Mis siis antud jäljevaias erilist oli? Aga vaadake ise:
IPO-ga on Euroopas kummalised lood. Üsna reaalselt me Eestis oleme ka juba sellest aru saanud, et ühiskond ei saa paljudes riikides aru kaitseosa koolitamise mõttest ning oht, et IPO ühel päeval olemast lakkab on just tingitud C osast. Tegelikult on vägagi reaalne, et IPO tänasel kujul hakkab rebenema hoopis jälje poolelt. Selles mõttes ju veider, et ühiskonnal ei tohiks olla midagi otseselt ju jäljekoolituse vastu ning seal ei ole isegi täiesti teadmatu inimese silmis midagi ohtlikku. Viimases IPO uuenduses tekkis sinna juurde üks veidi veider jäljeala, kus koer otsib maa-alalt esemeid. Selle ala kohta on osades ringkondades sosistatud juba mõnda aega, et see toodi IPO sse nö. tagavara väljapääsuna, et ühel päeval asendada meile tuttav põllujälg staadionil toimuva esemete otsimisega. Hetkel on need veel vaid sosinad ning keegi otseselt neid kuulujute ei kinnita. Tegelikult juba täna on paljudes Kesk - Euroopa maades suuri probleeme jäljepõldude leidmisega. Ma olen Euroopa üsna risti põiki autoga läbi sõitnud ning ütleks nii, et silma jääb suhteliselt väikeses koguses metsa, aga meeletult põllumaid. Kuidas siis on võimalik, et põldusid napib? Tegelt ju ei napi, vaid lihtsalt põlluomanikud ei lase koerarahvast oma põldudele. Räägiksin järgnevalt kahe riigi näitel toimuvast.
Meile, eestlastele, on alati väga südamelähedased olnud soomlaste tegemised. Kui keegi soovib kunagi sõita koeraga Soome ja muhulgas seal ka mõned jäljetreeningud teha, siis peab ta üsna palju eeltööd tegema, et välja selgitada, et kuhu põllule võib minna. Nimelt suurem osa sealseid põlde on koerakoolituse mõttes "kadunud". Soomes võib väga lihtsalt teadmatusest treenima minnes juhtuda nii, et ühel hetkel ilmub välja maaomanik, kes paremal juhul vaid ähvardab, kehvemal juhul tuleb püssiga või politseiga. Seda võib tunduda naljakas lugeda ja see võib näida uskumatu, kuid kahjuks on see tõsi.
Ma olen uurinud Soome pikemaaegsetelt koerasportlastelt, et miks see on nii. Ometi ju Soome on väga koerasõbralik riik ning samas koerakultuur väga kõrge. Vastused on olnud üsna loogilised. Mingi ca.15-20 aastat tagasi toimus Soomes koerakoolituses (IPO poolel) üsna suur harrastajate hulga plahvatus. Kui varem oli ta veidi selline kitsama kildkonna huvi, siis peale seda, kui soomlased korraldasid lühikese ajavahemiku sees nii WUSVi kui ka FCI IPO MM-d, tõi see kaasa harastajate tugeva kasvu. Seoses selle kasvuga ilmus ka põldudele aina rohkem jäljega tegelejaid. Sellega hakkas ka alla käima treenimise kultuur.
Lisandunud rahvahulgas leidus inimesi, kes läksid treenima põldudele, kus just ülesse tõusnud vilja või muu kultuuri mahatallumine tekitas põllumehele konkreeset kahju. Üsna tüüpiline oli ka olukord, kus tõsisemad tegelejad olid talumehelt põldu küsinud ning saanud loa koos märkusega, et teha võib just sellel konkreetsel põllulapil, sest teistele minek tekitab põllukultuurile just sel hetkel tugevat kahju. Need küsijad sis müttasidki lubatud põldudel. Aga teised, nö. mitteküsijad ilmusid just nendele keelatud põldudele. Talumehed ei tee ju mahatallutud raja põhjal pärast enam vahet, kas valele põllule läks küsija või keegi teine. Nad olid ärritunud ja solvunud ning keelasid edaspidi kõigil koeraomanikel oma maadel toimetamise.
Sarnaselt eespool fotol olnud vaiale unustasid ka soomalsed vaie põllule ning lõhkusid põllumeeste tehnikat. Vastuolu aina kasvas. Ja täna ongi seis selline, et näiteks kui ma käisin Soomes treenimas ühe maailmameistri juures, siis võiks ju arvata, et selline inimene on oma piirkonas austatud ning talumeestega kokkulepete saamine on lihtsam. Konkreetne inimene ei elanud linnas, vaid maal, kus põllud igal pool ümber. Paraku aga jäljetreeninguteks pidime me sõitma üle 20 km, et jõuda selle ainukese lapini, kus treenimine oli lubatud.
Olles käinud Austrias 2 korda MM-l ning ka kahel sealsel FCI Töökoerte komisjoni koosolekul on saanud ka sealsete võistlejate ja sportlastega päris palju vestelda. Austria on tegelikult ka hästi koerasõbralik riik ning näiteks linnades pääseb koertega nii poodi kui kohvikusse ning see on täiesti normaalne. Seal on ka väga lai harrastajaskond ning väga head suhted ühiskonnaga. Samas tekkis ka seal tõsiseid probleeme põllumeestega. Ja põhjused jällegi samad. Käidi treenimas põldudel, kus tekitati kahju ning unustati põllule vaiu, mis tehnikat lõhkusid. Ning suhted hakkasid halvenema. Õnneks saadi õigel ajal veel "otsast " kinni. Kusjuures Austrias ei kasuta täna enam keegi metallvaiu. Kui ma küsisin, et miks nii, siis mulle vastati, et kuna rahvas ikka unustas neid põllule, siis see oli probleem. Metallvai lõhub inidukil tera üsna 100% liset ära. Samas puuvai näiteks puruneb niduki tera vahel ning põhjustab palju väiksemat kahju. Selleks kasutavadki nad kõik puuvaiu.
Tuleks siis tagasi leitud vaia ja Eesti juurde. Selle leitud vaia juures on tegelikult veel teine ebameeldiv külg lisaks asjaolule, et üsna reaalselt lõhkus see talumehe tehnikat. Nimelt see vai oli põllul, mille omanik on eelnevalt teada andnud, et ta ei taha et sellel põllul koertega käiakse. Pange ennast nüüd põllumehe seisusesse. Teil on põld, kus on treenitud selliselt, et see on rikkunud teie saaki. Te olete nördinud ning keelate seal treenimise, üritades ikkagi mõista koerasportlasi ja nende tegemisi. Nüüd te lähete niitma ning endale üllatuseks sõidate kolinal sisse jäljevaiale. Masin on puru, kulutused täiesti märkimisväärsed ning ometi ju te ka keelasite. Kui te nüüd ühel hetkel saate kuskil ühistu nõupidamisel või tähtpäeval teiste ümberkaudsete maaomanikega kokku, siis üsna reaalselt te puudutate ka antud teemat. Ja nii need keelatud ja kinnised põllud vähehaaval tekivad. Lihtsalt repliigi korras ütleks, et see oleneb küll konkreetse tehnika margist, aga vaia poolt tekitatud kahju põllutöömasinale võib ulatuda vanas rahas ikka tuhandete kroonideni. Uurisin seda kunagi ühelt tuttavalt põllumehelt küsides eri sõlmede ning remondi hindasid, mis võib sellise "avariiga" kaasneda.
Muideks, kui me võtame Tallinna ümbruse suuremad põllud, siis need kuluvad valdavalt käputäiele suurematele tegijatele. Kui nendega suhted rikkuda, siis näiteks Tallinna inimesel hakkab jäljele sõit võtma ühes suunas ca. 40 km ja teine sama palju tagasi. Täna on meil suhted maaomanikega veel head. Suuremate omanike hulgas on mitmeid koeraspordi ja koerakoolituse suhtes väga positiivselt meelestatud inimesi, kes alati vastu tulevad ning meid mõista üritavad. Palun hoidke neid suhteid. Palun küsige treenimiseks põlde. Kui unustasite vaia maha, siis sõitke tagasi ja otsige see ülesse. See tagasisõit võib küll tunduda mõtetu kulu ja aja raiskamine, kuid on väga oluline pidades silmas edaspidiseid suhteid ja läbisaamist.
Kui täna on ridamisi inimesi, kes peavad tasulisi koolitusplatse kalliteks, siis hinnake põllumeest, tema vara ning ka oma kulutatavat aega ja bensiini, mis teil rohkem hakkaks kuluma, kui peate kaugele hakkama sõitma. Ma tean, et väga paljud inimesed ongi väga tähelepanelikud ning peavad kokkulepetest kinni. Ma olen väga tänulik neile ja ka maaomanikele, kes meie veidrat harrastust mõista üritavad. Üritagem seda sellisena ka hoida.
Panen siia alla veel ühe pildi antud vaia ülemisest otsast, ku son näha otsene sisselõige metalli.
No comments:
Post a Comment