Eesti koeraspordist ja püramiidist

Antud lugu kirjutama inspireeris mind ennekõike Postimehes ilmunud vestluslugu peaminister Andrus Ansipiga (http://london.postimees.ee/930530/ansip-ma-ei-moista-neid-kes-raagivad-olumpiaturismist/, kus peaminister ütleb üsnagi kuldse mõtte, mis pädeb ka koerasprdi osas vägagi hästi. Kopeerin siia vastava lõigu: "Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et tippsport on püramiidilaadne nähtus - mida laiem alus, seda kõrgem tipp -, sellisel juhul peaksid kõik tiitlivõistluste medalid kuuluma Hiinale. Tippsportlast ei huvita, kui lai on ala kandepind, vaid see, kas tal on eeskujusid, hea treener ja võimalus ala harrastada. Olümpiamedaliteni on jõutud tänu jäägitule pühendumisele ja fanatismile, mitte ala kandepinnale." Olles ise teinud Eesti tasemel tippsporti (kergejõustikut) ning näinud tähtede ja tippude teket ja arengut, on sellel lõigul tegelikult väga sügav mõte.Arendaks järgnevalt antud teemat edasi tuues näiteid tavaspordist ja koeraspordist.



Kui me võtame meie Eesti tipud spordis, siis toetudes toodud lõigule peaministri suust, tooksingi järgneva näite. Eestis on olnud viimasel kümnendil rida väga häid kettaheitjaid alustades Aleksander Tammertiga ning lõpetades Gerd Kanteriga. Kui me mõtleme laiemalt, siis vaadates koolides toimuvat, siis tegelikult pole ilmselgelt kettaheide ala, mis kuuluks kohustuslikus korras kehalise kasvatuse tundide kavasse. Kes on koolis käinud, teab väga hästi, et kõikides koolides mängitakse nende tundide raames väga laialt korvpalli ning jalgpalli. Samuti ei ole mulle silma hakanud mööda Eestit sõites, et ka eri linnade lapsed vabal ajal õues ketast loobiksid. Pigem mängivad nad jooksualasid (mänge, mis sisaldavad jooksmist) või loobivad korvpalli või taovad jalgpalli. Teisisõnu on üsna kindel et lapsi, kes Eestis on kokku puutunud korvpalli või jalgpalliga on kordades rohkem kui lapsi, kes on kokku puutunud kettaheitega. Sama tegelikult puudutab ka noortespordi tasandit ning ka harrastussporti.

Kui me läheme harrastusspordi juurde, siis meil toimub igal aastal kümneid ja kümneid rahvajookse ning jooksuüritusi, kus  osaleb tuhandeid jooksusõpru. Mulle ei ole silma jäänud ühtegi kettaheite rahvaspordiüritust. Aga veidral kombel meie pikamaajooksjad ei tule suurvõistlustelt tagasi medalitega ning kettaheitjad tulevad. Okei , võib ju öelda, et pikamaajooksus on eeliseid tumedanahalistel ning musta mandri esindajatel. Aga jällegi, kui võtame Euroopa meistrivõistlused, siis kettaheites on meil väljas mitu sportlast, aga pikamaajooksudes on täiesti olematu hulk osalejaid. Ometigi toimub valdavalt võistlus valgenahaliste eurooplaste vahel.

Kui nüüd võtta peaministri sõnavõtt, siis ma olen üsna veendunud, et reaalelt on olemas maailmas rida riike, kus on arvuliselt palju rohkem kettaheitjaid, kui Eestis. Alustades siis kasvõi Hiinaga ja lõpetades näiteks Venemaaga. Ometigi oleme kettaheite ringis just meie väikese Eestiga tugevamad. Milles siis seisneb fenomen. Ma ei ole mingi asjatundja, kuid ma pakuks puhtalt loogikale toetudes välja, et Eesti edu saladus seisneb selles, et meil Eestis on olemas selles valdkonnas väga kompetentsed treenerid ning samuti head eeskujud. Teisisõnu meil on olemas vajalik know how, kuidas liikuda nullist lõpuni välja. See tähendab seda, et kui on olemas laps, kes tahaks ketast heita ning olla kunagi suuremast peast nagu Gerd Kanter, siis ta vanemad oskavad lapse viia õige treeneri juurde. Tõenäoliselt on meil olemas nii laste-, kui ka noortespordi tasandil piisavalt kompetentsust, et sellist last edasi viia ning teadmiste nappimisel õige inimese käest lisainfot küsida. Mis aga tagab selle nö. hea treenerite taseme? Tõenäoliselt selle tagab asjaolu, et meil on kettaheites üsna tugevad traditsioonid ehk meil on juba ka enne Aleksander Tammertit osatud selle ala tegijaid tippu viia.  Kui viia sportlane tippu, siis on vaja paratamatult ennast treenerina pidevalt täiendada ning üritada kursis hoida maailmas toimuvaga. Teisisõnu tegeledes pidevalt nö. tippu suunduvate sportlastega ning hoides ennast kursis uuemate teadmistega ning katsetades erinevaid lähenemisnurki ongi võimalik säilitada ja tõsta kvalifikatsiooni. See tähendab, et selleks et jõuda mingil alal tippu ongi meil vaja sellel alal tugevaid sportlasi, kelle treenimise kaudu on treenerid ning läbi selle ka kogu ala omandanud vajalikke kogemusi ning arendanud ennast. Paratamatu on see, et kui treenid sportlasi nullist tippu, siis oskad analüüsida tagantjärgi seda tööd ja selle väärtust, mida tegid alguses ning näha selle rolli nö. tipu osas. Samuti treenides tipus olevaid sportlasi näed asju hoopis teisiti läbi praktilise kogemuse, kui kuskilt nö. teoorias lugedes. Ehk omades tipu treenimise kogemust oskad teiste samasuguste treeneritega konsulteerida ja arutleda ning samuti lugedes vastavaid publikatsioone ka saada sealsest infost rohkem kätte, sest sul on kogemus läbi praktika.  See on see, mis tagab edasiliikumise ja kõrged kohad.Nagu öeldud, ei ole mingi ekspert, aga nii näeb see asi natuke nagu välja. Muidu poleks kuidagi loogiline, et arvestades et meil ei jookse valdav osa lapsi ringi ketas kotis ikkagi tekib meil kogu aeg häid ketteheitjaid. Ilmselgelt ju ei saa arvata, et meil eestastel on mingi füsioloogiline erinevus lähinaabritest või teistest riikidest,mis annab meie inimestele kettaheites eelise.

Tuleks siit nüüd edasi koeraspordi juurde.Järgnevalt räägin peamiselt teenistustõugu koerte alade baasil (KK, IPO, PJK, FH) , aga kindlasti tekitab see mõtteid ka SK ja AG inimestes.Läheneme koeraspordile sama nurga alt ehk eeldame, et meil on olemas nö. rahvaspordi tase, nagu ma mainisin jooksmisega seoses tuues näite rahvajooksudest ning siis eraldi räägime tippsordist ehk spordist eesmärkide ja auhindade nimel. Nagu ma olen mitmel korral kirjutanud võib koera koolitust eristada neljas erinevas tasandis.

1. Inimesed koolitavad koera kodusel teel, omades piisavalt kogemust eelnevate koertega ning tagavad läbi selle koolituse kodus normaalse olukorra. Seda tasandit ma ei kõrvutaks kuidagi spordiga. See koolitus toimub vaid nö. minimaalsel vajalikul tasmemel ning pole üldjuhul väga süsteemne.

2. Inimesed käivad koertega koolis, et saada targemaks ning saavutada paremaid suhteid koeraga ning läbi selle mugavamat ja paremini sujuvat elu. Seda valdkonda võiks nö. võrrelda tervisespordiga. Ehk inimene, kes soovib kaalu langetada või kuidagi organismi tugevadada käib seepärast vahetevahel jooksmas, sest elu nõuab seda. Kui tervis oleks okei ja otsene vajadus puuduks, siis ta tõenäoliselt ei käiks jooksmas, sest muud on ka teha. Seda võib tingilikult nimetada koera koolitamiseks sooviga tagada kodus normaalne kooseksisteerimine. Siit tasemest lisandub inimesi järgmisesse tasandisse. Inimesed tulevad koera koolitama, neile meeldib seltskond ja värskes õhus toimuv ning nad hakkavad koolitusega sügavamalt tegelema ning neid võib sisi juba nimetada nö. rahvasportlasteks.

3. Taseme moodustavad inimesed, kes on leidnud endale koera koolitamise näol mõnusa harrastuse ning käivad teda regulaarselt koolitamas omandades aina paremaid oskusi ning saades oma koera tegema sooritusi aina paremini. Sellised inimesed soovivad kontrollida oma koolituse taset ning nad käivad seda tegemas eksamitel ja võistlustel. See tase on minu arust võrreldav rahvaspordiga. Nad on selles osas analoogid, et mõlemal juhul nii inimspordis kui koeraspordis toimub asi harrastuslikul põhimõttel ja sellises mahus, et tore on. Puudub sügavam süsteemsus ning kõrgemad eesmärgid. Inimesed, kes on oma koera hakanud koolitama rahvaspordi tasemel ei jõua oma koeraga kunagi tippspordi poolele. Kuigi nii mõnedki koolitajad kõvahäälselt seda lubavad ja inimestele luuakse pettekujutelma, sisi see ei ole võimalik. Kujutage ise ette, et laps käiks lihtsalt õues vahest sõpradega jooksmas, siis noorukieas käiks naabripoisiga paar kolm korda nädalas metsas sörkimas, et ümber Viljandi järve jooksul rebida ja võistelda.Üsna reaalselt otsustades siis juuniorieas, et nüüd ma tahaks olümpiavõitjaks saada oleks rong juba väga pikalt läinud. Natuek antud teemaga haakuvalt ilmus paar nädalat tagasi Eesti Eskpressis väga hea artikkel targa mehe sulest. Siin on link, lugege http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kristjan-port-eestlane-saaks-usain-boltile-vastu-kull.d?id=64760250
Koerakoolitusega on sama lugu. Kui koerale on alguses õpetatud ülesse reaktiivne käivitumine, sisi vanemast peast teda aktiivseks ümber naljalt ei õpeta. Lihtsamalt lahtiseletatuna, kui alustades keora koolitamisel alati selliselt, et kui koer vahib ringi, siis platsile tulles mängib omanik temaga aktiivselt palliga, siis koer harjub sellega, et ta võib teh amis tahes ja kui on vaja aktiveeruda, sisi omanik "püüab " ta sealt oma mõtetest kinni.  Võistlusspordis oleks vaja, et koer pakub ise aktiivsust. Sellest teemast kirjutasin päris pikalt eelnevalt siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/01/koolitusplatsil-toimuva-moju-vead.html
Meie koerte võistlustel osalejate suurima massi moodustavadki need nn. rahvasportlased. Rahvasportlane pole kuidagi kehvem kui tippsportlane ning ma ei taha kuidagi seda tasandit halvustada vaid pigem välja tuua laiema pildi.  Hea näide vale vundamendiga koolitatud võistluskoerast näeb välja selline, et käies noore koeraga võistlemas on ta innukas ning kontaktne lähtuvalt oma noorusest. Vanemas eas , ca. 4 - 5 aastaseks saades hakkab aga entusiasm hävima ning koerad muutuvad ilmetuks. Omanikud püüavad saada esile sädet ning möllavad trennis rohkem palli ja nutsuga, kuid reaktiivselt koolitatud koer ei muutu sellest aktiiivseks. Mõelge ise meil võistlustel nähtud koerte peale. Palju teile meenub selliseid koeri, kes on teinud 6-7 aasta vanuses sama sädelevat sooritust nagu 2 aastaselt. Ega väga palju just ei meenu. Valdav enamus kustub ja tuhmub, mida vanemaks saab. Vaadates MM del toimuvat, siis seal on just 5- 6 aasta vanused koerad nö. parimas vormis. Ma võin ka oma koera näitel öelda, et kohe-kohe 9-seks saav koer teeb täna sama energia ja kontaktiga kõrvalkäiku nagu 2 aastaselt. Seda põhjusel, et ta on saanud teistsuguse põhja.

Kui nüüd selle tasandi sportalstele luau pettekujutelm, et nende koerad on kõik võrratu tasemega (ükskõik kas luues jäljepõldude näol lihtsaid tingimusi või kutsudes hindama heldema käega kohtunikke), siis see ei kustu kuidagi ülesse neid inimesi analüüsima koerte koolitusvigasid või tegelema kuidagi innukamalt, sest nad ju juba said head punktid ja on juba vägagi tegijad. Samuti selline "suhkrutükiga meelitamine" ei vii neid inimesi kunagi kuhugi kõrgemale tasemele võistlema nagu näiteks MM-le , sest nad kukuksid seal väga valusalt avastades, et nede koera tegelik tase on hoopis midagi muud, kui nad on varem arvanud.

4. Taseme moodustavad inimesed, kes võtavad endale kutsika eesmärgiga teha sporti. Nad seavad endale kõrgemaid eesmärke ning teevad selle nimel süsteemset tööd. See on see kategooria, keda ma võrdleks nö. inimeste poolel tippspordiga või nö. tegevspordiga. See on see tasand, mis meil Eestis on täiesti olematu. Selleks, et kuhugi areneda ning edasi liikuda oleks meil seda taset vaja. Kahjuks hetkel ei tooda meie süsteem seda taset. Selleks oleks vaja head koera, pühendunud omanikku ja head treenerit. Meil kipub aga olema nii, et pühendunud inimesele tihti müüakse või juhatatakse kätte suht keskpärane koer ning suunatakse ta koolitaja juurde, kelle kogemus tippspordiga on nõrgemapoolne ning entusiaist "sureb" lõpututesse ponnistutesse oma suht kehva materjaliga valesti treenides.

Kui me lähtume antud kirjatüki alguses toodud näidetest ja mõttearendusest, siis ilmselgelt ei tõuse meie neljanda kategooria tase läbi selle, et esimesse kolme kategooriasse tuleb rahvast juurde. Okei, see võib küll ekslikult tunduda, et koerakoolitusse juurde lisanduvad inimesed saavad nö. nakkuse ja hakkavad järjest rohkem ja sügavamalt tegelema. Paraku on aga probleem selles, et  olles eelnevalt koolitanud nö. rahvaspordi tasemel koera, siis selle koeraga ei ole võimalik enam edukalt siseneda tippspordi tasemesse. Teisalt erineb see nö. tippspordi koolitus väga oluliselt rahvaspordi koolitusest ning inimene omades kogemust eelmisest tasemest ei saa sellest väga palju just kasu järgmises tasandis.

Meil on preagu valitsevas naljakas tendents. Inimesed, kes on koolitanud eelmise koera mingile Eesti mõistes enam - vähem tasemele võtavad uue koera nö. parema. Valitakse kas koeraspordis rohkem kasutuses olevast tõust või siis tööliini esindaja olemasolevast tõust. Kiputakse mõtlema, et kui on parem koer, siis tulevad ka paremad tulemused. Et see toimuks nagu automaatselt. Kahjuks see ei ole nii. Kui eelmiseks koeraks oli näituseliini sakslane ning see näiteks uimas platsil või käis viltu jalga sisse või oli juurdekutsumistel aeglane, siis teeb uuem ja parem koer täpselt neid samu vigu, sest koolitusmetoodika on ju sama. Ega tõug ei paranda koolitusvigasid! Ma mäletan, kuidas ma paar aastat tagasi FCI MM vaadates imestasin nähes Ukraina võistkonnas võistlevaid malisid, et kuidas on võimalik üldse üks tööliini mali nii aeglaseks treenida. et neile tuelks auhind anda. Aga eks see ongi petlik, et kui sul on loomu poolest terav ja kiire koer, sisi pöörad sa veel vähem tähelepanu neile detailidele, mida sa üritasid oma eelmise nö. aeglasema koeraga forsseerida ning lõpptulemus näebki kehv välja.

Meil Eestis on tegeliklult vaadates selle nö. neljanda kategooria ehk koeranduse mõistes tippspordi arendamise sildi all tehtud päris palju ning jämedaid vigasid. Meil räägitakse samuti juba pikemat aega püramiidist ehk on suur hulk inimesi, kes arvab, et saades esimesse kahte tasandisse inimesi palju juurde hakkab neljas tasand kohe kiirelt arenema. Nagu sai eelnevalt lahti räägitud inimspordi näidete põhjal, siis see nö. püramiidi lai kandepind ei taga kõrget tippu. Seda ju tegelikult antud kirjutises mainis ka meie peaminister. Kuna inimesed ei oma piisaval tasemel kogemusi ja teadmisi, siis mingi seltskond (kusjuures päris suur) arvab, et kui need esimeste tasandite iniemsed saavad häid tulemusi  (kasvõi niisama), siis see innustab neid edasi tegelema ning siirduma järgmisesse tasandisse.  Ma pakuks välja, et Gerd Kanter ei oleks täna mitmekordne suurvõistluste võitja, kui ta lapsena sporti tehes oleks saanud tulemusi kingitusena. Iseenesest tulnud (kingitud ) tulemused üdjuhul ei innusta edasi tegelema vaid tekitavad rahulolu tunde.  Edasi liikuma sunnib pigem soov pidevalt olukorda parandada ning kõrgemate eesmärkideni jõuda.

Vaadates seda statistikat, mis meil koerakoolituse poolel olemas on, siis peab kahjuks tõdema, et valdav osa inimestest, kes esimestes klassides tulemusi saavad (ükskõik kui häid ja ka kingitusena tunduvaid) ei ole jätkanud edasi ning üritanud alguse edust nakatatuna nö. kõrgemale jõuda. Pigem on nad rahul laheda tulemusega ja jätavad tee selle kohapeal katki. Kergelt tulnud ja ebaõiglaselt head tulemused ei arenda ka treenereid, sest nad ei ole sunnitud ennast edasi arendama, et vigasid parandada ning paremini koolitada.

Treenerid (või nimetame neid koolitajateks) on tegelikult Eesti koeraspordi suurim probleem. Kui me mõtleme võrdluse peale kettaheitega, siis küsiks, et kui palju meil on reaalselt neid koolitajaid (treenereid), kes on kogenud ise seda nö. tippsporti, koolitanud oma õpilasi sinna tipptasemele ning läbi selle omavad selgemat ettekujutust süsteemsusest, eri etappide ülesehitusest ning rollist tervikus. Teisisõnu mõeldes selle kogemuse peale oskavad seminaridel näha tervikus detaile või küsida seminaride läbiviijatelt detailsemaid küsimusi. Olgem ausad, selliseid treenereid ju meil koeraspordis peaaegu polegi. Valdav osa meie koerakoolitajatest ju tegelevad nende kolme esimese tasandiga.  Kui aastaid olen ma kuulnud kriitikat, et EKL-KKK tegeleb meil ainult koeraspordi arendamisega ning kodukoerte koolitus on jäetud täiesti unarusse, siis tegelikult on see ju rumal jutt. Kui see oleks nii, siis meil jääks vajaka ju just neid esimeste kolme tasandi koolitajaid , mitte viimase omasid. Paraku on aga just teisiti.

Kujutame nüüd ette situatsiooni inimspordis. Oletame, et meil on treener, kes valmistab ette tpipspordi tasmel jooksjaid. Ta teab, kuidas peab treenima, toituma, treeningplaane koostama ning võistlusteks valmistuma. Ta oskab tippsportlast hästi treenida. Kas selline treener oskaks nõu anda rahvasportalsele? Kindlasti oskaks. Võimalik, et ta loeks vastavat materjali juurde, kuid ilmselgelt on ta sedavõrd kursis inimese anatoomiliste iseärasuste ja füsioloogigaga jne, et ta oskab anda nõu ka väiksemate koormustega treenimisel.  Kui mõelda aga vastupidi ehk kas rahvasportlastega tegelev treener oskaks treenida tippsportlast. Pakuks, et ei oska. Tippsport ei tähenda mitte rahvasport korrutatuna läbi koefitsendiga vaid hoopis teistsugust lähenemisnurka.

Sama asi on ju tegelikult ka koeraspordiga. Minu väide on, et tippsportlastega tegelev koolitaja oskab kindlasti olla abiks ja koolitada madalama tasandi tegijaid. Lahtiseletatuna, kui koerakoolitaja oskab treenida koera selliselt, et tema meeleolu oleks soorituse keskel juhitud, oskab ülesse ehitada pinget erinevate harjutuste juures, oskab koolitada koera kõrvalkäiku lisaks asendile ka kontaktsuse, kontsenmtratsiooni ning kiiruse aga ka vajaliku meeleolu. Siis ilmsleglet oskab selline  koolitaja õpetada esimesele kolmele tasandile lihtsalt kõrvalkäimist või istu käsku, milles pole mingeid keerulisemaid detaile. Vastupidi on aga keeruline.

Ma ei hakkaks siinkohal liigitama treenereid, kuid tooks välja ühe huvitava näite. Võtame alustuseks Eesti oma koolitajad ning  vaatame palju on neid aktiivseid koolitajaid, kes on käinud kuni kõrgeima tasemeni võistlemas ehk omavad läbi oma kogemuse ettekujutust,mis tähendab MM-ks valmistumine ning mis kaal on alguse vigadel seal ülemises otsas. Neid on ju väga väike hulk (IPO-s ju ainult Urve, Tanja ja mina). Võtame nüüd  Eestis toimunud IPO Eesti MV-sed. Neid on korraldatud Eestis 6 aastat.  Vaatame esikolmikuid. Palju on neid koolitajaid, kes on ise jõudnud oma koolitatud koeraga 3 hulka. Jällegi väga vähe. Tegelikult üsna samad nimed. Tegelikult tuleks võtta arvesse aga veel ühte detaili. Palju on meil neid treenereid, kellede õpilased on jõudnud IPO Eesti MV-del auhinnalisele kohale? Tegelikult on ju sellise nurga alt vaadates ikka päris nutune seis. Koolitajad küll ise suudavad läbi murda Eesti tasandil IPO 3 tasemele, aga õpilasi väga ei ole. Minu käe alt on jõudnud pjedestaalile Kairi, Kristiin ja Merike ning IPO Töötsempioni tiitli saanud veel Mari.

Veider on kusjuures see, et foorumites on käinud läbi palju peksu varrukameeste suunal, aga Eestis on ikka päris mitmel varrukamehel kogemus, kuidas viia koera Eesti MV-deni või MM-ni. Samas aga kuulekuse ja jälje poolel on sellise kogemusega koolitajate ring oi kui väike. Ja ometi on meil oma kuulekuse kohalik ala nö. laia "püramiidi põhjaga" ning seda saab harrastada igas Eestimaa punktis. Ehk koolitajatel peaks olema täiesti piiritud arenguvõimalused.

Tulles tagasi teema alguse juurde ja peaminister Andrus Ansipi tsitaadi juurde ütleks, et meil oleks vaja koeraspordis häid koeri, keda treeniksid entusiastlikud inimesed ning nad teeksid seda heade treenerite juures. Siis hakkaks tekiks meil ka vähe kiirem areng. Täna veidral kombel ei jäägi meil puudu mitte niivõrd entusiastlikest inimestest selles vallas, kuivõrd koeramaterjalist ja treeneritest. Tegelikult ei kasutata teatud mõttes ära isegi olemasolevate treenerite potentsiaali. Mõeldes näiteks tagasi 1,5 aasta tagusele ajale, kui Merike tahtis Käbiga minu juurde trenni tulla, siis leidus mitmeid (ka oma koeraga võistlenud) inimesi, kes andsid talle nõu, et ei tasuks, kuna seal ei jõua ta kuhugi. Eks ühest küljest ongi igal inimesel on õigus oma arvamusele, kuid siiski leian, et laiemat arengut silmas pidades võiksid juba koerakoolitusega mingil määral tegelenud inimesed pöörata rohkem tähelepanu sellele, et nende nõuanded põhineksid pigem faktidel kui hetkeemotsioonidel või muul taolisel. Eks Merike oligi alguses väga kõhklev, sest nõuandvate inimeste hulk ja nende hääle mõjukus oli piisavalt suur, kuid täna, kõigest pooleteise aasta treeningute järel, kõnelevad tulemused taaskord iseenda eest.

Täpselt sarnaselt võin tuua ka sellise näite, et ma olen spetsiaalselt filminud ülesse Taivo ja Ruudi tegemisi alates päris väikesest kutsikapõlvest. Filmimise peamine mõte on olnud anda inimestele nö. lisamõtlemisainet ning videode näol õppematerjali, et teha midagi uutmoodi ja paremini. Ja jällegi, mida ma kuulen nö. ringiga, on see, et päris mitmed koolitajad räägivad oma õpilastele, et ärge nii tehke, te võtate ära koera lapsepõlve ning "tapate" koera ära juba kutsikana. See tegevus näeb üsnagi veider välja, kuna õpilaste reaalsed tulemused peaksid olema ju igati veenev tõestus, et tegelikult on seis just vastupidine.

Võtaksin siinkohal eelnenud üsna pika jutu kokku järgnevalt. Kui seda lugu juhtusid lugema inimesed, kes tahaksid teha tõsisemalt sporti, siis ennekõike võtke endale hea koer (sellest oli juttu siin pikemalt http://sportkoer.ee/artikkel.php?t=kuidas_valida_kutsikat_koeraspordi_harrastamiseks ) ja kuulake nõuandjatena pigem spetsialiste kui kasvatajaid, kes omi kutsikaid müüa üritavad. Alustage algusest peale süsteemse tööga ning küsige julgelt nõu ning olge avatud mõttevisiiga. Kui keegi tuleb minu juurde nõu küsima, siis olen ka alati aidanud.  Leidke endale treener, kes tõesti valdab tippsporti, püsitage eesmärgid ning tehke nende nimel süsteemset tööd. Selliselt te jõuate ka tippu ja saate nautida võite ja õnnestumisi. Selle kõige kõrval te ka ütlasi arendate kaudselt Eesti koersporti, sest anante meie kohalikele koolitajatele lisakogemust ning laiemat silmaringi.  Meil oleks Eestis aeg ka tõsiselt mõtlema hakata, kas püramiiditeooria ei pane mitte rohkem asju seisma kui edasi liikuma.