Eile sai kirjutatud närvilisest koerast. Selliseid koeri on meil Eestis tegelikult päris palju. Ma arvan, et üks põhjuseid on asjaolu, et see probleem tavaelus igapäevaselt tõenäoliselt ei sega nii väga palju. Kuivõrd meil Eestis on ka aedades kontrollimatult haukuvad koerad veel täiesti normaalne ja tavapärane nähtus ning selle kohta öeldakse, et koer peabki haukuma, siis probleemi nagu polekski. See, et koer kiunub kodus toitu oodates või arsti juurde minnes on ka nagu täiesti normaalne nähtus. Koolitusplatsil aga kooruvad sellest probleemist välja vastikud jamad. Kui soovida võistelda ning saada seejuures häid punkte mitte ainult "lahketelt" kohtunikelt, siis tuleb sellega tegeleda.
Nagu ma eile kirjutasingi, on üks võimalus õpetada koer tegema sooritusi madalamas energias. Nii, nagu ma olen kuulekuse varasemates teemades kirjutanud ja nagu ma ka oma kuulekuse loengus lugesin, siis koera jaoks ei tähenda kuulekuse harjutuse sooritamine mitte ainult tehnilist liigutust vaid terviklikku paketti , millesse kuulub ka meeleolu. Teisisõnu peaks koera koolitama selliselt, et lisaks tehnilisele sooritusele premeeritakse just konkreetset meeleolu. Selisel juhul sööbib koera mälusse harjutus koos meeleoluga. Kui nüüd treeningute käigus on võimalik välja kombata see piir, millest alates koera närvisüsteem enam pinget ei talu ning ta viskab kaane maha ning hakkab vinguma, siis oleks mõistlik harjutusi teha selle piiri all.
Tegelikult on võimalik kõikides harjutustes sedavõrd langetada energia ja instinkti taset, et koer jääb vaikseks. Loomulikult sellisel juhul on tegemist kompromissiga ehk kaob ka mõnevõrra kiirust ja sädet, aga kui selle hinnaga saavutatakse stabiilsus ja vaikne töö, siis on see teinekord mõistlik. Muideks selline tippkoolitaja, nagu I.Balabanov koolitab koertele kõrvalkäiku nö. passiivsena ehk madalamal energial. Kui keegi tahab näha milline see välja näeb, siis internetist leiab tema koerte soorituste videoid küllaga. Kui te võrdlete nende koerte kõrvalkäike videos näiteks teiste sama tõugu ja sama tasemega koerte kõrvalkäikudega, siis hakkab see hästi silma. Tema ei tee seda põhjusel, et koer on närviline vaid hoopis muudel eesmärkidel, aga nö. minu jutu illustratsiooniks sobivad need videod hästi.
Kõrvalkäigul on võimalik koer juhtida nii palju madalamasse energiasse, et säilub veel teatav säde ning koolitada sellises tasemes koer tehniliselt puhtaks. Koeras tekib sellisel juhul mälupilt madalamal energiatasemel kõrvalkäigust. Sellise sammuga on võimalik kanda ka kõikidesse harjutustesse seda meeleolu üle, kuivõrd kõik harjutused algavad kas algasendi või kõrvalkäiguga.
Selline lähenemine eeldab muidugi, et koeral oleks hea saagiinstinkt. Kui võtta tuim koer ja teha teda veel tuimemaks, siis muutub kogu sooritus täiesti ilmetuks. Hästi tavaline on muidugi see, et koerad, kes on närvilised on tavaliselt ka üle keskmise instinktidega. See on ka see näitaja, mis kasvatajaid paneb silmi probleemi ees sulgema.
Kui anda energilisele ja närvilisele koerale sundi, siis sellega kaasneb väga suur oht, et koer muutub hektiliseks ja veel närvilisemaks. Sellepärast tuleb sunniga olla väga ettevaatlik. Kummalisel kombel sedatüüpi koerad kipuvad sundi tajuma pigem energiat tõstvana ning nö. ergutava mõjutusena. Teisisõnu omanik näeb, et koer vingub, ta rapsab näiteks ogadest ja sellele järgnevalt hakkab koer veel rohkem vinguma ning lisaks tegema ka tehnilisi vigasid. See ongi ju tegelikult närvilise koera probleem, et kui ta energia tõsta üle teatud piiri, siis ei suuda ta enam püsida konkreetsena vaid kompaktsus hakkab lagunema mitmest otsast. Antud näite puhul ogade tõmme mõjus koerale enrgiat tõstvana ning tekkis shampuse loksutamise efekt - energiat tekkis palju juurde ja kork enam ei pidanud. Omanik näiliselt tahtis ühte, aga koer tajus seda hoopis millegi muuna. Ma kirjutaisn eelmise aasta sees siin päris mitu artiklit teemal kuidas koer tunnetab meiepoolset sekkumist ning mõjutusi (negatiivsena, energiat tõstvana, neutraalsena, rahustavana ning kiitvana). Siin toimibki just see osa, et koer tajub seda teisiti, kui meie ette kujutasime.
Olenevalt konkreetsest harjutusest ning loomulikult ka koeramaterjalist on võimalik tihti siiski negatiivset mõjutust kasutada ehk sundida nö. koera vait ja energiat koguma, aga see nõuab oskust. Kusjuures mitte ainult oskust seda õigesti teha vaid ka oskust koera lugeda, et mis hetkel teha, kui suures ulatuses ning milliselt täpselt. Oluline on lihtsalt, et koer saaks väga täpselt aru, et ta saab mõjutuse just konkreetselt mingi meeleolu eest ning et omanik ei soovi seda meeleolu näha ja koer saab rahu tagasi siis kui läheb soovitud meeleolusse. See antav negatiivne mõjutus peab olema selline, et koer ei tajuks seda nö. energiat tõstvana ning saaks täpselt aru.
Sellise mõjutuse juures on rida puudusi, milledest mõningad on:
- tihtipeale on see kokkuvõtets liiga pikaajaline
- kipub langetama energiat ehk sel juhul saaks ka minna vähem riskantsemat teed pidi ja õpetada koer tööle madalamal energial
- omanikud ei oska seda ise teha ning mingis teises situatsioonis tehakse valesti ja koeras tekib palju nö. halli.
Ma ei hakka siinkohal sellist mõjutust pikemalt lahti kirjeldama, kuivõrd selle juures on väga suur oht valesti aru saada ning asja valesti järgi teha. Need inimesed, kes on minu juures jäljes, kuulekuses või kaitses käinud on seda näinud. Kui kedagi huvitab asjadest sügavamalt aru saada, siis võib tulla mu trenne vaatama.
Kui koeras on palju energiat , aga ta kaldub närvilisusele, siis üheks heaks võimaluseks on näiteks ka pakkuda koerale enne sooritust palli. Ehk võttes koera autost anda talle täiesti rahulikult pall suhu. Koer võtab seda kui rahustit ning see viib ta olemise tasakaalu. Kui nüüd palli äravõtmisel koera jälle ülesse ei keera vaid suudad seda teha rahulikult ja tasakaalukalt (eeldab karjasuhete paigas olemist), siis siseneb koer sooritustesse märksa tasakaalukamana. Jällegi, eelduseks on muidugi hea saagiinstinkt. Kui saagiinstikt on kesine, siis see palliga maharahustamine võtab muuhulgas ka koeralt soovi tööd teha.
Närvilise koeraga töötades tuleb väga teraselt jälgida seda, kuidas koera premeeritakse, kuidas mõjutatakse nin kiidetakse. Iga nö. vale liigutus võib väga kiiresti panna doomino kukkuma ja koer jällegi plahvatab kätte. Närviline koer on natuke nagu elavhõbe, millega ei saa mugavat ja rahulikku tasakaalu olekut ning kogu aeg peab pingsalt mõtlema ja töötama selle nimel, et see liikuma ei läheks. Piisab näiteks rahuliku kiituse asemel natuke energilisemast patsutusest ja jällegi on koer täiesti vales meeleolus. Kui nii peaks juhtuma, siis tasub asja rahulikult võtta ja koer tasapisi taas allapoole tuua ja uuesti alustada.
Kõige hullem, mida teha saab on see, et lisaks koerale läheb närviliseks ka koerajuht.
No comments:
Post a Comment