Koerte varrukakoolitusest /kaitsekoolitusest/ üldisemalt

Koerte kaitsekoolitus (varrukas) on siin blogis saanud tänamatult vähe tähelepanu. Üritan lähiajal seda lünka natuke aktiivsemalt täita. 90-ndatel, kui Eestis alustati IPO koolitusega, siis iga varrukatrenni seminaril oli üsnagi põhjalik teooria loeng juures. Selle käigus käidi läbi kõik põhiasjad. Juba pikemat aega ei meenu mulle, et midagi taolist oleks toimunud. Vanad olijad omavad teadmisi varasemast ajast, aga uued tulijad kobavad kohati nagu veidi pimeduses. Järgnevalt kirjutan kaitsekoolitusest just selle nurga pealt, et inimesed kes sellega tegelevad saaksid paremini aru taustast, need kes lihtsalt mööda jalutavad või videoid näevad mõistaksid koolituse mõtet ning uued tulijad saaksid aru, mis neid ees ootab.


Kaitsekoolitusega haakub üks VÄGA VÄGA VALE väärarusaam, mida sellest arvavad koerte koolitusest natuke kaugemal seisvad või ilma koerteta inimese. Nimelt arvatakse, et kaitsekoolituse näol on tegemist koerte kurjaks ajamisega ning hammustama õpetamisega. Ma saan aru, millest selline arusaam on tekkinud, sest kui vaadata
vastavaid videoid või näha kuskil treeningut, siis ekslikult jääbki mulje, et on tüüp piitsa ja ärritava olekuga ja koer, kes hambaid näitab on kuri. Ma olen täiesti veendunud, et selle väärarusaama kõrvaldamine ei ole lihtne töö, aga ma tooksin ühe sellise näite, mis võiks natukenegi mõttega lugevaid inimesi mõtlema panna. Enamus koeri, keda ma kuulekuses treenin, käivad minu juures varrukatrennis. Kui vaadata kaitsetrennis, kuidas koer näitab hambaid ja on koheselt valmis kust iganes haarama ning ainukeseks kaitseks on paks varrukas ja "vatipüksid", siis kuulekuses ei kaitse ju mind midagi. Need samad koerad teevad kena kõrvalkäiku, lasevad mul ennast katsuda ja silitada ning mängivad saba liputades palliga. Kui need koerad oleks koolitatud murdma ja tapma ja inimest hammustama, siis oleks ju loogiline, et esimesena langeks ohvriks mina, kes on neid ärritanud. Või kuidas?



Mis on varrukatrenni mõte? Eestis teeb varrukat kahte tüüpi koeri - ühed soovivad sooritada IPO eksami (sellest on juttu Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php ), mis on teenistuskoerte nö. kvaliteedi näitaja ning tema närvisüsteemi ning sisu üks parimaid hindamisvõimalusi. Sealt edasi soovivad paljud juba minna koeraga võistlema. Koertega IPO-s võistlemine ehk koerasport on hästi sarnane näiteks ratsaspordiga ehk tegemist on koera ja inimese koostööga, mis toodab lõpptulemuse.

Teine kategooria on koerad, kelledel on aretusnõuetes sees varrukakatse (näiteks saksa lambakoerad). Miks peab olema aretuses nõue, et koer peab varrukat tegema? Enamus meist on näinud Komissar Rexi filmi. Selleks, et koer teeks selliseid asju , nagu seal filmis ta teeb, peab ta olema julge ja enesekindel, hea närvisüsteemiga ning heade instinktidega. Antud juhul ma ei räägi ainult stseenidest, kus koer päti kinni püüab vaid ka turnimistest kuskil kõrgel redelil või peenikesel laual, jooksmine ja hüppamine ebatasastel ja rasketel pinnastel ning pimedates ruumides jne jne. Kui koeral poleks piisavas koguses saagiinstinkti, siis see koer filmis ei suudaks ühtegi asja teha, sest tal puuduks motivatsioon.

Komissar Rex on lihtsalt üks näide. Oma olemuselt peab teenistustõugu koer omama energiat ja häid instinkte, olema enesekindel ning tugev ning julge. Varrukakatse ja - trenn on selleks parim indikaator. Kaitsetrennis ning varrukakatsel peab koer ületama järgimööda mitmeid raskusi ning olema valmis ootamatusteks ning igalt poolt "võitjana " läbi tulema. Ma arvan, et keegi meist ei tahaks omada sellist saksa lambakoera, kes lebab täiesti tuimalt aias, kui mingid võõrad aeda tungivad ja näiteks akna puruks löövad, me tegelikult ei taha ka koera, kes oleks nii ebakindel, et igas lapses ja jooksjas potensiaalset ohtu näeks ning seetõttu alati esimesena ründaks, me tegelikult ei taha ju ka koera, kes on närviline ja kiunub ja ulub ja haugub ning naabrid on ahastuses jne.jne. Selleks ongi vaja aretuses mõnevõrra selekteerida, millistele koertele kutsikaid teha ja millistele mitte.

Mida annab varrukatrenn koerale ja tema omanikule? Omanik õpib oma koera paremini äärmuslikes olukordades ohjama. Ehk inimesed elavad koos oma koertega tavapäraselt üsnagi stabiilsetes tingimustes, mistõttu nad ei teagi üldse, kuidas nende koer võib äärmuslikus olukorras käituda. Tooksin siia kaks näidet, mis äärmuslikku olukorda nö. iseloomustavad:
Ma olen metsas sörkjooksu tehes saanud 2 korda hammustada suvalistelt koertelt. Nende omanikud on mulle esimese üllatusena ehmatusega öelnud, et koer ei ole kunagi nii teinud ega käitunud ja see oli esimene kord. Mul on päris mitu tuttavat, kes on ka hammustada saanud ning ka nö. esimese korra koertelt. Võib olla omanikud valetavad, aga samas on see ka vägagi reaalne, et omanik, ei teadnudki elades kogu aeg suhteliselt stabiilset elu, et äärmuslikumas olukorras võib koer nii käituda. Ja nüüd lähenesin mina jooksjana kuskilt vale nurga alt ning koer ehmatas ja hammustas.

Teine näide on see, et enamus koeri, kes varrukaplatsil jõuavad kontrolli elementideni, kus koer peab kõrval käima või istuma, ütlevad et koer on väga kuulekas ja kuulab muidu väga hästi. Ja siis nagu võluvitsaga löödult kaob kontroll ja kuulekus. Omanikud võivad häält tõsta ja karjuda ning koer oleks nagu kurdiks jäänud. Tegelikult ongi seis selline, et lihtsalt äärmuslikumas situatsioonis ei ole kunagi treenitud ja koerajuht pole saanud oma käskude - keeldude jõudu katsetada. Tavapärasel rahulikul ja tuttaval kuulekuse platsil ongi kõik tip-top.

Selles mõttes võib varrukakooli nimetada tinglikus mõttes nagu koerte ülikooliks, kus kuulekusplatsil selgeks õpetatu saab viidud uuele tasemele. Kui koer kuulab ja on kontrollitav varrukaplatsil, siis on ta seda igal pool. See ju on tegelikult see, mida tahavad koeraomanikud ning see on tegelikult ka see, mida ootab meilt ühiskond.

Koertele annab kaitsekoolitus üsna palju juurde enesekindlust. Seda just seetõttu, et koer peab saama hakkama aina raskemate ülesannetega ning julgema vastu seista suurematele raskustele. Enesekindlam koer aga ongi just see koer, kes naljalt niisama hammustama ei lähe kedagi tänaval, sest tal pole lihtsalt vajadust, kuna ta ei karda ning teab, et on üle.


Varrukakoolituse kogu sügavam sisu ongi selles, et koera treenitakse aina enesekindlamaks erinevates osasooritustes. Ta peab olema tugev ning näitama välja julgust ja oskust olukorda valitseda nii
- haukumistel (väljendub domineerivas ja ealetükkivas haukumises)
- haaretes (haarded on tugevad, võetud täissuuga ning rahulikud algusest lõpuni)
- rünnakutes (need peavad olema kiired ja kohesed)
- kontrolli alla tulekutes (mis peavad olema momentaalsed ja puhtad)
- kontrolli all olekutes (mis peavad olema kontaktsed omanikuga ning rahulikud)

Sellest kõigest on natuke teise nurga alt juttu ka siin http://sportkoer.blogspot.com/2011/12/koera-kaitumine-ipo-c-osas.html

Kui koer suudab neid ülal loetletud asju kõiki teha nii nagu ma kirjeldasin, siis see näitabki, et koer on oma omadustelt hea ning ta koolitustase on hea, mistõttu ta ei ole ühiskonnale ohtlik.
Seda kõike suudab eeskujulikult teha vaid koer, kes
- on selge peaga
- ei ole närviline
- rahuneb vajadusel kiiresti
- on ka kõrgemas instinktis juhitav ning kontrollitav
- on enesekindel
- on heade instinktidega
- on hea töötahtega ja
- vastupidav ning kestev

Aga sellist teenistustõugu koera ju me tegelikult ideaalis sooviksimegi näha. Selleks, aga ongi vaja neid treenida ja katsetada, et see info meieni jõuaks ning selleks ongi vaja neid koolitada, et see oskus inimeste hulgas säiluks.
Edaspidi ma kirjutan juba varrukakoolitusest märksa tehnilisemaid jutte näiteks domineerivast haukumisest või üleminekufaasi vigadest jne. Minu arust see tänane kirjutis on nagu varrukakoolituse baasalus. Nendest põhimõtetest saab kõik alguse.