Nii, nagu klassikudki on ammusest ajast rääkinud tuleb premeerida soovitud sooritust. Ehk kui koer teeb seda, mida soovite näha teda tegemas, siis kinnitades seda positiivselt ning tehes seda korduvalt mõistab koer, et täpselt seda pidigi tegema. Iseenesest ju väga lihtne.- vaatad nö. etalonina välja soovitud pildi ja kui koer teeb seda pilti, siis premeerid. Tegelikult on see aga märksa keerukam ning vead on lihtsad sisse tulema.
Peamiselt tulevad need vead esile just seetõttu, et koerajuht kipub koera käitumist hindama inimlikust aspektist lähtuvalt. Näiteks, koer kõnnib korrektselt kõrval, koerajuht näeb seda, ütleb tubli ning paneb parema käe taskusse , võtab sealt palli ja annab (või viskab koerale). Näiliselt ongi nagu kõik väga korrektne – koer tegi hästi, koerajuht ütles tubli ja andis palli. Koer peaks ju hästi aru saama, et nii peabki tegema. Üldjuhul see ei ole nii üheselt mõistetav. Koer mõistab seda hoopis teisiti – kõndis kõrval, öeldi tubli , tõmbas ennast viltu (et näha, mida omanik taskust otsib)ning sai selle eest palli. Kumb siis ikka on suurem preemia – tubli või pall? Tegelikult tulebki viga sellest, et inimene ei suuda on tegevust segmentideks hammustada, vaid mõtleb, et see kõik hea, mis tuli peale ilusat kõrvalkäiku oligi ju selle ilusa kõrvalkäigu eest. Paraku koer saab asjast teisiti aru.
Olen juba varem rääkinud sellest, et kui tahta premeerida kiire jurdetuleku eest, siis peaks preemia tulemagi kiire juurdetuleku eest, mitte ees istumise eest. Jällegi omanik tihti mõtleb selliselt, et näe koer tuli kiirelt, vaatame, kuidas istub. Sest kui istub viltu või närviliselt, siis ma ju premeerin vale asja eest. Selliselt venitades ees istumist, aga koer ei seosta enam saadud preemiat kiire tulekuga. Preemia peaks tulema täpselt selle eest, mis koer tegi hästi, siis on sellest kasu.
Kui tulla kõrvalkäigu juurde tagasi, siis toodud näite põhjal on hea veelkord rõhutada, et vabastav käsklus (nagu klikeri klikk) on selles osas väga hea. Koer tegi ilusat kõrvalkäiku, te fikseerite selle ära sõnaga ning astute asendist täiesti välja ning alles siis alustate palli otsimist. Koer saanud sõnalise märgi ning mõistes, et sellega lõppes harjutus ning küll nüüd ühel hetkel tuleb ka pall, ei võta järgnevat enam eelneva harjutuse osana. Seetõttu see ei riku ka asendit.
Sarnane palliga premeerimine nagu kõrvalkäigus võib põhjustada vigasid ka kõikides teistes asendites. Näiteks, koerajuht paneb koera lamama ja minnes koerale lähemale ning nähes koera ilusti lamamas ütleb tubli ning hakkab taskust palli otsima. Koer seepeale muutub närviliseks või isegi kerkib veidi ning saabki selle eest palli. Ja siis me imestame, et miks koer kipub ennetama koerajuhi lähenedes. Täpselt sama lugu ka näiteks istu või seisa käsuga. Koer istub , ütleme tubli ja paneme käe tasku, koer varastab selle peale kergelt ning saabki palli. Ise me õpetame ju siis koerad "varastama" ning ennetama.
Sarnane lugu juurde kutsumisega. Koer tuleb kiirelt istub ette. Koerajuhil on pall lõua all. Koer nähes palli kerkib kergelt istu asendist ning saabki palli. Jällegi, preemia tuli ju vale asja eest ehk kerkimise eest.
Sellise valede asjade eest premeerimise teeb vastikuks veel see, et koerajuhid tihti ei pane seda viga kohe tähele ning ühel juhul teevad nii nagu ma kirjeldasin, teisel juhul nähes koera „varastamas“, keelavad või karistavad. Nüüd tekib koeras sellega seoses konflikt ja segadus, et mis siis ikkagi teha on vaja. See, aga tekitab närvilisust ja ebakindlust.
Eelnevale põhinedes toonitangi üle, et on olemas kaks erinevat kiitust või õigupoolest sõna. Näiteks tubli on sõna, mis fikseerib koerale, et ta tegi õigesti , aga tegevus jätkub. Teine sõna on, et et tegi hästi ja vabastati tegevusest ehk võib võtta suvalise asendi ning siis millagi saabub ka pall. Sellisel juhul ei ole see pall enam seoses asendiga ning ei saa seda ka rikkuda. Nagu ka ma eelnevalt olen toonitanud, on koerakoolituses kõige A ja O ajastus ning õige reageering. Premeerimisel tulebki seda teha selliselt, et koera jaoks oleks preemia nagu nõelatorge õige soorituse eest ehk koer mõistab üheselt, mille eest see tuli ja ei ole segavaid ega segadust tekitavaid alternatiivpilte.
Kui paljud inimesed mõistavad premeerimise all peamiselt palli või toidu andmist, siis tegelikult muudab premeerimise pildi oluliselt kirjumaks asjaolu, et lisaks saab koera premeerida rahuga või tähelepanuga ning samuti võib koer ennast ise premeerida tegevusega, mis talle meeldib või premeerida tegevusega, mis kutsub esile koerajuhi tähepanu või koerajuhi poolset rahu andmist. Ja vot see muudabki koerakoolituse keeruliseks, et tuleb need osad läbi hammustada ning preemiat anda vaid üheselt ja õige asja eest. Kui ma eelpool tõin välja vaid ühtetüüpi karid, mis haakuvad 1:1 le lihtsa palliga premeerimisega, siis mõeldes veel kõigi nende loetletud preemiate peale ning ajastuse jne, siis alles läheb pilt kirjuks. Koera iseseisva premeerimist käsitlen kunagi lähiajal pikemalt.
No comments:
Post a Comment