Koolitusplatsil toimuva mõju. VEAD. vol.2

Selle teema esimese kirjutise järgselt on minu käest küsinud mõned inimesed, et kas ma räägin sellest konkreetsest koolitajast ja tema grupist. Naljakas on see, et küsijad on küsinud erinevate koolitajate ja gruppide kohta. Ehk tegelikult ma ei kirjuta kellestki konkreetselt antud teemas vaid lihtsalt tüüpilistest vigadest, mis arvestades hilisemat võistlussoovi vastu töötavad. Aga nüüd siis sellel teemal edasi.


Eelmises kirjutises kirjeldasin, kuidas koer autost välja võetakse ja ta ringi töllab, rihma otsas veab ja nuusib. Siis tegelikult on olemas ka alternatiivne võimalus.

Omanik avab koolitusplatsile jõudes auto ukse ja laseb koera jooksma. Koer jookseb ja tutvub alustuseks kohe ümbruskonnaga ning suhtleb teiste koertega. Seda jätkub seniks, kuni algab treening. Nüüd hõikab omanik koera enda juurde või ajab teda taga kuni kätte saab või hakkab kiljuma ja palli keerutama. Koer saadakse kätte ja algab treening.

Tegelikult on täpselt sama probleem, nagu esimeses osas rihma otsas sai kirjeldatud. Ehk koerale ei teki koolitusplatsiga absoluutselt mingit mälupilti ega seost, et seal peaks omanikuga midagi tegema või omaniku suhtes aktiivsust ülesse näitama. Aktiivsust näidatakse ülesse hoopis muul suunal. Kui nüüd koer suhtleb teistega ja omanik hakkab teda taga ajama või palliga kutsuma, siis põhimõtteliselt tähendab see koera jaosk kahte asja:
1. eelneva tegevuse premeerimist (omanik pöörab tähelepanu või annab palli)
2. taaskord märgisüsteemi tekitamist, et koer peab tööle hakkama alles siis, kui omanik palli välja võtab ja seda keerutama hakkab.
Kas võistlusi silmas pidades me tõesti tahame, et koer hakkaks tööle ainult siis, kui pall välja võetakse või et meie soovitud tegevus oleks teiste koertega suhtlemine ja nende taga ajamine? Ega vist.

Aga koer tuleb ju soojaks jalutada ning lasta tal oma hädad ära teha väidavad nüüd osad.

Oma olemuselt ega see väide ju vale ei ole. Aga kas tasub seda selliselt teha, et see hilisemale võistluskarjäärile tugeva pitseri vajutab? Mina ilmselgelt alustades koerale platsi kuvandi tekitamisega ei jaluta teda alguses. Kui minna kutsika või noore koeraga platsile nö. õiget pilti tekitama, siis see on esiteks nii lühiajaline ja teisalt ka pole füüsiliselt koormav ehk ma ei näe mingit vajadust eelnevalt koera soojendada või tal hädasid teha. selle mõne minuti võiks ta ju ära kannatada. Pärast võib ringi jalutama minna. Või, kui tõesti on vaja, et päev otsa toas istunud koeraga joonelt koolitusplatsile minna ning seetõttu ta autost välja päästes kohe maha kükitab, siis võiks selle ringi teha enne platsile jõudmist kuskil mujal. Auto saab ju parkida ka teepeal kuhugi ja kuskil pole öeldud, et soojendama ja pissitama peab koera just trenniplatsi parklas. Kui koeral on juba välja kujunenud platsikohane ootus ja käitumine ning see on piisavalt kinnistunud, siis on mõeldav hakata teda ka platsile jõudes rihma otsas jalutama.

Koera ringi jookmine haakub ka treeningu ajal toimuvaga.
Teinud koeraga harjutuse premeeritakse koera palliga ning siis koer tõmbabki selel palliga jee. Ja omanik haigub ja koer jookseb kuni ühel hetkel omanik koera kätte saab.

Jällegi üsna levinud pilt. Koer saab preemia eelnenud tegevuse eest ning mis sellele järgneb - koer vabastatakse kogu järgnevast tegevusest. Ehk ta saab teha mida süda lustib ning mis sellega kaasneb? Omanik pöörab talle tähelepanu ja mängib temaga kaasa (ajab teda taga näiteks). Tegelikult on selle juures see halb pool, et koer ei erista erinevaid tegevusi platsil selliselt nagu inimesed, et nüüd algas harjutus ja nüüd lõppes. Koer eristab tegevusi tasandil, et osad on preemiat kaasa toovad ja osad mitte. Ja kui ta ringi jookseb ja tähelepanu saab, siis see on ilmselgelt premeeriv tegevus. Ehk kui koer ühel päeval ka võistlustel oma asju jookseb tegema, siis on koht peeglisse vaatamiseks. Samuti on koeral kerge kinnistuma käitumismall, et ringi jooksmine on kõige positiivsem tegevus seoses trenniplatsiga. Seetõttu muutub see väga lihtsalt asendustegevuseks nr. 1 ehk kui koer ei tunne ennast mingis harjutuses hästi, siis ta pakub harjutuse asemel ringi jooksmist kui head alternatiivi, mis on 100% alati premeeritud tegevus (koer saab omaniku tähelepanu).

Klassikalise tingimise seisukohast (mis on tegelikult koera koolitamise üks nurgakivisid) omab väga suurt rolli see, millisena koer hakkab trenniplatsi tunnetama. Trenniplats võiks olla tore ja mõnus koht, kus peab näitama ülesse tähelepanu omaniku suhtes ning aktiivsust ning seal peab olema hea olla ning koerajuhi heaks töötada. On olemas kahte tüüpi vigasid, mis mulle silma on jäänud.

Kõvemate võtete pooldajad astuvad teinekord liiga kergelt ämbrisse, et olles alustavalt noore koeraga teinud ka lahedaid asju ning mänginud platsil alustatakse ühel päeval tõsisemate trennidega:
Võetakse koer autost jalutatakse temaga platsile ja hakatakse nõuda, sest koer ju peaks oskama juba harjutusi. Ehk nüüd jätame ära mängu ja hakkame nõudma. See tähendab, et ütleme näiteks istu ja kui koer ei istu , anname sundi või nõuame otsa vaatamist ja kui otsa ei vaata anname näiteks ogadest tõmbe jne.

Kuidas koer peaks seda mõistma? Eks ta nii mõistabki nagu me seda tutvustame ehk kui enen oli plats lahe koht, siis nüüd on see nagu põrgusse minek. Koer hakkab seda õige pea juba ette põdema, sest ta teab, et ta võetakse autost , viiakse sinna nõmeda platsi peale, kus algab nüri kottimine ja kui mingil hetkel saab ka palli ja mängu, siis see jääb ilmselgelt alguse osa varju.

Teine võimalus on nö. pehmete võtete kasutajete poolelt.
Võetakse koer autost, koer nuusib ringi või tahab mujale minna, omanik tõmbab rihmast tugevamalt või röögatab koera peale, et me läheme nüüd trenni, ära nuusi. Jõudes trenniplatsile kaob kõik eelnenud negatiivne ära. Järgneb vaid üdini positiivne ehk koer ei pea midagi tegema, mida ta just ise ei soovi. Näidatakse juustu või vorsti (tugev märk, mida võistlustel ei saa kasutada) ning kui koer on tõesti näljane ning tahab seda, siis ta teeb midagi, kui ta tõesti tahab teha. Kui ei taha, siis üritatakse uuesti, näidatakse uuesti vorsti ja palutakse uuesti jne.

Kui mina oleks koer, siis ma mõistaks väga selgelt erinevust (läbi klassikalise tingimise), et on tavaelu, kus omanik nõuab üht teist ning tõesti peab tegema ning siis on koolitusplats, kus kõik on sügavalt vabatahtlik ning töö toimub toidu peale, mis juhul kui kõht on väga tühi on ju tegelt mõnus, aga kui ei ole tühi , siis pole ka midaqgi hullu, kui ei tee. Ja siis minnakse platsilt ära ning algab jällegi tavaelu.

Selluste näidete leotelu võiks veel pikalt jätkata. Võimalik, et kirjutan sellest millalgi lähiajal veel, aga siia lõpetuseks sobib hästi üks näide, mida nägin ühel toimunud seminaril.
Inimene, kes tahab kindlasti oma koeraga võistleda sest ta on seda toonitanud , võttis autost oma kutsika, jalutas tuima platsile. Kutsikas oli uuest situatsioonist mõnevõrra hämmingus, sest oli palju rahvast ja teistsugune õhkkond (millest ta veel ei tea, et see ongi tuleviku võistlusõhkkonnale väga sarnane). Kutsikas oli sellest veidi ebakindel ja vahtis ringi ning oli hämmingus. Omanik oli õnnelik, et sai oma kutsikat rahvale näidata ja koolitajaga koerast vestelda ning seetõttu kutsikas pidi ise hakkama saama. Ja kutsikas saigi, ta kohanes oludega, tõsi aeglasemalt, kui siis kui teda oleks aidatud. Vahtis veel jupi aja ringi, kuid siis andis kogu oma olemusega omanikule mõista, et teeme midagi , mängime, mida iganes. Omanik, aga ajas koolitajaga juttu ning andis kogu oma olemusega kutsikale mõista, et see, mida kutsikas teeb ei ole soovitud tegevus (kes on oma koera ignoreerimisega karistanud teab väga hästi,kuidas see mõjub). Kutsikas üritas veel ja loobus lõpuks, heitis pikali ja jäi täiesti tuimalt pikutama. Enam ilmselgemat passiivsust pole võimalik näidatagi. Omanik lõpetanud vestluse koolitajaga tõmbas kutsikat kergelt rihmast ning hakkas mängima ehk premeeris passiivsust veel pealegi.

Kui mõelda, et kutsikas on nagu käsn, mis imeb endasse kogemusi ning õpb väga kiiresti, siis kas me tahame nö. esimese kogemusena õpetada tulevasele võistluskoerale:
- rahva hulgas on ebamugav
- rahva hulgas pead ise hakkama saama ja üritama kohaneda
- kohanemiseks on aega piiramault
- võistlusplatsil pead olema võimalikult passiivne
- kui oled aktiivne, siis see on väär, sest passiivne peab olema
- võistlusplats on lisaks täiesti mõtetu koht, kus ei toimu mitte midagi

Mina küll ei tahaks õpetada midagi taolist. Aga tegelikult polnudki midagi hullu ju, sest omanik sai nautida tähelepanu ning vestelda, pealtvaatajad nägid nummit kutsikat ja said suhelda ja oligi üks igati rõõmus päev. Ma arvan, et sellise päikselise lausega olekski hea lõpetada tänaseks.