Jätkates pooleli jäänud teemas räägiks täna närvilisusest. Tegelikult võiksin teema lõhki ajada ning rääkida eraldi mitmest sellisest parameetrist, mis ei ole otseslt närvilisus, kuid siiski väga lähedane iseloomuomadus. Et asja mitte väga keeruliseks ajada räägin neist kõigist komplektis. Muideks, nii nagu ma olen siin nüüd mitu kirjutist järjest kirjutanud teenistustõugu koertest ning nende koolitusaladest (IPO, FH, KK, PJK) ja koera kvaliteedinäitajatest, siis natuke sarnasel teemal on kirjutanud oma blogis Inga seoses agilityga. Soovitan lugeda. Sealt tulevad välja ka mitmed erisused, mis arusaadavalt eri alade osas on just seoses nõuetega koeramaterjalile.
Aga nüüd teema juurde. Kui iseloomustajad, nagu töövõime ja selge pea, on tavainimesele ehk natuke segasemad mõisted ning esimese mõttena ehk ei osatagi täpselt neid karakteristikuid täpsemalt ette kujutada, siis närvilisus on kindlasti oluliselt tuttavam teema. Kui ma räägin närvilisusest seoses teenitustõugu koertega, siis minu jaoks on suurimad probleemid järgmised:
- koer ei suuda keskenduda piisavalt hästi;
- koer läheb probleemi tekkides väga kiirelt stressi ning seoses sellega laguneb nii kontsentreerumine kui ka sooritus. Tihti närviline koer sattudes stressisituatsiooni toodab endale ise stressi juurde ning seetõttu ei oska sellest ise väljuda;
- koeral on raskusi konkreetses meeleolus püsimisega ning seetõttu on neile keeruline koolitada stabiilseid sooritusi;
- koer kaldub kiunuma ja haukuma (sellest räägin pikemalt, sest see on tegelikult väga - väga suur probleem)
- üldjuhul selliste koertega võib haakuda ka temaatika, et nad ei suuda energiat koguda ehk viskavad kaane maha.
- lähtuvalt eelppol loetletust on närvilise koeraga täiesti loogiline, et ta laseb ennast rohkem mõjutada ka ümbritsevast.
Räägiks nüüd ülal väljatoodud osadest punktidest pikemalt. Alustaks kiunumisest ja haukumisest. Kiunumine ja haukumine on koeramaterjali silmas pidades üldsiselt suur probleem. Kui me ei taha kunagi koeraga võistleda ning meil pole teda plaanis isegi treenida mitte, siis see on tegeliklult loetletud probleemidest kõige vastikum nö. tavaelus. Koer, kes on närviline ja tundlik kipub ka aias lõugama iga pisiasja peale ning lähtuvalt oma närvilisusest on ta tegelikult oma pideva haukumisega naabritele kõige rohkem pinnuks silmas. Mujal Euroopas, kus hea tava kohaselt koerad ei haugu aedades nagu meil ning inimesed hindavad siiski vaikust ja privaatsust, võetakse seda iseloomuviga väga tõsiselt. Kui võtta tänapäevane tööliini saksa lambakoerte aretus, siis koerad, kes kalduvad kiunuma ja haukuma lükatakse just lähtuvalt ühiskonnast koheselt kõrvale. Kuivõrd ikkagi ju tegelikult ka tööliini koertest valdav osa läheb lihtsalt perekoeraks ning sporti tehakse väiksema osaga, siis selline teadlik valiku tegemine näitab selgelt, et kasvataja ei taha siia ilma kutsikaid, kes oleksid ühiskondliku arusaamaga nii palju vastuolus.
Kui võtta koolituslikult, siis kiunuvate ja haukuvate koerte juures on kõige suurem probleem just see, et nendega on küllaltki keeruline teha tööd kõrgemal energiatasemel. Kiunumine ja haukumine on tegelikult ju ühest küljest märk sellest, et koer ei suuda antud energiatasemega ning meeleoluga toime tulla ning seetõttu hakkab "karjuma". Sisuliselt tähendab see aga seda, et nende koertega ei saagi töötada üldse kõrgemal energiatasemel, sest nad ei püsi seal. Ehk jõudes kõrgemale tasemele nad lasevad pinge läbi karjumise välja ning jällegi on koolitaja situatsioonis, kus peab hakkama seda energiat uuesti ehitama. Sisuliselt on tegemist nagu lekkiva shampuse korgiga, mistõttu nii kui pinget tõstad susiseb sealt osa välja. See on mul seal ülal toodud loetelus eraldi reana kirjas.
NB! siin on nüüd üks detail, mida tuleks eristada. Koolituslikult on võimalik koera saada energiat tõstma teda haugutades. Ehk, kus on siis loogika? Kui ühest küljest koer justkui häält tehes laseb liigse pinge välja aga teisest küljest haukudes jällegi tõstab energiat. Erinevus seisneb meeleolus. Lähtuvalt situatsioonist ning meeleolust on võimalik koera saada läbi iseaktiveerumise energiat selliselt tõstma, et ta haukudes näidates tugevalt aktiivsust suudab ennast lülitada veel kõrgemale energiale ja haukuda veel intensiivsemalt ning kõrgemal energiatasemel. Need, kes varrukat treenivad on sellise koera iseseisva energia tõusuga läbi haukumise kindlasti kokku puutunud. Ideepoolest sama asja saab teha ka kuulekuses. See on aga täiesti teine teema, kui võrrelda situatsiooniga, kus koer ei suuda enam pingele vastu pidada ja hakkab haukuma. Sellisel juhul koer laseb nö. liigse pinge välja. Ehk kui esimesena kirjeldatud haukumine viib energia tõusule, siis teine vastupidi langemisele.
Kui koolitada närvilise sisuga koera, siis on hästi näha, kuidas jõudes teatud tasemele, koer ei suuda enam vait olla ning hakkab alguses kiunuma ja siis läheb see üle juba haukumisele. See tähendab aga vaid ühte - koer laseb liigse pinge välja ja jõudes madalamale tasemele, suudab juba leida tasakaalu ning taas vaikselt töötada. Selliste koertega on kaunikesti keeruline treenida näiteks varrukas kuulekuse elemente läbi energiatõusu ning samuti kuulekuses ilusat aportit saada.
On olemas ka väga heade instinktidega koeri, kes vingudes ja kiunudes suudavad siiski teha väga kiireid ja ilusaid sooritusi ehk mitte kuskilt ei paista välja, et mingi osa energiast läks läbi häälitsemise kaotsi. Kui sooritustes on tänu parematele instinktidele kiirust ja jõudu, siis sellegipoolest tähendab kiunumine ja haukumine närvilisust ning sisuliselt nende koerte shampuse kork ikkagi ei pea. Selliste koerte puhul väljendub see mitte pidamine tegelikult muudes detailides, nagu rahunemist ning ümberlülitust nõudvad kohad. Kuivõrd närvilisus haakub väga tihti ka selge pea puudmisega, siis lühivad sellised koerad ka palju lihtsamalt kinni.
Üsna tavaline on ka see, et nad ei suuda teha näiteks ilusat kõrvalkõndi, sest see nõuab keskendumist ning stabiilsust, mis kahjuks neil puudub. Samuti üllatavad sellised koerad ka omanikke varrukas, kus justkui eile veel kõike osanud koer täna ees haukudes varrukasse toksib või lahti laskmisel väänleb ja ei suuda kuidagi lahti lasta.
Nagu ma eelpool mainisin on närviliste koerte suur probleem kasinavõitu keskendumises. See väljendub tegelikult igal pool. Koolituslikult saab seda kõvasti parandada, aga sellegipoolest jääb see probleemiks. Keskendumise raskused väljenduvad jäljel ning toovad tihti kaasa närvilise töö ja kiirema probleemide tekkimise ja seejärel stressi sattumise. Kuulekuses väljendub see rahuliku ja stabiilse algasendi puudumises ning kõrvalkõnni ebaühtluses. Samuti teevad sellised koerad vigasid juurdekutsumisel (tihti jooksevad sisse) ning aportis (närivad, hüppavad tõkkesse, ootamisel närvilised jne). Nagu öeldud, annab siin palju koolituslikult ära teha, aga omades sellist koera ei saa kunagi kindel olla, et minnes võistlema ei teki täiesti tühjast sellist situatsiooni, mis koeral kaane maha lööb ning lumepalli veerema paneb. Väga tihti on see lumepall tõesti veerev. Ehk koer tehes näiteks sileda maa aportil vea võib sellest veast tekkinud stressist hüpata näiteks tõkkega aportil tugevalt tõkesse või hoopis joosta tõkkest või A tõkkest mööda. Sisuliselt on tegemist kulmineeruva stressiga, mis toodab lisastressi.
Kuulekuse elementides on selliste koertega koolituslikult teinekord targem isegi ehitada kuulekus madalamale energiale ning kaotada mõned punktid kiiruse pealt aga tunda ennast turvaliselt ning mitte karta suvalisi altminekuid.
Analoogne käitumismehanism hävitab ka jälje. Ehk kui koer satub probleemi ette, siis lähtuvalt närvisüsteemist toodab see talle stressi. Sattudes aga stressi ei suuda ta enam nii hästi keskenduda (näiteks stressis koer, kes ajab "lõdva randmega" 3 tunist jälge võib stressis olles joosta üle ka 20 minutilisest jäljest, sest ei suuda seda nuusutada). Keskendumisraskustest lähtuvalt eileia koer kohe jälge ning see tekitab stressi juurde. Pinge kasvab kuni olukorrani, kus koer ei olegi enam võimeline jälge ajama.
Kui kohtunik hindab koera sooritust olgu siis kuulekuskoolituses või jäljel, siis ta ei tohiks mingil juhul vaadata närvilisusele läbi sõrmede. Sellise tegevusega jäetakse koeraomanikule mulje, et probleemi nagu polekski.
Kui koer läheb närvilisusest ületuuridele või stressi, siis lihtsaim moodus, teda sealt tagasi tuua on aidata tal natuke rahuneda ning "maandada " ta madalamale tasemele. Parim moodus lisapöörete mahavõtmiseks on koerajuhi poolne rahustav käitumine. Jäljel näiteks on see ilmselgelt koerajuhi abi rohmaga, kus ta aitab koera nurgast üle või juhib rihmaga tagasi jäljele. Kuulekuses koera vahepealne harjutuste vaheline vabastamine ning temaga suhtkemine ja silitamine. Kui kohtunik laseb selliseid asju teha, siis ta vaatabki situatsioonile läbi sõrmede ning annab koerajuhile sisuliselt uue stardi. Kui me võtame teenistuskoerte tõud ning nendele mõeldud alad, siis kõikides teenistuskoerte alades on sees pikk rida detaile, mis peaksid tooma esile närvilisuse ning võimaldada selle najal ka koera punkte alandada. Kohtunik peab alandama punkte kui koer närvib aportit või kiunub.
Kui me läheme nüüd spordi juurest tagasi tavaellu, siis teenistustõugu koerad, kelledel on tavakoeraga võrreldes rohkem saagiinstinkti, rohkem aktiivsust ja teravust ning ka julgust, siis kui me kujutame seda kõike etet närvilises paketis, sisi me saamegi tõsise probleemi. Närviline koer võib lähtuvalt oma iseloomust väga lihtsalt rünnata tänaval jooksjat või näksata möödujat, sest tal mingil põhjusel tõusis energia üle piiri ning vajab maandamist.
No comments:
Post a Comment