Karjajuht ja koer

See on küll juba uskumatult ära nämmutatud teema, aga ma siiski võtaks selle korra ka siin ülesse. Kuna mu viimased kirjutised on olnud natuke üldisemat laadi, siis tundus see mõistlik. Samas on ka üsna ilmne, et ei saa rääkida peenematest asjadest kui üldisemad asjad on segased. Ehk siis kas koer on inimese juures elades nö. karja liige, kes on karjal juhiks ja millised on karjasuhted? Koerandusfoorumites on olnud viimastel aastatel kõvasti laksimist suunal, et need kes räägivad, et inimene peab olema karjajuht, sest hundikarjas käivad asjad nii ja koer põlvneb hundist, et need on mingid tagurlikud inimesed. Et uuemad uuringud näitavad, et tegelikult ikkagi ei ole hundikarjas karjajuhti klassikalises mõistes vaid peresuhted. Selle diskussiooni juures unustatakse ära aga üks pisike, aga väga oluline detail. Nimelt uuemad uuringud on tõestanud, et need suhted eksisteerivad hundikarjas küll selliselt, aga seda vabas looduses elavas hundikarjas. Ehk eelnevad nö. vanemad uuringud, mis olid huntidega tehtud, olid tehtud reservuaarides, kus eksisteerivad karjasuhted ning karjas on juht. Aga et vabas looduses polnud selliseid uuringuid tehtudki. Ehk siis, kui võtame uuringuid sõnasõnalt, siis:
1. hundid , kes elavad vabalt looduses nende karjas on teistsugused suhted ja pole tradistsiooniliselt mainitud karjajuhti.
2. hundid , kes elavad kinnisel territooriumil, neil aga on.

Kumba elu elab meie koer? Kas vabas looduses või piiratud alal? Jätaks selle küsimuse iga ühe enda otsustada. Minu arvamus isiklikult on, et piiratud alal.
Räägiks edasi hoopis teise nurga alt. Jätame hundi sinnapaika ja räägime inimestest.


Mõelge oma tööpaiga peale. Tööl on keegi nö. ülemus ja teised alluvad. Firmajuht on see, kes määrab, palju keegi palka saab, millal tööle tuleb tulla ning millised kellegi konkreetsed ülesanded on. Kui töötaja täidab oma ülesandeid hästi, siis saab ta preemiat ja kui ta varastab või eksib rajult reeglite vastu, siis ta lastakse lahti. Ma näen siin väga selget hierarhiat ning positiivset ja negatiivset mõjutust. Oletame nüüd seisu, et firmas ei ole see nii. Ehk töötajad ütlevad ise juhile, millal nad tööle viitsivad tulla ning teevad ise seda mis tahavad ning võtavad tööpäeva lõpus kassast oma äranägemisel raha. Kuidas see välja näeks? Veider ah. Ja inimene ometi ei põlvne hundist. Aga kuidas siis nii?

Koera ja karjasuhetega on tegelikult täpselt analoogne seis. Ehk, kui ma koolitajana ütlen inimesele, et sul on koeraga karjasuhted paigas, siis on inimene nagu firmajuht, kes määrab reegleid. Kui ei ole paigas, siis on kas koer firmajuht või pole juhti üldse ja kõik teevad, mida tahavad. Kuidas see koerakoolitust mõjutab? Tegelikult mõjutab meeletult. Ehk , kui koeraomanik tegeleb oma koeraga igapäevaselt nagu hea firmajuht, ta motiveerib, tunnustab, hindab positiivset käitumist ning taunib negatiivset, siis koer hakkab palju kiiremini aru saama, et kes juhib firmat ning millised on selles firmas reeglid. Kui inimene aga käitub teatud situatsioonides nagu firmajuht ning nõuab, aga teistes ei tee seda, siis koer ei saa aru, et kes juhib firmat ja mis toimub. Kui nüüd inimene annab ka koolitusplatsil koerale käsu, siis selline koer ei saagi aru, et kas see käsk oli täitmiseks või oli see lihtsalt omavaheline suhtlus. Ühest küljest satub selline koer segadusse ja konflikti, teisalt ta ei hakka kunagi käsku hästi täitma.

Kujutage ise ette tööd firmas, kus te ei saagi aru, kes juhib ja kes mitte. Ühel päeval kiidab teid üks inimene, keda te juhiks peate, teisel päeval hoopis see, kes justkui peaks teile alluma. Sarnaselt tuleb ühel päeval alluv teie juurde ja ütleb, et nii, nüüd võtame palgast maha. Oleks ju suhteliselt stressirohke elu, kui kunagi tööle minnes ei tea, mis toimub ja kes mida ütleb? Koeral on elu täpselt sama stressirohke, kui pole paigas reegleid ja juhti. Paljud inimesed ei oska lihtsalt niipidi mõelda, et see koerale raske taluda on.

Kui me nüüd mõtleme koerakoolituse peale, siis olenemata, kas tegemist on kodukoeraga või võistluskoeraga on tegelikult väga palju raskem, kui suhted pole paigas. Raskem on koerajuhil, koeral ja koolitajal. Kui koolitusplatsil üritada nõuda koeralt käskude täitmist, aga ülejäänud 23 tundi ja 30 minutit ööpäevast ei nõuta seda, siis koer ei saagi aru, mis värk on. Ühest küljest õpib koer kiirelt, et platsil on mingi nõme kord,mis erineb kõvasti tavaelust ning lähtuvalt sellest ei hakka peagi plats enam koerale meeldima ning ta ei tee seal asju innukalt. Teisalt tekib tal kaks pilti olukordadest, mis nii palju erinevad. Sellisel juhul on ka väga tüüpiline, et selliseid paralleelpilte tekib veel ehk tekib nö. võistluskäitumine (sealsel platsil) või aiast väljas liikumisel mittekuulamine jne jne. Tegelikult oleme me ise selles süüdi, sest me oleme õpetanud koera nö. lugema situatsioone, et eri paigus on erinevad reeglid.

Kui me räägime teemal karjajuht ning käskude täitmine, siis tegelikult me anname koerale käske terve päeva - käske nagu eest ära (kui liigume toas), ära tiri(kui jalutame õues) , anna (kui võtame midagi suust), oota (kui ei taha, et koer tõmbleks ja ringi jookseks) jne jne. Need käsud ei ole tihti isegi meie poolt üheselt tajutavad käskudena ning tihti me anname neid mitte hääle vaid kehakeelega. Aga koer jälgib ja õpib ning teeb järeldusi.
Karjajuht on ilmselgelt see, kes jagab käske, kes kiidab ja nõuab ja vajadusel ka korrigeerib. Ilmselgelt ei ole karjajuht mitte kõige tugevam ja vägivaldsem tüüp , vaid tark ja õiglane. Õiglane selles mõttes, et annab koerale vajadusel positiivset ja vajadusel negatiivset tagasisidet, et koer saaks aru reeglitest ja hierarhiast.