Detailid määravad kõik

See ei ole ju iseenesest mingi uus teadmine. Ma olen seda siin blogis maininud eelnevalt korduvalt ja tegelikult on enne mind ikka päris paljud meil Eestis seminare pidanud inimesed tõstnud esile, et koerakoolituses on ajastus kõige A ja O. Kirjutan seda kirjutist jälle taaskord ajendatune ühest seigast, mida sai treeningul kogetud. Tegemist on noore koeraga, kellele saab alles tutvustatud platsi reegleid, nõudmisi ja skeeme. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis peale koerale õige meeleolu ja nö. ootuse kanali õpetamist on esimene asi, millega mina hakkan koolitusplatsil tegelema kõrvalasend.
Kõrvalasend peab olema tehniliselt korrektne, aga samas ka õiges meeleolus. Õige meeleolu tähendab seda, et koer on kontsentreeritud 100% omanikule ning seda mitte ainult pilkkontaktiga vaid kogu oma olemusega. Samas peab see oleme tehtud tõusvas energias. Sellist asetust nagu ma eelpool kirjeldasin naljalt ilma sunni aktiveeriva toimeta üles ei ehita. Sai siis tehtud selliselt, et võetud koer autost, koer nõudis ja tahtis mängida, sai mängu jne. jne. kuni istu käsuni. Omanik läks koera kõrvale, võttis rihma, andis käsu kõrval ja kui koer vahtis ringi, siis andis negatiivse mõjutuse ning kiitis koheselt. Ütleksin kohe komplimendina, et kuna koeraomaniku näol pole tegemist mingi algajaga ning ta oskab väga hästi koera lugeda, oskab hästi kohaneda ning temaga on tõeliselt hea meel koostööd teha. Ma toon selle näite mitte selleks, et kuidagi öelda, et koerajuht on kehv vaid lihtsalt et illustreerida pointi.


Nüüd koer vaatas ringi, omanik tõmbas rihmast sundi ja kiitis. Koer vaatas uuesti ringi ja järgnes sama. Koer oli nagu üle naela sõitnud autokumm, mis iga järgneva tõmbe peale aina tühjenes ning vaikselt kössi vajus. Kogu koera olemus näitas, et talle ei meeldi siin, kogu see platsil toimuv on nõme ning ta tahaks ära minna. Läksin koerajuhi kõrvale võtsin rihma koerajuhi eest enda kätte ning kui koer ringi vahtis tõmbasin rihmast ja kiitsin. Tegelikult tegin täpselt samu asju, täpselt samas järjekorras ja täpselt samas olukorras, aga peal esimest tõmmet läks koer erksaks ning peale teist tõmmet tõusis koera energia nii kõrgeks, et ta ei suutnud enam kõrval istuda vaid hakkas haukuma ning hüppas energiliselt püsti ja nõudvalt minu suunas. Selles mõttes läks veidi nihu, et tegelt oleks tahtnud ta enne ära premeerida, kui ta asendist lahkub, aga ma tegelikult ei oodanud, et energiatõus nii plahvatuslik saab olla. Kuidas on võimalik, et täpselt sama asja tehes, samal hetkel tehes ning justkui õigesti tehes on erinevus nii suur. Ütleks lausa et lõpptulemus on täiesti vastassuunaline. Küsimus on detailides - minu tõmme oli täpsemalt õigel hetkel, mistõttu koer sai täpsemalt aru, mille eest see tuli ja kui koer saab paremini aru, siis võimaldab see ka energial tõusta. Minu tõmme oli oluliselt lühiajalisem, mistõttu see oli koeral kergem taluda ning see oli ergastav. Samas oli mu tõmme oluliselt kõvem ( eks koeraomanikul endal on ikka ju natuke kahju oma nunnut kõvasti kiskuda:)) ) . Tänu teravusele ja tugevusele sai koer aru, et nii PEAB. Ja kiitus tuli veidi teisel toonil ning natuke teises ajastuses. Vahe oli küll sekundikümnendikes, kuid siiski. Ja ma toonitan veelkord, et koeraomanik ei ole mingi algaja ja tegelikult on ta platsil oluliselt oskajam, kui üldine pilt koeraspordis. Ma ei toonud seda näidet mitte selleks, et kuidagi rõhutada, et ma olen ikka hull kunn ning nii hea koolitaja :)). See näide oli minu silmis pigem taaskord tõestus, kui olulised on tegelikult detailid. Kuidas pisikesed nüansid, mida paljud inimesed isegi ei oska tähele panna, määravad meeletult palju.

Siis tegime me mõnda aega nö. kuiva ehk panime rihma otsa käe külge ja tõmbasime vastastikku teiseteise kätt ja kiitsime jne. ning koerajuht õppis väga kiiresti vahe selgeks. Tõsi, ma arvan, et mõned trennid tuleb seal veel vigu sisse ning seetõttu on oluline pilk peal hoida ning jälgida.

Ja jällegi ma mõtlesin sama asja peale, mis paar nädalat tagasigi siin blogis jutuks oli, et kuidas ikka inimesed nähes midagi seminaril on täiesti veendunud, et nad said kõigest väga hästi aru, kuidas nad pusivad omal käel seda nähtut kopeerida. Kuidas inimesed vaatavad internetist mingeid videojuppe ning olles vaimustuse uuest nähtud nipist selle kohe ellu rakendavad. Kui palju siis tegelikult aru saadakse DETALIDEST. Olgem ausad, et tegelikult kipub meil ka see probleem olema, et kes juba ühe koera on mingigi tasemeni koolitanud, siis see on juba Eesti mõistes täht. Aga täht tähendab seda, et "nüüd ma olen tark ja oskan kõike ise ning seetõttu mul abi enam vaja ei ole". Ja pannaksegi raginal tööd lõhkuda, omapäi ja ise tark olles.

Meenutades oma treenimisi ja võistlemisi Deliga, siis ütleks nii, et mida kaugemale ma temaga jõudsin, seda rohkem ma väärtustasin abi ja seda mitte niivõrd sellepärast,et tulid raskemad asjad, vaid ma hakkasin aina rohkem mõistma, kuidas ise väga tihti ei näe kõiki pisiasju, aga detailid määravad kõik. Kuna mul olid kõrged eesmärgid, siis ma vajasin ka oskavat inimest, kes oskaks detaile näha ning õnneks oli mul Tallinnas Mari näol selline inimene võtta. Ja see abi, mis ma sain oli korvamatu. Ma ütleks isegi nii, et mu 10-s koht MM-l oli suuresti just tänu temale, sest muul juhul ma ei oleks oma kuulekust nii heaks saanud lihvitud. Sügiseselt FCI MM-l oli kuulekus veel parem ning tõesti kahju on , et vigastus rikkus koera kaitsetulemuse. Aga naastes Apoldast hea tulemusega ja alustades taas treeningutega oli kohe esimesest trennist jälle abiline platsi peal. Kusjuures ma ei mõelnud hetkekski, et kui ma kasutan abilist, et siis ma nagu paistan loll kõrvalt vaadates välja. Või et no halloooo , ma olen MM-i 10-s, mida sul on mulle õpetada? Ja kui keegi vaatab mu kodulehelt Deli Apolda MM i kuulekuse videot ja FCI MM i kuulekuse videot, siis on selgelt näha, et kvaliteet tõusis suve jooksul veel. Ehk vahepealne trenn oli oluline ning olulised olid just detailid.

Eestis on mulle silma hakanud, et ei ole vaja üldse isegi mitte MM-l käinud, piisab ka täiesti KK3 tulemusest või PJK 1-st, et muutuda täheks. Ja siis lõhutakse oma tarkusest trenni teha ning tihti läheb 8 detali 10-st valesti. Ja siis ongi meie kuulekuse üldpilt nagu ta täna on ehk meil on pikk- pikk nimekiri tähti , aga alla igasusgust arvestust kuulekuse tase.

Miks määravad aga detailid nii palju? Aga sellepäras, et koer on nagu pime ja kurt inimene, kes üritab tunnetada ja mõista, mida talle üritatakse näidata ja selgeks teha. Minge ise võõra liigi karja elama ning vaadake, kui palju te saate aru, mida teile mõista antakse. Pole vaja isegi minna karja elama. Minge loomaaeda, istuge maha elevandipuuri juurde ja vaadake loomi. Kas te saate aru, millal on elevant rõõmus ja millal kurb, millal tal on palav ja millal külm, milline puuri ääres vahtiv inimene talle kõige rohkem meeldib ja miks jne. jne. Ja sisi selgub tõde, et tegelikult me ei oska elevenatde keelest mitte midagi ja täpsalt samamoodi ei oska koerad meie keelest midagi. Me vaid kujutame ette, et kui kutsikas on juba 3 nädalat meie kodus elanud, et siis on ta nagu peaaegu inimene.

Ma kirjutasin siin selle tänase loo puhtalt sellepärast, et veelkord toonitada: ärge kopeerige seminaridelt ja videotelt jne jne. asju, mille detailidest te päris kindlalt lõpuni aru ei saa. Näiliselt imeliselt toimivad asjad võivad teie käes täiesti valesti välja tulla ja seda nii, et te isegi sellest aru ei saa. Ma olen siia kirjutanud juba päris palju koolituslikke nõuandeid. Nendes paljudest on juttu meeleolust ja detailidest. Ma tean, et neid on palju loetud. Erinevaid artikleid on kokku loetud juba ligi 10 000 korda. Ja ma saan aru, et see on halb ja see on ka hea. Hea sellepärast, et inimestel on võimalik saada juurde lisateadmisi ning äkki hinnata midagi oma peas ümber. Halb sellepärast, et ka kõiki neid kirjeldatud asju saab valesti teha. Lugeda ja mõelda, et see on nii loogiline, kimada trenniplatsile ja teha ikkagi enamus detaile valesti. Ja ma toonitan veelkord, nagu ma igal oma loengul olen öelnud ja ka siin varem maininud - mu eesmärk on panna inimesi mõtlema. Mõelge selle peale, et miks ja kuidas ning te kindlasti hakkate paremini mõistma oma koera ning talel asju arusaadavamalt selgeks tegema.