Kirjutaks siis edasi antud teemal. Ni nagu lubasin räägiks natuke nendest nö. raskematest treeningutest, mis lahingu kergeks teevad. Oma olemuselt oleks mõistlik võistlemiseks valmistudes mõelda selliselt, et valmistuda tuleb jupi raskemaks, kui on toimuva võistluse tase. Kuivõrd võistlusolukord ja - pinge on see koefitsent, mis kipub omaniku ja koera närvid läbi korrutama ning näiliselt treeningutelt tuttav situatsioon laheneb hoopis teisiti. Täna räägiks peaasjalikult jäljest. Järgmistel kordadel siis kuulekusest ja kaitsest ka juurde.
Enamus Eestis toimuvaid jäljevõistlusi toimub väga lihtsatel rohelistel aasadel. Kui me nüüd selle peale mõtleme, siis onju tegelikult treeningutel väga lihtne nö. raskemat situatsiooni treenida. Samas võiks ju vaielda vastu, et mismoodi saab see roheline aas nüüd järsku võistlustel raskemaks muutuda. Toon välja mõningad faktorid, mis rohelise aasa raskemaks muudavad.
1. Koer peab alustama jäljeajamist temale täiesti võõral jäljel. See võib olla tehtud kuidagi täiesti võõra iseloomuga. Näiteks
-astutud harjumatult pika sammuga
- seisatatud algpunktis oluliselt pikemalt, mistõttu sealne lõhnapadi on palju suurem või vastupidi seistud lühemalt ja see on oluliselt väiksem
- tehtud kuidagi valesti ehk pole kõnnitud jäljele peale otse vaid kuidagi viltu
- liigutud koerale tuttavast sammust palju kergema jalaga jne
2. Koera jäljele laskmine võib erineda tavapärasest. Mulle meeldivad väga FCI MM võistlused. Mulle meeldivad need ühel põhjusel. Seal toimub kõik eeskirjade järgi. See tähendab, et kõik kohtunikud on sedavõrd pädevad ja enesekindlad, et keegi ei nõua mingeid omi kiiksusid. Paraku ei ole võimalik eeskirjadesse sisse kirjeldada kõiki detaile ning see annab kohtunikele mõnevõrra vabadust. Jäljel paraku kohtab päris palju sellist tõlgendamist. Olles võistelnud Eestis päris paljude väliskohtunike hindamise all olen kuulnud ikka väga erinevaid nõudmisi. Küll öeldakse kus käes peab rihm olema, millises asendis see peab olema, kuidas koer peab paiknema jne. Kui koera on treeningutel treenitud teisiti, siis selliste koerale harjumatute nõuete täitmine muudab koera jaoks ka kohe meeleolu.
3. Treeningutel on hästi tüüpiline, et koerajuhid annavad koerale algfaasis väga suurt tuge. Lastes koera jäljele nad hakkavad kas liiga vara järgi kõndima, ajavad kogu alguse osa lühema rihmaga, juhivad koera vasakule - paremale rihmast või kiidavad häälega. Koer harjub selle raamistikuga kiirelt. Võistlustel seda teha ei või, mistõttu koera jaoks on jällegi situatsioon täiesti erinev.
4. Kui trennis satub koer hätta ja läheb stressi, siis enamik omanikke nähes oma koera paanikat jooksevad talle kohe appi nagu esimese klassi lapsele. See abi võib olla väga erinev alustades rihma ja sõnalisest abist kuni kehakeeleni välja. Võistlustel seda teha ei saa ja jällegi on situatsioon raskem.
5. Enamus koerajuhte kaldub iseeneselegi teadmata koera juhtima jäljel. Seetõttu teevad koerad väga ilusa IPO1 jälje või 2 , aga 3-s astmes hakkab jää murenema. Kui tegemist on 3- astme jäljega ning koerajuht ei näe visuaalselt jälge, siis koerajuht võib koera jaoks käituda jäljel nagu segane. Ehk teha kõiki selliseid asju, mida ta trennis ei ole teinud . Näiteks kõndida koerale järgi, kui koer ei ole üldse jäljel ja jääda seisma ja takistada koera liikumist, kui koer on jäljel ja tahaks edasi liikuda. Selline käitumine tekitab koeras päris rohkem stressi. Eriti nurkades hakkavd ilmnema veidrad asjad, mida koerad justkui trennis pole teinud.
6. Teatud määral juhtimisega on seotud ka esemete näitamine. Trennis valdav osa koerajuhte käitub koera eseme näitamisel teisiti kui võistlustel ning valdav enamus neist ei saa sellest ise aru. Koer saab aga kohe aru ja see mõjutab ta tööd.
Siia ritta võiks veel oi kui palju lisada erinevaid faktoreid ning rääkida koerajuhi närvipingest, mistõttu ta koera silmis teistsugune välja näeb, unustatud rutiinidest, lähedal paiknevast kohtunikust või segavatest pealtvaatajatest, kõvast tuulest või vihmast jne.
Võttes kogu eelpool toodu kokku on täiesti ilmne, et lihtne roheline aas võib muutuda koera jaoks oluliselt raskemaks. Kui mõelda selliselt, et trennides on treenitud nö- lihtsamates tingimustes, kui on võistlus, siis on läbikukkumine üsnagi garanteeritud. Seega kui arvestada kõigi nende raskendavate teguritega tuleks treenida tavasituatsioonis väga palju raskemates tingimustes, kui on võistluspõld. Ma olen oma senise koolitaja aja jooksul tähele pannud, et inimeste suurim probleem jälje treeningutel on asjaolu, et nad ei oska adekvaatselt hinnata, mis on koerale raske ja mis on kerge. Eriti veider on see seoses jäljepõldudega. Vaadates meil toimuvaid võistlusi on tõeliselt üllatav kuulda isegi suurema kogemusega tegijate suust selliseid ütlusi, et see oli seekord raske jäljepõld, kui tegelikkuses ju see ei olnud seda. Kui nüüd koolitada koera ja ei oska ette kujutada põllu raskusastet koerale, siis on treenimine ikka päris keeruline. Soovides treenida raskemates oludes nihkud vaid samaväärselt põllult teisetüübilise rohelise põllu peale, mis koera jaoks üldse eelmisest ei erine. Selliselt on väga lihtne astuda ämbrisse ning treenida kogu aeg tegelikult olude mõttes samatüübilist põldu, nagu võistlustel ning minnes stardijoonele ikka läbi kukkuda, sest kõik raskendavad asjaolud tõstavad põllu lati kõrgemale.
Soovides jäljevõistlustel edukas olla, siis esimene asi ongi see, et sa pead õppima hindama jäljepõllu raskust koos kõigi tema komponentide ning tingimustega adekvaatselt. Kui sa seda ei oska, siis sa ei saa ju skaalal üles alla liikuda, sest see ei pruugu üldse selles suunas liikumine olla, mis sa ette kujutasid. Mina treenin neid koeri, kes juba saavad jälje ajamise loogikast aru, valdavalt sihipäraselt pigem raskemates tingimustes kui lihtsates. Olles ise võistlenud päris rasketes tingimustes ning seoses sellega treeninud oma koera ka piiri taga väga erinevatel põldudel, olen saanud üsna hea pildi et milline põld millisena koerale näib. Päris palju on kogemust kogunenud ka läbi suhteliselt suure hulga koolitatavate koerte, kelledega on saanud väga erinevatel põldudel mütata. Raskemate põldudega kipub see probleem olema, et üsna tihti on see raskus meie peas, mitte koera ninas. Seetõttu tuleb väga targalt läbi planeerida, mida konkreetsel põllul teha tasub.
Kui nüüd võtta erineva raskustastmega põllud, siis ma treenin sihipäraselt koeri stressisituatsioonis. Teisisõnu, kui koer oskab juba jälge ajada (mis on üldiselt kuskil 5- 6 kuu vanuses), siis ma hakkan sihipäraselt veeretama koera treeningul talle ette raskusi, mis ta meeleolu võiksid kõigutada ning teda nö. tasakaalust välja viia. Läbi selliste treenigute on hästi hea valmistada koera ette nendeks nö. võistlustel ette tulevateks raskusteks. Arvestdes kõige eelpool loetletuga teemal võistlustel koera sooritust mõjutavad raskused, oleks ju oluline õpetada koer valmis neid raskusi ületama ning stressist võitu saama. Mitte kunagi ei ole võimalik koera jaoks läbi mängida kõiki võimalikke ette tulevaid probleeme. Küll aga on võimalik koera õpetada probleemide tekkimisel jääma enesekindlaks ning otsima lahendusi. Kui Kairi ja Apollon võistlesid veel aktiivselt, siis koerandusüldsus kasutas Apolloni kohta ütlust, et Polla ei loobu kunagi vaid töötab alati lõpuni. Seda öeldi nurga alt, et näe kui hea jäljekoer, et loodus on andnud talle sellise oskuse. Tegelikkusel pole sellel loodusega mingit pistmist. Konkreestele koerale sai lihtsalt treeningute käigus veeretatud ette erinevaid raskusi ja lastud neid lahendada . Sellega koer õppiski, et lahedamine viib edasi. Sama loogika toimib praegu ka Käbiga. Arusaadavalt on Käbi praegu veel noor ja kogemuslik pool on väike, seetõttu ei ilmne see veel terviklikuna, kuid teatud olukordade piireis töötab tema samuti nii " et ei loobu ja närib kust iganes läbi kuni võiduka lõpuni".
Toon siia ühe näite probleemide tekitaqmisest ning nö. lati tõstmisest. Kui me arvestame, et koer võib mingil põhjusel võistlustel nurga ära kaotada ja ta peab selle ise üles leidma ning ta võib olla selles situatsioonis mõnevõrra stressis. Järelikult me peame trennis tegema raskemat situatsiooni. Kui koer on trennis nii palju enesekindlam, et ta ei kuku sellisesse stressi, siis järelikult me peame ta sinna viima. Oletame, et koer ei kaota nurka. No aga siis me peame selle tema jaoks kaotama. Nurga kaotamine on imelihtne - teeme nurka katkestuse ja ongi nurk kadunud. Oletame, et koer on ikka liiga enesekindel antud oludes ja ka katkestus ei suuda teda kõigutada. No siis me saame ju teha nii, et enne katkestust on juba koer mõningases stressis ja see katkestus on nagu vaiba alt tõmbamine. Samuti me saame katkestuse teha raskematesse oludesse - näiteks traktorijälgedesse või teha sinna võõraid ristuvaid jälgi. Tegelikult määrab siin ju ainult fantaasia piiri. Oluline on seejuures koera tunnetada ja tunda ning mitte treenida selliselt, et viies koera stressi koerajuht aitab ta sealt välja. Sellisel juhul ei täida treening üldse oma eesmärki, vaid teeb hoopis karuteene - me õpetame koerale, et kui ta satub stressi, siis me aitame ta välja.
Eelpool toodud näide nurga osas on lihtsalt illustreeriv näide. Sarnase loogikaga saab treenida ka sirgeid või alustusi või esemelt minekuid jne jne. Kui ma tõin selle nurga näite, siis ma ei rääkinud üldse nö. põllust ehk kõik see toimus nö. samatüüpi põllul. Tegelt on oluline koera võistlusteks ette valmistades treenida teda ka raskemal põllutüübil ning seal õpetada võistma. Sellisel juhul saabki tulla võistlem aja kogeda, et pole olemas raskeid tingimusi, kõva tuult või eredat päikest.Siinkohal jääb pooleli.
No comments:
Post a Comment