Mängul ja mänguasjadel on koera elus väga suur roll. Neil kahel asjal baseerub kogu koera koolitus. Kui koer meiega mängib ning teeb seda innukalt, siis see on aluspõhjaks kõikidele koerakoolitusaladele alates varrukast kuni Agilityni välja. Mäng on nö. kõige vundament ja liikuma panev jõud. Ma ei räägi tänases kirjutises mitte mängust ja mängimisest ja sellest, kuidas seda õigesti teha vaid just vahenditest, millega mängida.
Mängimisvahendiga võib haakuda probleeme kahest otsast.
Esiteks on koerad, kes väga ei taha mängida. Sellisel juhul saab üksjagu näha vaeva, et leida see õige vahend, mis lõpuks koera tööle paneb.
Teiseks on ka palju koeri, kes on väga hea instinktiga ning mängivad millega iganes. Kõik tundub nii lihtne. Aga ka nende koertega tuleb mõelda mänguasja valiku peale. Valitud vahend peab koera arendama, mitte teda mugavaks ja laisaks muutma.
Ehk siis võttes kokku kaks eelpool toodud näidet on tegelikult olenemata koera energiast ja instinktitasemest väga oluline roll mänguasja valikul.
Mina koolitan koeri hästi süsteemselt. See tähendab, et ma ei taha kulutada aega millegile sellisele, millest tulevikus kasu pole ning iga asi, mida ma teen omab tulevikku silmas pidades mingit mõtet. Teisisõnu, tehes täna midagi, võib selle tähtsus tõusta esile näiteks aasta pärast või hoopiski näiteks kõrgeimasse klassi võistlema jõudes. Sarnaselt on võimalik täna teha palju asju valesti, mis esmapilgul ei tundu üldse valed, aga jää hakkab alles jupi aja pärast mõranema. Sellest teemast kirjutasin ma ka juba varem siin ja siin ja siin ja tegelikult veel mõnes kirjutises.
Valides mänguasja mõtlen ma alati selle peale, et mis rolli ta peaks täitma hetkel ja tulevikus ja millistele kriteeriumitele seetõttu vastama. Valides esmase mänguasja ja seejärel iga järgmise omavad nad terviklikus süsteemis konkreetset mõtet.
Alustame algusest. Esimene mänguasi peaks olema koerale piisavalt kergelt tabatav, aga samas kiirelt liikuv. Esimene mänguasi on tegelikult ju see, millega me õpetame koerale, et mänguasi liigub väga kiirelt ning ta peab ründama ja haarama täpselt, et seda kätte saada. Samas peab ta seda tabama ja kätte saama, sest kutsikas vajab enesekindlust. Kui kutsikas suudab hästi püüda ja tabada mänguasja, siis ta tunneb ennast tugevalt ja võitjana ning see annab talle juurde mänguindu ja hiljem on lihtsam temaga mängida, aga ka enesekindlust hilisemaks raskemaks mänguks. Mina mängiks pisikese kutsikaga täiesti tavalise pehme kaltsuga. Näiteks vana T-särk või froteerätik. See peaks olema piisavalt väike ja kindlasti pehme. Selline vahend annab võimaluse mänguasja kiireks liigutamiseks ning koeral on isegi kiirelt likumiselt võimalik seda hästi tabada. Olenemata, kuhu ta oma hambad lööb, siis igal juhul saab ta sellest kinni. Samuti on sellise nn. kaltsu eeliseks asjaolu, et saades kehva haarde on lihtsalt võimalik kutsikat provotseerida haaret parandama. Samuti on kalts koera suus nii mugav, et sellega on tal hea võidelda omanikuga ning samuti omanikul koerale rahunemist õpetada. Tegelikult on kaltsul ka see hea omadus, et kui õpetada koerale lahtilaskmist, siis pingutades oma keha ja lihased lahti käsuks on väga lihtne seda sõnumit koerale edasi anda, sest ka kalts pingutub koos omanikuga. Muidu pehme ja elsastne kalts on võimalik muuta pingule ja tugevaks. Siit tulevadki esimesed vead, mida tehakse.
Kui omanik võtab alguses mänguasjaks jäiga vahendi - nagu näiteks nutsu või mingi karvase looma või tühja palli (olgu siis kollase või rohelise), siis sellist mänguasja on koeral raske haarata. Seda on väga lihtne ise kodus katsetada. Võtke jäik vahend ja kalts. Liigutage neid sama kiirusega ja vaadake, kumma saab koer kätte hõlpsamalt. Ilmselgelt kaltsu. Kui omanik näeb, et mänguasi pole ni kergelt tabatav, siis hakkab ta mängus koera aitama. Ehk liigutades algselt mänguasja kiires tempos ja veendudes, et see on koerale raske, aeglustab ta mängu ja koer saabki haarde. Kutsika ettevalmistuse juures on oluline õpetada koerale, et kui sa ei saa, siis sa pead rohkem pingutama ja kiirem olema, siis sa saad. Kui teha nii, nagu ma eelpool kirjeldasin, siis ju õpetatakse vastupidist ehk kui sa ei saa, siis pole hullu omanik mängib rahulikumalt ja küll sa siis saad. Koera õpetatakse mitte rohkem pingutama vaid hoopis ootama, millal läheb lihtsamaks, et siis võita. Vaadates kõrvalt inimesi koertega mängimas on teinekord imetlusväärne, kuidas nähes et koer ei suuda, aeglustatakse järjest mängu ja lõpuks antakse sisuliselt niisama koerale mänguasi suhu. Sellest tekib koerale aga mälupilt ning koer harjubki asju niisama saama ja mitte pingutama.
Kui ma alguses mängin lihtsalt tabatava riidest kaltsuga, siis edasi vahetan ma selle nahkkaltsu vastu. Põhjus lihtne - see on sarnaselt riidest kaltsule "vedel" ning seetõttu lihtsalt haaratav, aga materjal on libedam hammaste vahel, mistõttu peab koer haarama tugevamalt ja hoidma kõvemini, muidu libiseb kalts suust minema. Teisisõnu saab koeraga mängida edasi samadel põhimõtetel ehk nahkne kalts liigub eest ära kiiresti, koer peab pingutama ja ründama täpselt, aga see on veel sellel kiirusel tabatav. Tõsi koer peab rohkem pingutama.
Järgnevalt ma vähendan nahkse kaltsu mõõtmeid. Kui varasema pikkus oli kuskil 30 cm tuuris (või veidi pikem olenevalt koerast ja ta võimetest), siis nüüd läheb ta sealt kolmandiku väiksemaks olles kuskil ca. 20 cm- ne. Selline nahkne kalts on veel natuke vedel ja pehme, aga samas niipalju kompaktsem, et koer peab sihtima veel paremini. Samas saab temaga mängida ikkagi kiires tempos ning ei pea allahindlust koerale tegema.
Järgnevaks vahendiks on nahkne nuts, selline lapik ja läbiõmmeldud, mille laius on kuskil 3 cm tuuris ning paksus ca. 1 cm, pikkus tavaliselt mingi 20 cm+ sangad. Selline nuts on piisavalt libe, et koer peab haarama tugevalt. Tänu sangale ja nutsu suurusele on see aga ikkagi natuke vedel, mistõttu koeral on seda mugavam püüda. Selline nuts mahub hästi tasku ja see on taskust kergelt välja tõmmatav. Seetõttu on ta kuulekuse treenimise seisukohast väga mugav treenimisvahend. Ma kasutan kuulekuses nii nööriga tennispalli suurust täiskummist palli kui seda nutsu. Mõlema vahendiga on võimalik treenida koerale mistahes keerukaid elemente ning nad on koerale lihtsalt haaratavad, koerad armastavad neid ja samas on nad nõudlikud ehk koer peab pingutama ning mis peamine, need mahuvad hõlpsalt taskusse ja neid saab sealt lihtsalt kätte.
Trenniplatsidel näeb ikka päris imelisi mänguasju. Paljud kasutavad selliseid priskeid ümaraid nutse. Eriti Lätis seminare tehes hakkas seal silma sedasorti vahendi populaarsus. Minu jaoks on see esiteks liialt suur taskusse, ta on täiskasvanud koerale liiga lihtsalt haaratav ning võidetav ja sellega on ebamugav mängida (pean silmas just mängu enne haaramist), kuna ta on suur. Kui lisaks suurtele erinevatele piuksuvatele ja karvastele mänguloomadele oli varem koolitusplatsidel selliseks enamlevinud mänguasjaks kahe sõlmega köiejupp, siis nüüd on selline laialt levinud vahend, mida igal pool näeb nahkne kollane pall (õhust tühi). Ma pean tunnistama, et ma iga kord, kui eelpool kirjeldatud vahendeid koolitusplatsidel kohtan imestan, sest üldjuhul on omanikel tõsine protsess need vahendid kuidagi taskusse suruda või särgi alla peita või vesti vahele toppida ning kui koer teeb ilusa soorituse ja preemia peaks tulema murdosa sekundiga, siis selle vahendi kättesaamine on täpselt sama aeganõudev protsess. Ja siis ilmub nähtavale jõmakas, mida koeral on küll lihtne haarata, aga seda vaid kui vahend liigub piisavalt aeglaselt. Ehk ühest küljest on kiirelt liikuv vahend koerale ülejõu käiv, mistõttu omanik peab allahindlust tegema, teisalt kui hambad juba sinna raksavad, siis ei pea koer ka oluliselt pingutama.
Kui vahendit on raske kiirelt peitu panna, seda on raske kiirelt kätte saada ja see ei arenda koeras kiirust ega täpsust ning omanik teeb allahindlust, siis miks seda kasutada?
No comments:
Post a Comment