Nii olla vanarahvas rääkinud. Minu käest on üsna palju küsitud koera koolitamise kohta seoses mingi vanusega. et kas sellises vanuses koer veel õpib ja kas on üldse mõtet jännata jne. või et mis vanuses peaks ühte või teist asja tegema jne. Ütleks nii, et ringi liigub väga plaju veidraid legende. Tegelikult ma ei räägiks selles kontekstis üldsegi mitte vanusest vaid pigem sellest, mida tahetakse õpetada ning kas koeral on juba kinnistunud mingid alternatiivsed käitumismallid. Koer on liigina hästi kohanemisvõimeline loom. Ta loeb väga hästi inimese kehakeelt, haarab lennult karja reegleid ning saab ühest perest teise kolides päevadega selgeks mis on selles peres teisiti. Eks tänu oma heale kohanemisvõimele ongi koer nii laialt levinud ning leidnud rakendust nii paljudes valdkondades.
Nii, nagu ma olen varasemates kirjutistes korduvalt toonitanud õpib koer positiivsete ja negatiivsete signaalide järgi (ehk loobub tegevusest, mis on pidevalt negatiivset kaasa toov ja teeb aina meelsamini tegevust , mis lõppeb preemiaga).
Olles koolitanud väga erineva taustaga ning väga erinevas vanuses koeri ning seda nii jäljes, kuulekuses kui ka kaitses, ütleksin et olenemata vanusest on nende koertega läinud oluliselt kiiremini ja lihtsamalt, kellele õpetatakse uusi asju , kui nendega, kellel tuleb korrigeerida vanu, valesti õpetatud käitumismalle. Tooksin siinkohal positiivse näite viimasest aastast. Millalgi kevadel, vist äkki aprillis helistati mulle ja sooviti tulla pikakarvalise saksa lambakoeraga kel nimeks Amor, minu juurde varrukatrenni. Muuhulgas oli jutuks, et koer on juba 5 aastane ning pole kunagi varrukas käinud. Et ei tea, kas tast saab veel varrukakoera. Koeral olid täiesti okei instinktid ning meil läks 3 kuud, et teha ära aretuskontroll koos kõigi kõrvalkäimiste ja lahtilaskmistega nö. täiesti puhtalt ja sealt edasi natuke rohkem kui kuu aja pärast sai antud koeraga juba proovitud IPO 1 C osas nullkoerana. Okei seal oli küll puudujääke veel tehnilises osas, aga need ei olnud marginaalsed. Tänaseks on nimetatud koer Est välimiku tsempion ja kusjuures esimene pikakarvaline sakslane Eestis sellise tiitliga. Kui mõelda, et tegemist oli ju ikkagi juba natuke vanema koeraga, kui tavapäraselt trenni tegema tullakse ning tal ei olnud all mingit koolitust varruka poolel, siis kuidas ikka sai nii kiiresti sellised tulemused. Aga põhjus ongi lihtne - kui koerale õpetada midagi algusest peale kohe õigesti ning koolituse ajal vältida konflikte, siis koer õpibki kiiresti ning kohaneb. Vanema koeraga on alati see risk, et tal on vähem energiat, kui noorel ja seepärast tema käima saamine keerulisem. Amoril oli ilmselgelt loodus energia ja instinktidega helde olnud. Ehk sellest oli kindlasti kasu.
Kui ülal toodud näide tundub selline positiivne ja optimistlik ning peaks olenemata vanusest kõigile koeraomanikele entusiasmi süstima, siis tõmbaks kohe hoogu maha. Nagu ma antud näite puhul mainisin oli tegemist koera jaoks uudse asjaga. Üsna tavaline on, et vanemal koeral on ikkagi all igatsugu pudru juba. See nö. pudru võib väljenduda kas eelnevalt tehtud vääras koolituses või eelnevalt välja kujunenud suhetes koerajuhiga või ka igapäevases elustiilis. Igal juhul on sel juhul tegemist juba mitte õpetamisega vaid ümber õpetamisega. Näiteks kui koerajuht elab koeraga kooselu, kus pole just palju reegleid, mida peab täitma ning koerale igapäevaselt antakse kogu aeg mõista, et valdav osa käskudest pole tegelikult täitmiseks, siis ei mängigi rolli, et kas koerale on "istu" käsku õpetatud või mitte. Kui öelda "istu", siis esimese asjana käib koeral peast läbi, et huvitav kas omanik mõtles seda tõsiselt ja kas ma tõesti peaks seda tegema. Ja tegelikult ei mänigi rolli asjaolu, et käsk istu kostus sellises situatsioonis esimest korda.
Täpselt sarnaselt on võimalik kuulekuses tekitada koerale vale meeleolu või õpetada sooritused tehniliselt valesti jne. jne. ning mida kauem seda on tehtud seda sügavamalt on see koerale sisse kinnistunud. Ma olen tihti oma õpilastele toonud sellist näidet, et kui sa oled Tallinnas ja plaanid sõita Narva ning ekslikult hakkad hoopis sõitma mööda Pärnu maanteed Pärnu suunas, siis ühel hetkel avastades, et liigud vales suunas ei saa sa kuidagi kanda juba sõidetud 60 km üle Narva suunale vaid pead tagasi sõitma 60 km ning siis sõites teises suunas 60 km oled sa alles punktis kus sa oleks muidu olnud. Erinevus on vaid selles, et sul on paagis oluliselt vähem kütust ning sul on läinud kaotsi 2 tundi aega. Autoga on veel lihtne sest tal ei ole mälu ning tehtud veaga ei kaasne konflikti. Koeraga on täpselt sama probleem, nagu kirjeldatud auto näites. Ehk kui sa oled alustanud valesti ja teinud valesti, siis ei ole võimalik teha õigesti ja aeg hakkab uuesti tiksuma, vaid tuleb lõhkuda vana, lahendada konfliktid ning ehitada uus täiesti algusest. Ja ilmselge kaotus ongi koera eluaeg kui ka aastad enda elust. Mõlemal (nii omanikul kui ka koeral) on tiksunud "paagist" päevi ja nädalaid vähemaks.
Kui me mõtleme sportkoerast, siis see on nagu igas tesies spordis. Kõik on alguses ühel ja samal joonel ning stardipaugu kõlades hakkavad liikuma. Kes kiiremini ja jõulisemalt liigub on võitja. Kui nüüd üks osalistest liigub alguses aga poole ajast vastassuunas, siis ei saa ta enam kunagi võita, sest ta on andnud oma võimaluse käest juba stardijoonel. Üsna tihti jääb mulle siin Eestis koeraspordis silma see, et kui stardipaugu kõlades panevad osad inimesed hooga vales suunas jooksma, siis nad ei saa sellest aru ka , sest raja äärde kogunenud rahvas ergutab ja kiidab takka. Aga eks rahvas kiidabki alati neid, kes rassivad ja jooksevad. Ei maksaks sellest siis lummusesse sattuda ja emotsioonide ajel kogu ringi tagurpidi joosta kuni kaasvõistlejad ühel hetkel vastu tulevad.
Ma olen siin blogis ning ka Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php artiklites kirjutanud päris palju, kuidas alustada kutsikaga treeniguid,kuidas ehitada ülesse meeleolu , kuidas tehnilist osa. Sportkoera treening on nagu maja ehitamine, kus iga kivi kannab järgmist ning tuleb ehitada süsteemselt ning sihipäraselt. Kui laod mingid read viltu, sisi saab kogu maja väga ebakindel. Ma vaatlekski koera vanust just läbi selle süsteemsuse ehk iga koer on veel piisavalt noor et õppida uusi asju (ja seda olenemata vanusest) ning samas liiga vana et ümber õpetada vanu valesti tehtud asju. Valesti õpetatud asjade juures mängib muidugi väga suurt rolli see, et kui sisse need on kinnistatud ning kuidas koer seda tervikut tajub.
Vanarahvas on palju asju õigesti ja hästi välja öelnud ja kindlasti kuulub sinna kategooriasse ka ütlus "vanale koerale enam naljalt uusi asju ei õpeta" Eks vanarahvas sai hästi aru et kui koer on 3-4 aastat juba üle aia roninud iga päev ja saanud selle eest positiivset emostiooni, siis on väga keeruline talle uue asjana õpetada, et ta tegelikult ei tohi ikka üle aia minna. Palju lihtsam oleks seda olnud õpetada seal alguspunktis. Ma olen igal juhul täiesti veendunud selles, et alustada pole kunagi hilja, aga tegutsema peab targalt ja ka kutsikaeas tehtud vead maksavad valusalt kätte.
No comments:
Post a Comment