret peale seda trenni tuli, siis läks meil jupp aega, et koer taas varrukat hammustama saada. Eks ju võib öelda, et kõik sõltub koeramaterjalist ja sellist ikka juhtub. Eks see on ju ka tõsi, aga ega me tegelikult ju ei tea, kuidas koer omale saadud kogemuse pähe seostas ning kuidas  milelstki aru sai.  Igal juhul oli koer koormamisel hästi ebakindel ning vahtis varrukamehe jalgu üsna palju. Pühapäevasel varrukasooritusel olin ma sedavõrd palju kaugemal, et ma ei saa öelda, et koerale astuti taas varbale, aga igal juhul oli koera kandmine sellise stiiliga, et koer jäädes varrukamehele jalgu tunnetas nö. pealeastumist. Võimalik, et see oli, võimalik, et mitte. Jällegi, ma ei süüdista kuskilt ostast varrukameest . Ikka juhtub. Olen ise ka ühele koerale trennis niimoodi jala peale astunud, et varvaste vahele jäi auk. Lihtsalt antud koerale arvestades varasema kogemusega oli see sedavõrd ebameeldiv, et Quicken lasi lahti ja enam ei haaranud. Koer nägi välja ebakindel ja arg. Ma arvan, et antud koer on tänaseks teinud ikakgi piisaval hulgal näituse varrukakatseid ning võtnud ka parima varrukakoera tiitleid, et sellise arvamuse omaja lihtsalt ei ole ise asjadega kuris. Minu jaoks nägi selline koera käitumine väga loogiline välja. Iseenesest kahju, sest muidu tegi koer üsna kena soorituse ning oleks tegelikult väärinud küll tulemuse saamist.

Ulli ja Tukke üllatasid mind oma julgusega minna antud võistlusele välja. Antud koera varasem koolitus on olnud sedavõrd vastuoluline ja segane, et koer on eelnevatel aastatel saanud kogeda tubli annuse läbikukkumisi. Ulli tuli minu juurde treenima möödunud aasta lõpus.  Peab tõdema, et treeningutega liikus koer ilusti ülesmäge ning kevadel nägi varrukas välja tasemel, et oleks väga tahtnud seda ka kuskil nö.ilusateks punktideks realiseerida. Paraku oli jälg aga sellest rongist maas, mistõttu eksamile ei olnud asja. Kahjuks aga tabasid antud koera suvehakul terviseprobleemid, mis on sedavõrd kõvasti treeninguid mõjutanud, et ühest küljest on jäänud treeningkordasid palju vähemaks, teisalt on koera füüsis kukkunud, nagu kivi.  Kui koer on juba vana ning ta füüsise eest hoolt ei kanna, siis tekivadki tõsisemad probleemid. Eks iga inimene võib ka tõdeda, et noorest peast võis joosta trolli peale ka peolt tulles ja isegi pulssi ei võtnud üles. Vanemas heas aga saavutamaks liikumisest rõõmu, peab regulaarselt treenima. Vastasel juhul lihtsalt ei jaksa ja tunned vaid valu ja ebameeldivust. Antud koera langev füüsis on lammutanud kõiki osaalasid kui kõige drastilisemalt hakkab silma varrukahaaretest.  Koer lihtsalt ei jõua varrukas kinni enam rippuda. Ta suudab seda teatud piirini ning edasi nõuab see juba pingutust palju rohkem.  Me oleme sellega trennis tegelenud ning eks me tegeleme ka edasi. Antud juhul aga sai see kahel korral varrukast lahti vajumine määravaks.  Samas pean aga jällegi tõdema, et arvestades kogu taustaga, tegi minu jaoks antud koer väga ilusad valvamised ja lahtilaskmised. Samuti oli mul hea meel ta jälje õnnestumise üle. Igal juhul tubli Ulli, et läksid proovima.

Katriin ja Qwinto. Õnnitlused ilusa jälje puhul. Kahjuks kaitses ja kuulekuses mõjutasid tulemust pea terve suve jätkunud hästi ebaühtlased treeningud. Igal juhul tasub aga rahul olla, et koer sellise mastaabiga võistlustel tulemuse sai.