Seminaridel nähtu sobivusest süsteemi

Nädalapäevad tagasi jäin ma peale kuulekuse trenni mõtlema taaskord sügavamalt selle peale, kuidas inimesed hästi kergelt lähevad kopeerima seminaridel nähtut ning ise ei tajugi tihti, et sõidavad kiirrongiga rappa. Hästi tihti kuuleb meil koolitusplatsidel ja kuskil vestluste käigus ütlemisi, et
"näe käisin näiteks Soomes (või mõnes teises riigis) ja nägin trenniplatsil, et vot nad teevad koertega nii, see on päris lahe, me peaks ka nii tegema."
või
"vot see oli küll seminaril lahe, kuidas ta tegi, ma hakkan nüüd ka nii tegema"
või
"vaatasin netist ühte koolitusvideot ja seal üks väga hea koolitaja tegi vot nii ja see toimis väga hästi . Ma olen nüüd ka teinud ning see tõesti toimib"
või
"Meie Eesti koolitajad ei oska, ma käin parem korra kuus väliskoolitaja juures ja tema aitab mind"
Need ülalkirjeldatud laused ongi tegelikult ühed peamised põhjused, miks meie kuulekuse koolitamine suhteliselt paigapeal tammub. Põhjus on lihtne - inimesed kopeerivad pimesi asju üle ning ei süvene eriti sellesse, kuivõrd need tervikusse üldse sobivad ning mis detailid nendega kaasas käivad. Näiliselt saadakse mingi edasiminek, aga kuivõrd sellele ei eelnenud sellist treeningut, nagu toodud näidete puhul koolitajad teevad ja samuti ei järgne seonduvaid harjutusi (sest neid kumbagi ei osata), siis esialgselt näiliselt saavutatud võit laguneb kiiresti kuskilt teisest otsast kaotuseks. Puudub süsteem.
Ma olen mõned ajad tagasi siin blogis kirjutanud päris mitu kirjutist süsteemsest lähenemisest ning süsteemsetest vigadest. Need mõnevõrra vast aitavad ka lahti seletada tausta. Ehk sisi soovitan sirvida varasemaid kirjutisi ning sealt lugeda.

Järgnevalt tooksin siis selle näite, mis mind taaskord eelpool kirjeldatud mõteteni viis. Ma käisin suvel vaatamas ühe väliskoolitaja seminari, kes kasutas sellist lahendust, et pani omaniku kõndima ruutu ning olles ise ruudu keskel tõmbas ogadest sundi igas nurgas. Omanik kiirendas vahetult peale pööret hoogu juurde ja kiitis koera elavalt. Koolitaja ei seletanud pikemalt lahti, mida ta täpsemalt koeraga enne teeb (eelmistes trennides), ei seletanud lahti, mis täpsemalt selle hatrjutuse eesmärk on, ega seletanud ka seda, kuidas ta sealt üle läheb ja millistel puhkudel naaseb sama harjutuse juurde. Mainis vaid, et meil Saksamaal teevad kõik nii ja et häid abilisi on väga raske leida. Esitus nägi välja nende paari koeraga efektne ja inimesed aplodeerisid. Tegelikult me ei tea ju isegi mitte seda tausta, miks ta just nende koertega seda tegi ja kas ta valis need just lähtuvalt mingist koerte iseloomuomadusest või detailist lähtuvalt või ta nägis eal konkreetset ettevalmistust, milles tema kogenud silm nägi võimalust harjutuse kasutamiseks. Me tegelikult eioska ju isegi adekvaatselt hinnata koolitaja ogade tõmbe varieerimist.

Minule nähtu meeldis ning ma olen seda kasutanud päris mitme koeraga. Tõsi, ka mina ei oma õrna aimu, mis selle harjutuse originaalne mõte on, küll aga olen ma leidnud sellele harjutusele enda süsteemis mõtte. Ma olen seda kasutanud kahel juhul:

1. kui on koer, kes ei aktiveeru hästi omaniku negatiivse mõjutuse toimel ja on sellest veidi allasurutud. Sellise ülesseehitusega on hästi lihtne panna omanikku koheselt peale negatiivse mõjutuse andmist koera suhtes aktiveerivalt käituma. Pööre on nii selge märk, et ükski omanik ei maga seda maha. Samas tuleb tõmme abiliselt, mis on koera jaoks erinev emotsioon, kui omaniku tõmme ning see tõmme viib omanikust eemale, mistõttu koer soovides vastu töötada suunab omapoolse liikumise ja aktiivsuse just omaniku suunas. Ilmselgelt on see koos üllatusmomendiga töötanud aktiveerivalt.

2. õpetamaks koerale peale pööret õige asendi leidmist. Ehk kui tõmmata pöörde ajal koer asendist välja, siis koer hakkab pöördele järgnevalt otsima õiget asendit ning saab selle eest õigeaegse kiituse. Selliselt on hästi lihtne õpetada koerale õiget asendit pööretelt väljumisteks.

Vahendina kasutan ma osade koertega ketti, osadega peenikest nööri ja osadega ogasid olenevalt koera eelnevatest probleemidest ning tema meeleolust.

Konkreetne koer kelle peal ma seda harjutust kasutasin on sellise taustaga, et ta tulles minu juurde trenni ei aktiveerunud negatiivsele mõjutusele. Ehk andes esimest korda negatiivse mõjutuse läks koer passiivsuse poolele, mitte aktiivsuse poolele. See on koeras suur puudujääk, mis üldjuhul baseerub kutsika ja noorukieas tegemata jätmistel või valesti tehtul. Teisisõnu antud harjutust olen ma kasutanud saamaks negatiivsesse mõjutusse juurde aktiveerivat külge. Ma len seda harjutust palju varieerinud ning teinud nö. teatud ajaperioodidel tsükli sisse.

Tegime trenni, kus kasutasime seda harjutust. Koera viimaste aegade treeningud olid ehitanud sinna alla hea platformi, mille peal oli hea edasi minna. Tegime suhteliselt lühikese trenni ja harjutus toimis väga hästi. Pakuks, et kõik inimesed nähes, et miski toimib hästi kasutavad sama asja veel. Loogiline on, et kui see toimis hästi, siis see toimib ka edaspidi üldjuhul sama hästi.

Järgmises trennis võttes koera autost oli ta veidi teises meeleolus. Tegime sama harjutust jälle lühemalt ning jällegi see toimis väga hästi. Panime koera autosse ja lõpetasime trenni.

Kolmandas trennis oli plaanis teha seda veel korra ning siis minna millegi muuga edasi. Võttes koera autost oli koera ilme sarnaselt eelmisele korrale mitte nii hea. Mul tekkis kohe peas mõte, et antud konkreetne koer olles pehmemapoolne ja õppides kiiresti on läinud olukorda, kus antud harjutus ei aktiveeri teda enam, sest see on talle tuttav ning kui see pole enam värske ja üllatav, siis ta hakkab juba enne pöördeid põdema negatiivse mõjutuse üle ja see harjutus ei toimi enam. Vastupidi, kui veel teha seda, siis see tõmbab vee peale kogu varasemale kahele trennile. Seetõttu sai koheselt ümber otsustatud ja tehtud koerale teistsugune trenn. Tegelikult ei saanud muuta üldse palju (loogikalt, küll aga sisult ja visuaalse poole pealt) Kasutasime ikka negatiivset mõjutust ning sellele järgnevat aktiveerimist, aga koera jaoks täiesti teise nurga alt. Valmistanud koera eelnevalt vajalikult ette ning saades ta energiat koguma panime ta lamama. Omanik võttis rihma kätte ning andes koerale käsu kõrval sai talle koheselt sundi antud. Ehk koer, kes tõuseb istuma tavapäraselt kiiresti sai justkui mõjutuse liiga aeglase tõusmise eest. Koheselt järgnes vabastus ja preemia. Sellest mõjutusest koer süttis väga lahedalt. Kuna me olime lamamisesse toonud varem energia kogumise sisse ning kõrvale võtmise asendi õpetanud iseseisvalt aktiveerivaks, siis see sobis sinnna hästi. Järgnevalt tegime veel ühe lama , koos kõrvalkäsuga, kuid ilma tõmbeta ja taaskord vabastuse. Kolmandal korral pannes koera lamama tegime jälle koos kõrvalkäsuga sundi. Kuivõrd koer oli eelneva harjutusega taaskord üllatunud, siis sund aktiveeris teda veel rohkem kui esimene kord. Läksime peale koera tõusmist koheselt kõrvalkäigule ning tegime kaks vasakpööret. Mõlemal pöördel mõjutas omanik teda negatiivselt ja ta tegi mõjutuse just suunaga ülesse, et erineda kõigist teistest eelnevatest mõjutustest. Koer aktiveerus väga hästi ning nägi ilmselgelt veel parem välja , kui abilisega sama harjutust tehes. Peale teist pööret läks omanik kõndima sirget ning tegi täpselt sama mõjutuse ka sirge peal. Koer kõndis heas energias ja asendis ning aktiivsena ning sai selle eest preemia.

Täiesti ilmne oli, et antud koeraga sai seda ruutu , mida ma alguses kirjeldasin teha tänu tema eelnenud ettevalmistusele. Samuti on täiesti ilmne, et viimasena kirjeldatud treening, olles neist kõigist parim, toetus suuresti just neile kahele eelnenud ruudu treeningule. Ja lõpptulemus oli väga hea. Tervikuna võibki seda nimetada süsteemseks treeninguks.

Aga võtame nüüd nii, et olles teinud kaks trenni järjest ruutu ning mitte märgates koera teise trenni ning kolmanda trenni meeleolu muutust vaid olles pimestatud välismaa spetsislisti nõuannetest ja näiliselt õnnestunud kahest trennist, kui oleks ka kolmanda trenni teinud sama? Lõpptulemus oleks olnud absoluutselt teine, kui ta oli praegu. Ehk siit ma jõudsingi taaskord selliste mõteteni, et kui hullu võib minna ikka niimoodi rappa, kui sa kopeerid midagi, mille sisust ja toimemehanismist päris täpselt aru ei saa, kui ei tea kas ta sinu koera ettevalmistusega sobib ning ei oska koera piisavalt lugeda, et otsustada, et millal ja mis mahus seda teha ning kuidas edasi minna. Ja kui lisada siia veel juurde, et tehakse seda kõike üksi ilma kõrvalt vaatajata, siis ongi supp valmis. Ma olen armastanud inimestele, kes treenivad video, seminari või väliskoolitaja nõuannete järgi ning on kindlad, et omal käel toimetades kõik õnnestub, öelda et kas see koolitaja on sul kogu aeg õlal istumas, et sa võid kindel olla , et sa teed koerale antud asja õigel ajal, õiges meeleolus, õige etetvalmistusega ning õiget moodi ning mis sisi saab kui koer ei reageeri soovitud kujul, et kas sa oskad seda hinnata ise ja teha koheselt korrektuurid?

Minu jaoks oli toimunu väga ilmekas näide sellest, kuidas koera tuleb treenida oma süsteemi järgi, kuhu vastavalt oma oskustele ja kogemustele üritada adapteerida sisse uusi detaile, mis põhinevad kas uutel kogemustel või kuskil nähtul. Ja kogu selel seob tervikuks koera lugemisoskus ning õige reageerimine ja jastus.