Tulles tagasi koolitustemaatika juurde kirjutaks täna ühest teemast, mida puudutasin pikemalt Koolitajate ja kohtunike algkursusel, kus möödunud nädalavahetusel loengut lugesin. Muide enen,kui hakkate lugema seda teksti soovitan pöörata tähelepanu eelmise teksti kommentaaridele. Sealt tuleb välja üks huvitav mõte seoses minu loengutega ja koolitajatega. Arvan, et see minu vastus seal kõige lõpus oleks kasulik kõigil blogi lugejatel läbi lugeda, et nad ilmaasjata oma koolitajatega ei vaidleks ja konflikti ei satuks.
Pealkirjaks pandud kolm sõna on terviklik pakett, mida peaksid arvestama nii kutsika võtjad, kasvatajad, koolitajad kui ka kohtunikud. See on tegelikult kogu koera koolitamise pika ajaloo võtmeküsimus ning sellele toetub tegelikult tänapäevane koera lai levik ning sõprus inimesega.
Kui inimene kunagi koeraga koos elama hakkas, siis juba sel ajal tegi ta valikuid. Ta jättis endale julgemate koerte kutsikad, kui oli vaja valvurit; valis kiiremad ja aktiivsemad, kui oli vaja jahile kaaslast jne. Tehes valikuid pööras ta väga suurt tähelepanu koera iseloomule, koostöö võimalustele temaga, tema kooitatavusele ning kogu seda tähelepanu pööramist ning inimese tähelepanekuid igapäevases elus võib ka nimetada eksamineerimiseks. Kui inimene mõeldes, et tal on vaja uut jahikoera või valvurit oleks petnud ennast ja "kirjutanud" mõttes sellele koerale juurde ilusaid omadusi, siis poleks tal olnud valvurit ja ta oleks võib - olla nälga jäänud. Tegelikult kogu eksamineerimise ning katsetamise loogika ongi ju sealt ajast pärit. Tegelikult meie tänapäevane IPO koos oma jälje , kuulekuse ja kaitseosaga on ju ka pärit sajandi tagusest ajast, kus oli vaja selekteerida koeramaterjali politseile , piirivalvele ja armeele. Järgnevalt räägiks lähemalt koera iseloomuomadustest ja karaketristikutest, mis näiteks teenistustõugu koera puhul rolli mängivad.
Üks selle koeragrupi suurimaid kvaliteedinäitajaid on töövõime.
Töövõime näitab seda, kui pikalt ja kaua on koer võimeline tegema sihipärast tööd ilma tulemust nägemata ja preemiat saamata. Rootsis on armee koerte testimises sees hästi huvitav katse. Koerale visatakse kinnises ruumis vastu seina tennispall. Koer saab sellega mängida. Nüüd järgneb vahepeal veel rida katseid, milldest enamus on koera psüühikale päris rasked. Ja siis minnakse samasse ruumi ning visatakse sama tennispalli, aga see veeretatakse kaubaaluse alla. Koer lastakse pallile järgi. Koer ei saa seda sealt kätte iseseisvalt. Mulle näitas videoid inimene, kes ise selle testimise süsteemi on ülesse ehitanud ning sellega tegeleb. Muuhulgas ta ütles, et osad koerad on valmis väga pikalt (ma räägiks praegu ikka ajast üle 10 - 15 minuti) selle palli kättesaamise nimel töötama. Osad aga loobuvad kiiresti , kui näevad, et palli kätte ei saa. See näitabki koera töövõimet. Töövõime ei ole see, et ma võtan toast puhanud koera ja lähen teen temaga 2 tunnise jalutuskäigu või sõidan tunni ratast - see on koera füüsilinne vastupidavus. Töövõime ei ole ka see, et visates koerale platsil palli ta isegi väga väsinuna tormab sellele järgi - see on hea saagiinstinkt. Töövõime on see, et sa ei premeeri koera vaid teed temaga pikalt järjest tööd ja koer jaksab ise toota seda energiat, mis teda ikka ja jälle iseseisvalt töötama suunab mingi kindla eesmärgi nimel.
Kui me võtame nüüd IPO kuulekuse või meie Eesti omamaise KK, siis mõlema ala näol on tegemist teenistustõugu koertele mõeldud aladega. Mõlema eeskirjades on öeldud, et koeraga ei või eri osasoorituste vahel mängida ning neid premeerida. Selle nõude iva seisnebki selles, et koer tehes mingi aja tööd, peab leidma enda seest tahtmise ning minema järgmist osasooritust tegema jne. Kui koer on valmis tegema vaid piiratud koguses tööd peale seda , kui temaga palli mängiti ning siis edasi ta kustub, siis see näitab, et koeras ei ole piisavas koguses töötahet. Kui nüüd eri osasoorituste vahel koera mingil kujul premeerida - ta vabastada, temaga tõugelda ja muul kujul aktiveerida, siis selle aktiveerimisega tagatakse koerale nö. järgnev osasooritus. Tegelikult sellise sammuga peidetakse kinni koeramaterjali vead. Ehk pea iga koer olenemata tema materjalist või iseloomust suudab piiratud aja tööd teha, kui teda motiveerida. Kui nüüd motivatsioon langeb ja jälle motiveerida ja jälle jõuab , siis see ei ole hea töövõime vaid see on nö. probleemi ja iseloomuveaga tegelemine ja selle peitmine.
Okei kuulekuses on väga palju kinni ka koolitusest, mitte ainult materjalist. Ehk nii nagu ma olen oma eelnevates kirjutistes rääkinud ootuse kanali tekitamisest ning koerale iseseisva energia tõsmise õpetamisest, siis need ongi koolituslikud vahendid soorituse parandamiseks. Samas on aga ilmselge, et kui koeramaterjal on kehvem ning tal ei ole vajalikus koguses töövõimet looduse poolt antud, siis ka koolitusega ei ole võimalik seda väga säravalt ära paigata. Kui vaadata keskmiselt meie võistlustel ülesse astuvaid koeri, siis just töövõimes on kõige suurem vajakajäämine. Arusaadav, et inimesed siis avaldavad ka sedasorti survet, et need punktid on eeskirjades nõmedad või et kohtunik peaks siin otsas leebem olema.
Töövõimega on veel üks lahe detail seotud. Seni, kuni koeraga tehakse hästi positiivselt ning temaga mängitakse palju, siis see positiivsus ja mäng hoiab koera tegutsemistahet kõrgel, aga sellel ei ole pistmist mingil kujul töövõimega. Kui nüüd koerale hakata õpetama sooritust, kus on sees nii tehniline korrektsus kui ka kiirus ja sära ja kõrge instinkt, siis tuleb tegelikult välja see õige sisu. Kui me võtame koera, kes on väga heas energias, aga rammib jalga sisse või hüppab või kiunub, siis koolituslikult on tegelikult tehtud vaid pool tööd. Kui nüüd see energia nö. karpi panna ehk nõuda koeralt ka tehnilist osa ja täpsust, siis paljud sellised energiapommid kustuvad, sest nad on suutnud oma kõrget energiat ja sära näidata vaid vabamas raamistikus. Kui panna raamid ümber ja mitte lasta koeral domineerida, siis see sära tuhmub kiiresti. Sama lugu tehniliste koertega. Kui koer on tehniliselt täpne, aga ta ei suuda teha energilist ja säravat tööd, siis ka see näitab, et antud koer ei suuda suhteliselt ikkagi igavas raamistikus nö. leida enda seest vajalikku energiat juurde ehk ta töötabki vaid poolega ehk tal pole sisemist sundi rohkem teha ehk tal pole piisavalt töövõimet. Ka koolituslikult on väga palju lihtsam saada koer kas tehniliselt korrektseks või heas energias tööle aga tehniliselt puudulikuks, kui saada mõlemad asjad korda. Seetõttu ei tohiks ka kohtunikud oma hindamises eelistada ühte teisele ehk anda kõrgeimaid hindeid koertele, kes on küll energilised , aga tehniliselt ebakorrektsed või siis vastupidi.
Tegelikult töövõime tase paitsab silma ka jäljel. Kui koer peab ajama pikka ja rasket jälge ning ta satub probleemi ette, sisi kas ta suudab selel lahendada? Ja kui suudab, siis sattudes uue probleemi ette, kas ka selle. Ilmselgelt on probleemid koera jaoks jäljel nagu negatiivsed mõjutused ja koera töötahe peab suutma seda ületada. Ta peab leidma endast selel soovi, mis teda läbi raskuste edasi viib. Selleks on ka FH jäljele tegelikult pandud kriteeriumid, et see peab olema raske, sest erinevalt IPO-st on tegemist vaid ühe alaga ning see peab olema sellise tasemega katse, mis selekteerib vaid jälje põhjal välja koeramaterjali ja koolitusvead. Tegelikult see on ka põhjus, miks näiteks Soomes väga palju koeri FH-s läbi kukub - ehk küsimus pole mitte kehvas koolitusoskuses vaid rasketes tingimustes. Meil aga on jäljetulemuste keskmine sisuliselt maailma parim. Nii head keskmist nagu meie sooritustel ei leia kuskilt mujalt. Kas meil on siis nii hea koolituslik tase või materjal? Ei. Me lihtsalt teeme valdavalt nii lihtsate põldudega võistlusi, et koer ei satugi probleemi ette, sest nii lihtsates tingimustes ei tekigi probleeme. Saab rääkida vaid lohakast tööst ja koera väga puudulikust ettevalmistusest, aga mitte raskusest ja probleemidest. Tegelikult ka kui kohtunik vaatab läbi sõrmede koerajuhi poolse abi peale ja laseb koera rihmast toetada nurkades või koera ekslemisel, sisi ka kohtunik tegelikult aitab peita praaki ja laseb koerajuhil töötada koera eest.
Üks koera iseloomustav näitaja on näiteks selge pea ja nö. ülepinge talumine. Kui nüüd on kõrge energiaga koer, kes teeb kõike kiirelt, aga tehniliselt ebatäpselt (käib jalga sisse või segab koerajuhti jne), siis hakates nõudma tehnilist korrektsust madalama töövõimega koerte energia kaob kui võluvitsaga ning koertel, kelel pea ei kananta ilmnevad vead nagu kiunumine ja haukumine. Ja kui kohtunik premeerib sellist poolikut koera, sisi ta pneb silmad võimalik probleemi ees kinni. Sellest tegelikult seisnebki kohtuniku vastutus. Lähipäevail jätkaks edasi samal teemal ning räägiks selgest peast ja ülepinge talumisest ning tooks ka töövõime osas näiteid juurde.
No comments:
Post a Comment