Enne, kui ma antud kirjutisega alustan, tahaksin üle mainida paar olulist lähtepunkti, millest ka enne juttu on olnud.
Esiteks ma kirjutan siia blogisse suuresti lähtuvalt oma kogemusest ning tunnetusest, mis baseerub kirjandusest loetul, seminaridel nähtul ning koeri koolitades praktiliselt kogetul. Tegemist ei ole absoluutse tõega, mida tegelikult koera koolituses polegi ju üldse olemas. Aga see, mida ma allpool kirjutan, selels ma olen 100% veendunud, sest see on nii loogiline ja nii ju ongi.
Teiseks, nagu ma olen ka korduvalt eelnevalt maininud, ei tohi kopeerida. Minu eesmärk nii siin, kui ka loengutel on ennekõike panna inimesi mõtlema. Enne, kui ei analüüsi, mõtle ja planeeri, ei lähe midagi edasi.
Nüüd siis tänasest teemast. Ma kirjutan täna siia päris paljudest vigadest, mida ma seoses koolitusplatsiga olen näinud erinevates koolitusgruppides, seminaridel ja treeningutel. Need on vead, mis minu silmis on vead.
Ma põhjendan ka lahti, miks need on vead ja mida nende vältimine positiivset kaasa tooks. Jällegi, ma ei ütle, et see on loll või too ei oska, aga järgmisel korral, kui koera autost välja võtate, et platsi peale minna, siis kasutage oma pead muuks, kui mütsi kandmiseks ehk mõelge.
Jõudes koolitusplatsile võetakse koer autost välja (üldjuhul ju käiakse autoga siiski) ning hoides koera jalutusrihma otsas sammutakse platsi poole. Mida teeb enamus koertest sel ajal? Nii, kui autost välja võetakse, siis koerale nii loomuomane on kontrollida üle - mis toimub. Selleks üldjuhul ta kõigepealt hakkab ringi vahtima ning tavapäraselt ka rihma otsas nuuskima. Sellise ringi vahtiva ning nuuskiva koeraga jalutataksegi siis platsi suunas.
Väga vale ning halb käitumine pidades silmas tulevikku.
Miks?
Kui nüüd mõelda võistlemise peale tulevikus, siis kas me selliselt ei toimeta mitte otseselt iseendale vastu. Mitte natuke vastu vaid lausa rämedalt vastu. Mida meil oleks vaja võistlustel?
- koer peaks olema meie suhtes aktiivne ning orienteeritud meile
- koer peaks peaks käivituma koheselt
- koer peaks võimalikult vähe pöörama tähelepanu ümbritsevale
- koer peaks ümbritseva suhtes usaldama ennekõike meid ning seetõttu meiega pimesi töötama, mitte ringi vahtima ja kontrollima pidevalt
- koer peaks suhtlema platsil ennekõike meiega , mitte teiste koertega
Seda loetelu võib veel pikemalt jätkata
Käitudes nii, nagu ülal kirjeldasin (sinises kaldkirjas) me tegeluikult ju läbi positiivse kinnistamise anname koerale mõista, et see ongi täiesti okei ja me kiidame selle heaks, kui sa orienteerud kohe autost välja tulles kõigele ümbritsevale, teistele koertele, lõhnadele jne. nuusid , vahid ringi ning omanikku nagu polegi olemas.
Ma täiesti usun, et nüüd osad inimesed mõtlevad, et mis sa jälle ajad, et mis mõttes positiivselt kinnistan? Ja tegelikult ju pole me veel platsile jõudnudki.
Aga, kas koer saab aru, et vot 10 m autost eemal ei ole veel plats, aga 15 m eemal on juba plats? Kas koeral on seal mingi selge märk või piir? Ei ole ju. Ja kui me räägime positiivsest kinnistamisest, siis mitte ainult maius või nuts või kiitus pole premeerimine. Ma premeerimise all ühes varasemas kirjutises rääkisin pikemalt lahti, et premeerimist võib olla väga erinevat. Koera jaoks on kindlasti antud olukorras premeeriv see, et omanik annab talle antud tegevusel vaikiva heakskiidu ehk rahu. Tavapäraselt saab koer selles situatsioonis ka omaniku tähelepanu ehk jällegi positiivne. Ja eriti lahedalt premeeriv on koera jaoks see, et omanik loovutab selles olukorras initsiatiivi koerale ehk laseb tal juhtida tegevust. Juhtida selles mõttes, et kui koer veab rihmast, siis omanik lohiseb järgi, kui koer otsustab peatuda, siis omanik oootab, kuni koer nuusib ning koer määrab ka liikumise suuna jne. Ehk tegelikult ju koer määrab kogu tegevuse. Mis veel siis on karjajuhi staatus, kui mitte tegevuse määramine?
Kas me tahame seoses võistlustega saada koera, kes autost välja võttes on orienteeritud ennekõike ümbritsevale, kellel puudub aktiivsus ning kes kohe esimesest hetkest peale annab omanikule mõista, et ma teen siis neid asju, mida sina tahad, kui ma olen kõigepealt teinud ära need asjad, mida mina tahan. Mina ei tahaks sellist koera, sest sellise koeraga ei saa võistelda edukalt. Ja küsimus pole ju mitte ainult võistlemises. Küsimus on tegelikult selles, et me saeme iseenda oksa ehk teeme koerale treeningutel asju risti vastu iseendale olenevalt situatsioonist. Mina teeks asju täiesti teisiti ja ma olen sellest ka eelnevalt rääkinud kuidas.
Järgnevalt jõuab koerajuht koeraga platsi peale ja hakkab suhtlema teiste koeraomanikega või koolitajaga. Kuna koerajuht seiskus, siis selles situatsioonis paljudele koertele meenub, et selles paigas sai tehtud midagi lõbusat. Seetõttu osad koerad pakuvad omanikule sel hetkel aktiivsust. Kuna aga omanikul on jutt pooleli ja trenn ei ole veel alanud, siis koer ei saa kuidagi tähelepanu ega ta aktiivsus premeeritud ning järgnevalt hakkab koer jälle ringi vahtima ning suhtlema teiste koertega.
Jällegi väga vale! Miks?
Aga kas arvestades võistlemisega ongi meie eesmärk see, et kui me jõuame võistlusplatsile, siis oodates seal ääres või minnes raporteerima me tahame, et koer ei oleks mitte meie suhtes aktiivne vaid pigem ümbritsevale häälestatud ning meie suhtes passiivne? Aga seda me ju jällegi kinnistame koerale. Ehk kui me oleme mingi imega suutnud koeras tekitada koolitusplatsiga positiivse seose ning koer seoses sellega käivitub ning näitab üles aktiivsust (mis on küll ime, sest eelnevalt autost tulekuga oleme me koolitanud väga süvendatult seda, et ta seda ei teeks), siis me ju mitte sellele reageerides anname mõista, et koer tegi valesid valikuid. Mis ime läbi me siis loodame, et kunagigi üldse tekiks kuskiltki koera aktiivsus?
Lobisenud teistega või koolitajaga kõik jutud ära algab trenn. Tihti algab trenn selliselt, et koolitaja ütleb, et nii nüüd võtke koerad ja mängime nad käima. Omanikud võtavad pallid , nutsud ja muud mänguasjad ja läheb tralliks.
Kas jälle viga? Ometi ju on lõbus ja ometi ju on trenn, kuidas saab olla viga? Aga kahjuks on ka see VIGA.
Mida me selle sammuga koolitame koerale? Ennekõike seda, et alati on käivitajaks omaniku aktiivsus. Ehk koeras tekib väga hea ja tugev seos - kui oled passiivne, siis koerajuht võtab mänguasja ning järgeb mäng. Ja koerale antakse kogu oma kehakeelega mõista, et see on nii lahe mäng ning kõik on nii tore. Kuna koera jaoks mänguasi ning mäng on preemia, siis halvemal juhul võib juhtuda veel nii, et koerajuhi suvalisel hetkel alustatud mäng satub just sellisesse hetke, et koer vahib rohkem ringi või haugub teiste peale või teeb midagi, mida tegelikult ei tohiks teha ning koerajuht premeerib teda hoopis mänguga. Et kas see oligi eesmärk?Koerajuht küll ei taju seda, sest tal on peas kinnisidee, et nii nüüd mängime koera soojaks ja tegelikult ju nüüd alles algab trenn.
Tegelikult tekib selelst palliga mängu alustamisest omamoodi märk ja rutiin koera jaoks ehk koer käivitubki hiljem vaid siis, kui omanik aktiivselt möllama hakkab. Kahjuks ei saa seda aga võistlustel teha.
Kui nüüd minna võistlema, siis selliselt ülesse ehitatud koer saab väga hästi aru, et enne ei ole vaja platsil midagi teha, kui omanik palli välja võtab ja käima tõmbab. Ja kui kõrvalkõnd tehtud ning jääb hetk pausi, enne järgmist osasooritust, siis ongi normaalne ringi vahtida ja passiivne olla, sest küll omanik jälle mõista annab, millal käivituma peab ning taas tõmmatakse käima. Mõeldes selle peale on ju igati loogiline, miks meil paljud koerad harjutuste vahepeal ringi kipuvad vahtima ning loiuks muutuvad.
Kui mõelda viimasena kirjutatud lõigu peale, siis tegeliklult selels valguses on ka vägagi mõistetav, miks meil Eestis nii palju lärmi ja pahameelt tekkis, kui uutes KK eeskirjades harjutuste vahepeal koeraga mängimine ja vabastamine ära kadus. Sellega võeti ju ära need käimatõmbamise momendid, mille najal saab jälle ühe osasoorituse läbi lohistada. Ja oo õudust, kui see võimalus kaob, siis tuleb välja koera tegelik koolitustase.
Jätaks siinkohal pooleli ja jätkaks järgmisel korral.
No comments:
Post a Comment