Raske treeningul, kerge lahingus

Tänast lugu ajendas kirjutama osaleiselt nädalavahetusel toimunud eksam, aga ka valitsev olümpiameeleolu. Oma osa mängib kindlasti ka Eesti Ekspressis ilmunud lugu, milles küsimustele vastas Kristjan Pork (lugege kindlasti, see on väga hea artikkel). Konkreetsele artiklile sai lingitud ka Sportkoera Facebooki kontol. Tänase kirjutise pealkiri on tegelikult üsna kulunud fraas ning seda olen vähemalt mina küll kuulnud lapsepõlvest peale. Juba sel ajal , kui ma veel aktiivselt kergejõustikku tegin oli see mõte tihti nö. tagant kiusajaks, kui pidi "veri ninast" harjutusi tegema. Kasutasin pealkirjas seda kulunud fraasi ennekõike sellepärast, et lihtsalt paremat ei ole.Räägin täna nii jäljest, kuulekusest kui ka kaitsest.


Alustaks siis laupäevasest eksamist. Laupäeval tegid Merike ja Käbi ära FH 1 eksami ning said ilusad 92 punkti. Kui ma järgmisel päeval trennis küsisin Merikese käest, et kuidas siis tunne oli, siis vastuseks kuulsin "et eks ta ikka oli pingeline ja väike närv oli sees, aga ilmselgelt palju kergem kui kevadisel võistlusel, kuna olud olid ju nii palju lihtsamad." Kuigi ilm oli suhteliselt tuulevaikne, siis kahel sirgel puhus ikkagi kerge vastutuul. Küsisin, et kas sa tuule peale ka mõtlesid ning kuulsin vastuseks, et "oli ka tuul või? ei mõelnud.".
Millised siis olid need lihtsad tingimused? Tegelikult oli põld analoogne vahelduva 5 cm - 25 cm-se rohuga ning sisse mullasemaid alasid. Kuna vahetult enne jälje ajamist sadas tund aega lausvihma, siis kohati oli vesi jäljel peal. Tegemist oli analoogsete tingimustega, nagu näiteks Eests on mitmel aastal olnud ESLÜ FH meistrivõistlustel. Kui võrreda kevadise mullavõistlusega, millest siin blogis on pikem jutt ning ka video ja skeemid üleval, siis arusaadavalt oli see palju lihtsam. Ka koerast ning tema käitumisest oli näha, et talle oli see lihtsam. Samas sarnastes tingimustes olen ma mujal võistlustel kuulnud oi kui palju ütlemisi (ka tegijate suust) teemal, et selleks läks nihu, et
- tuul puhus vastu kahel sirgel,
- kohe esimesel sirgel oli maastikuvahetus ning nii ei tohiks üldse teha  ja see rikkus jälje
- selline lausvihm oli, et see pesi ära kõik jäljelõhna
- koeral ei tahtnud esemetel lamada, kuna pidi vee sisse lamama jne jne.

Ma ütlesingi vastuseks Merikesele, et on ju tegelikult ikka hullu palju lihtsam minna eksamile ja võistlusele, kui ei pea mõtlema sellele, et kust suunast puhub tuul ning kui kõvasti, millise kaaluga ja jalanõudega on jäljetegija, kas sajab vihma või paistab päike. On ju tegelikult palju lihtsam, kui tead, et su koer valitseb neid kõiki olusid ning sa lihtsalt lähed sooritust tegema.

Võistlemise juures on väga - väga suur roll täita psüholoogial. See, kui hästi tunneb ennast stardis ja võistlustel koer ja koerajuht, määrab lõpptulemuses väga palju. Kui omanik on närvis, siis ühest küljest kandub see pinge üle ka koerale, teisalt aga võib närvis omanik väga lihtsalt unustada ära mingid olulised rutiinid või teha juhtimisel saatuslikke vigu. Samas mängib suurt rolli ka koera stress ning pinge. Kui koer tajub, et ta ei ole tingimustest üle, siis ta satub sellest stressi ning olenevalt koerast võib see stressisituatsioon rikkuda kogu järgneva soorituse, kui ta ei oska sellest välja tulla.

Vaadates tagasi enda arengu peale, siis koolitajana näen tagasivaadates, et minu jaoks toimus kõige suurem arenguhüpe ning silmaringi laienemine siis, kui ma hakkasin oma koeraga valmistuma Saksamaa MM-ks. Tolleks samaks, kus ma ka oma parima soorituse sain. Ma olin selleks ajaks juba käinud korra MM-l, omasin üsna head arusaama, mida on vaja et seal hästi läbi lüüa ning samas kujutasin ette ka seda latti kuhu on vaja jõuda. Dobermannide MM-d on alati vastikul ajal, kui meil on siin veel 14-15 kraadi sooja ning seal, kuhu minnakse võistlema 27 - 28 kraadine palavus. Kui lisada sellele võistluspinge, rasked jäljepõllud jne, siis tulebki kokku üsnagi kõrge latt, millest on vaja üle hüpata. Kuivõrd ma MM -le minnes omasin üsnagi head pilti sellest latist, siis see motiveeriski mind mõtlema laiemalt ning selle kombineermise ja analüüsimise käigus toimuski minus mingi arenguhüpe ning ma hakkasin asjadele hoopis teistmoodi vaatama. Mäletan selgelt, kuidas ma mõtlesin sellele, et tegelikult on ju üsna nõme, et võisteldes IPO 2-s ja saades nipi-napi tulemuse või lausa kukkudes läbi mõtled, et oi kui lihtne oleks nüüd IPO 1-s võistleda. Sama teema IPO -3 ga, kus koer pusib raskel jäljel ning oi kui palju kergem oleks IPO 2. Ja siis ma jõudsingi järeldusele, et tegelikult ju võiks treenida IPO -5 ks (mida ju pole olemas) ning siis tunduks ka IPO 3 käkitegu. Selline mõtteviis õpetas mind oluliselt laiemalt nägema koera sooritust ning tema võimeid ning nö. ruumi arenguks.

Kui me võtame koera nina ja haitsmismeele, siis miks me arvame, et koera jaoks on nö. kõige raskem ja tipp IPO 3 või FH 2. Äkki on see tema võimetest ning kapasiteedist hoopis alumine 10 protsenti? Kui me läheneme sellest otsast, et me ei kasuta seda ülejäänud 90-t, siis me ju alahuindame meeletult oma koera. Kui me vaatame, kuidas koer sööstab palli või pulga järgi, siis me näeme tema tegelikke võimeid, mida ta oleks võimeline näitama ka juurde tulekutes või aportites. Need on koera tegelikud võimed. Me peaksime oluliselt laiemalt nägema koera sooritusvõimet ning siis üritama selle ulatuses koera treenida. Ma ei pea silmas, et koera peaks kohutavate koormustega hingetuks treenima, vaid ennekõike seda et treenida tuleks rasketes oludes. Treenida tuleks selliselt, et töö trennis käib seal 40% peal ning võistlustel toimuv IPO 3 jälg on see nö. 10%. Siis ongi võimalik peale võistlust öelda nii, et oi mul polnudki meeles tuule peale mõelda või , et kas tõesti oli jäljepõllul mitmes kohas traktorijäljed.

Kui me võtame konkreetselt Käbi, siis tema treenigute ülesehitus ongi olnud selline, et kevadine mullal toimunud FH võistlus on tema jaoks väljakutse ning nö. võimete kontroll. See annabki nii koerale kui ka koerajuhile kindluse lihtsamates tasandites muretumalt töötada.

"Raske treeningul, kerge lahingus" tähendabki koeraspordis ennekõike seda, et koolitaja peab omama piisavalt ettekujutusvõimet ning silmaringi, et ehitada treeninguid ülesse piisavalt raskelt, et ka raskeim võistlus näeks selle kõrval oi kui lihtne välja. Mulle tegelikult tundub, et Eesti koeraspordis laiemalt ongi see kõige suuremaks piduriks, et nende inimeste hulk, kes omavad sellist silmaringi ja oskavad laiemalt mõelda on väga - väga  väike.Laiemalt peetakse rasketeks selliseid tingimusi, mis võttes tervikliku skaala on tegelikult naeruiväärselt kerged. See aga ei arendagi.  Selleks, et silmaring aga areneks oleks vaja näha ja kogeda neid raskemaid tingimusi, et saaks treeningutes toimuvat veel astme võrra kõrgemale upitada. See ongi see point, mille pärast ma sõdin ja protesteerin näiteks meil Eestis trenniplatsidel toimuvate IPO võistluste või põlvini ulatuvas heinas läbiviidavate jäljevõistluste vastu. Need ei arenda mitte kedagi. Need ei vii edasi mõtteviisi, ei võimalda kontrollida koera tegelikku treeningutaset ega anna ka koerajuhile kogemust, kuidas raskemates olukordades käituda. Kui nüüd hüpata teemas Olümpiamängude juurde, siis alles nädalavahetusel käis meediast läbi meie sprinteri Marek Niidu kommentaar, et tal läks jooks nihu sellepärast, et Olümpiamängud on midagi hoopis teist, et seda tunnet ja emotsiooni ei anan võrrelda isegi MM-ga. Teisisõnu ütleks, et kui sa koged võistlustel sellist emotsiooni ja puutud kokku täiesti uute asjadega, siis see üsna reaalselt võibki rikkuda sinu soorituse. Minu arust on selles mõttes palju sellist, mille üle tasuks meie koerasportlastel ja võistluste korraldajatel  mõelda.

Kui me räägime meie enda Eesti võistlustest, siis kui me korraldame näiteks jälje raskemal põllul, siis see annab koerajuhile ja ka koolitajatele mõtlemisainet ning äkki mõni muudabki selle põhjal oma treeningmetoodikat. Ja sellisel juhul saab mõne aja pärast näha muudatuste tagajärgi. Selleks, aga peaks mõne aja pärast toimuma jällegi selline võistlus, kus saaks neid tulemusi näha. Kui teha üks raskemate oludega võistlus pisteliselt lihtsate vahele, siis see ei arenda, sest muidu ei saa ju kontrollida tehtud töö tulemuslikkust. Raskemad olud tähendavad, et ka treeningutel tuleb treenida raskemaid olusid. See ei tähenda mitte seda, et tuleb tingimata kordades rohkem treenida. Selleks, et koer ajaks raskemat mullajälge tuleb teha näiteks 30 treeningut raskema mulla peal, mitte 100 trenni lihtsal rohul (mida meil paljud ekslikult kipuvad arvama).

Läheme edasi kuulekuse juurde. Mäletan veel mõne aasta taguseid aegu, kus SK võistlustel ei tohtinud platsi ääres aevastada ka rääkimata kõvema häälega jutu rääkimisest. Kui nüüd võrdluseks võtta SK MM-d, kus ümberingi on näitusemelu ja - lärm, siis ilmselgelt ei suuda koer ega koerajuht harjuda sedavõrd suure üleminekuga ning järgneb läbikukkumine.  Tänaseks on mõtteviis mõnevõrra muutunud ning eks seda on näha ka tulemuste paranemises. KK poolel pole sellist asja õnneks kunagi  kunagi olnud. Samas on aga KK võistlused üsna tavapäraselt kinnistunud koolitusplatsidele. Väga - väga harva tuleb ette võistlusi, mis tehakse kuskil mujal. Õnneks Eesti MV on alati toimunud mingil suuremal platsil. Eriti positiivse näitena meenub näiteks Valga  võistlus ning ka Pirita Velotrekil toimunu ja Saaremaa võistlus. Selles mõttes oli tõeliselt positiivne, et näiteks ESLÜ tegi oma selleaastased KK MV -sed Lastestaadionil keset linna. Ilmselgelt pidid osalejad sinna minnes väha teistsugusteks oludeks valmistuma. Kui jäljes on igati arusaavad, et raskem põld on raskem, siis mis on kuulekuses need raskendavad olud?  Kindlasti ilm. Ei tohiks karta soojemas suveperiooids võistluste korraldamist ning võistlemist. Samuti on koera häälestamine mõnevõrra keerulisem, kui parkla pole kohe staadioni küljel  Kindlasti segab koera ka pealtvaatajate kuidagi teistsugune paigutumine või mööda jalutavad pealtvaatajad või pikem ootamine enne starti kuskil staadioniruumis või enne platsile minekut toimub kiibikonktroll jne jne.  Selles osas oli väga arendavaks selle aasta IPO Eesti MV-d. Kindlasti pidid osalejad mõtlema koera häälestamisele natuke teisti ning kogesid üllatusmomente, mida koduplatsil ette ei tule. Kuulekuses tuleb ka treenida nö. raskemates oludes, kuid erinevalt jäljest ei mängi siin olud nii palju rolli. Seal on võtmefaktoriks häälestuse ja meeleolu ülesehitamine ning harjutuste pinge rütmitamine.Kui see on hästi ülesse ehitatud ning kinnistatud, siis kandub see üle ka raskematesse oludesse.

Kui nüüd tulla kaitse juurde, siis Rakveres toimunud Eesti MV-l oli sedapuhku varjete paigutus peegelpildis ning juba enne võistlust jõudis ringiga minu kõrvu nurinat, et mis mõttes nii? Nii ei tohi ju olla. Tohib küll ja oli ka. Ja osadel koertel oli tõsiseid raskusi varjete jooksmisega. Kindlasti oli oma osa ka võõral platsil, mis koerte pea mõnevõrra segi krutib ning teistsugust häälestust nõuab ja ka ümbritsevatel reklaamidel ja telgil. Kui me räägime kaitsetreeningutest ja oludest, siis koera jaoks on kindlasti  lisaks loetletud teguritele veel palju erinevaid tegureid, mis rasketena mõjuvad. Näiteks kui varrukamees varjes teisiti seisab või varrukas kuidagi teisti paikneb, siis kui koer ei ole selleks treenitud on see üsna reaalselt koera meeleolule mõjuv tegur. Kui koer on harjunud, et varrukamees serveerib talle varruka, siis varruka teistsugusel paigutusel ei pruugi ta sellest haaret saada jne jne. Sellised nö. altminekud, aga varrukas lähevad üle veerevaks laviiniks. Kui koer tunnetab ebamugavust ja satub stressi, siis järgnevalt tekib probleeme lahtilaskmise või kontrolliga jne jne. Ehk näiliselt pisike detail, nagu võõras plats ja teistsugune varjete paiknemine võib panna kukkuma terve doomino rea ning asi tipneb kaduma minevate punktidega kogu kaitsesoorituse ulatuses.

Kui nüüd võtta eelnevalt kirjutatu kokku, siis nagu ma eelpool kirjutasin on selleks, et areneda vaja näha olukordi laiemalt, selleks on vaja treenida keerulisemates olukordades ning ennekõike võistelda raskemates oludes, et saada treeningtasemest adekvaatne pilt. Kui korraldada võistlusi treeningplatsil ning jälg teha põlvini rohus, siis on lahe võtta vastu Facebookis õnnitlusi ning näha nime IPO 3 klubis, kuid tegelikul on see vaid enesepettus ning karuteene kogu spordi arengule.Mulle kohati tundubki, kui ma vaatan IPO -s Eestis toimuvat, et meil on pinu inimesi, kes teevad koeraga trenni nö. just for fun (nagu nad ise ütlevad), kuid sellegipoolest tahaksid au ja kuulsust ning seetõttu see seltskond korraldabki võistlusi nö. enda taseme jaoks, et "just for fun" koerad saaksid ka kõrgeid punkte. Ja saavadki ja kõik on rõõmsad, kuid meie vahe muu maailmaga käriseb aina laiemaks.

Ma arvan, et millalgi lähiajal kirjutan ma pikemalt ka selest, et kuidas reaalselt neid raskemaid olusid treenida saab.