Mälupiltidest, klassikalisest ja esemelisest tingimisest.

Kuigi ma mõned ajad tagasi kirjutasin siia juba artikli koera koolitamise baasasjadest ehk klassikalisest ja esemelisest tingimisest, siis lähtuvalt üleeilsest mälupiltide jutust üritaks tervikut veel paremini lahti seletada. Kirjutaks sellest lähemalt, kuidas tekivad need nn. mälupildid ja mis seoses on need klassikalise ja esemelise tingimisega.


Klassikaline ja esemeline tingimine on nö. koera koolitamise baasmõisted. Ilma neid tundmata pole koera võimalik üldse koolitadagi. Nad on nagu autol gaas ja sidur. Kui autol võtta need kaks pedaali ära, siis paremagi tahtmise juures ei saa meetritki edasi olenemata auto suurusest (kerest) , mootorivõimsusest ja täis kütusepaagist. Koeraga sama lugu - tal võib olla looduse poolt antud väga head eeldused (mootor), ta võib olla hea kehaehituse ja füüsisega( nö. kere) ja ta võib olla väga motiveeritud (kütus), aga liikuma ta ei hakka nii nagu omanik soovib, kui ei kasutata klassikalise ja esemelise tingimise loogikaid. Täna siia kirjutatu kehtib ühte moodi nii kodukoerale kui ka võistluskoerale.

Klassikalise tingimise kaudu, nagu ma ka varem olen juba kirjutanud, saab koerale tekitada nö. seoseid olukordade ja platsidega. Ehk läbi klassikalise tingimise luuakse koerale emotsioon, nagu näiteks treeningplatsil on hea olla ning omanikuga tegutseda, võistlusplatsil on närviline , kole ja paha ning seal pole lahe asju teha või et omas aias peab omaniku sõna kuulama ja aia taga pole see oluline. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata. Klassikaline tingimine tähendab seda, et koerale luuakse süsteemsete treeningutega või omanikupoolse käitumisega teatud seos. Näiteks mina loon võistlelda soovivatele koertele läbi klassikalise tingimise pildi, et treeningplatsil (ja hiljem ka võistlusplatsil) on väga lahe olla ning see lahe tekib läbi koera poolse aktiivsuse ning omaniku aktiveerimise koera poolt. Ehk koer jõudes trenni -või võistlusplatsile hakkab ise omanikult tegevust küsima ning tahtma midagi teha ning ei pööra tähelepanu muule (teistele inimestele, lõhnadele , koertele jne). Sellest ma rääkisin pikemalt kirjutises kus oli jutuks kanalite loomine. Sellest sai ka kuulekuse loengus pikemalt räägitud. Läbi klassikalise tingimise ma saavutan selle, et koer ei vahi platsil ringi, teda ei sega teised koerad või soe ilm ning ta teeb kuulekust alati enam - vähem ühes stiilis. See ei ole mälupilt, see on pigem nagu teatud emotsioonis olemine.

Esemeline tingimine, millest ka on varem juttu olnud pikemalt (kes tahab otsib välja, sest selelst on ikka päris mitu kirjutist), on see millega luuakse mälupilte. Esemeline tingimine tähendab, et kui koer teeb midagi, mida me soovime, siis me premeerime ning kui ta teeb midagi, mida me ei soovi, siis me mõjutame negatiivselt. Selliselt me saavutame, et koer hakkab aina meelsamini tegema seda, mida me positiivselt premeerime ja loobub vähehaaval tegevusest, mille osas me negatiivselt mõjutame. Niimoodi lahtikirjeldatult tundub see meeletult lihtne. Aga kahjuks see on see jäämägi, mille otsa enamuse meie koerajuhtide Titanic kipub sõitvat ja uppuvat. Siin tuleb kõne alla koerte lugemise oskus, õige ajastus ning mis kõige peamine - analüütiline nägemine, mis eristab õiget valest.

Toon sellise näite. Viskame koerale aporti 2 meetri kaugusele. Koer läheb kiirelt, võtab minnes aporti ja pöördub kohe tagasi. Kas me tahtsime seda? Tegelikult ju küll, järelikult me premeerime koera. Läbi esemelise tingimise koer õpib, et nii peabki ja käitumine kinnistub. Toon teise näite. Me viskame aporti 2 meetri kaugusele, koer jookseb väga kiirelt ja ei võta aportit mitte minnes vaid libisem aportist mööda ning võtab selle tulles ning tuleb välguna tagasi. Kas me seda tahtsime? Oletame , et ta läks kiiremini kui esiemses näites ja tuli kiiremini kui esimeses näites. Kõik muu oli ideaalne, vahe oli ainult võtmises. Enamus inimesi premeerib koera ka sellise käitumise eest, sest ta tõi ju kiiresti. Läbi esemelise tingimise koeras kinnistubki aina suurem soov minna kiiresti ja tulla kiiresti. Kõik tundub lahe. Siin on ainult üks "kala". Koeras ei teki mälupilti aporti võtmise osas. Ehk koer võtab aportit kuidas juhtub. Kui koer saab mingit asja teha, kuidas juhtub, siis ta ei saa ennast tunda selles enesekindlalt. Premeerides kahte, kolme või nelja erinevat sooritust ühte moodi on koeral nö. hulk erinevaid käitumismalle, mida premeeritakse ning sellest tekib koeras mõnevõrra närvilisust ning konflikti.

Kirjutan pikemalt lahti, et oleks paremini mõistetav, mida ma silmas pean. Kui koer satub kuidagi stressi või on pinges või miski segab (mida võistlustel ikka tuleb ette), siis kui visata aportit ning näiteks seal võtmises on üks ja ainuke võimalus ning mälupilt, siis koer sattudes sinna pildi sisse, teeb selle osa hästi enesekindlalt, sest sellele ei ole alternatiivi. Ma kirjutasin ühes varasemas kirjutises sellest, et koer tihti premeerib ennast ka tegevusega. Et selleks, et preemiat saada pole teinekord vajagi nutsu , palli või toitu vaid koer premeerib ennast ise ära mingi tegevusega. Selline kindel mälupilt, milles koer on hästi enesekindel, toodab talle igal juhul positiivset tagasisidet. Teisisõnu aitab see vähendada stressi ja taastab koera sooritusvõimet (teatud mõttes premeerib). Ehk nagu ma eelpool mainisin, on see aporti võtmise mälupilt, milles koer on hästi enesekindel selleks nö. varasemast kuhjunud stressi lahendajaks. Okei, siin sõltub väga palju ka koeramaterjalist. Kui selge on pea ja kui kiirelt taastuv ta on jne jne. Aga igal juhul on ühene mälupilt hea nö. kahel põhjusel - ta aitab koera stressist väljatoomisel ning olles stressis teeb koer igal juhul ideaalse soorituse, sest tal on selles "pildis" vaid üks käitumismall.

Muide selle isepremeerimise ning stressi vähendamise ning mälupildi seoste näitena saab tuua väga hea näite varrukaplatsilt. Koerale on õpetatud selgeks varjete jooksmine ning ta tunneb ennast selles hästi ning ta teab, et tehes ringi ümber varje, siis omanik kiidab ning ta saab varrukamehele sammukese lähemale. Üsna tihti näeb seda, et kui koeral oli raske harjutus varrukaplatsil, siis saanud varruka jookseb ta sellega ümber varje. See tundub kõrvalt vaadates täiesti ajuvaba, aga seda teevad paljud koerad. See on seotud mälupildiga ning premeerimisega ning aitab koeral stressi lahendada.

Analoogselt aporti näitega võib tuua kuulekuse poolelt lugematult näiteid, kus omanikud premeerivad (ehk kinnistavad läbi esemelise tingimise) koeri nö. vägagi erinevate soorituste eest ning sellega ei tekitata ühte ühest mälupilti ning tegevust vaid rida alternatiivseid. Kui rääkida mälupildist, siis ühe mälupildiga haakub koera jaoks mitte ainult teatud tüüpi käitumine vaid ka teatud meelelaad ja meeleolu. Jällegi aporti näide, siis koer võib minna veidi aeglasemalt ja tulla samuti lahjalt, aga kui tal on aporti võtmisega seotud kiirus, energilisus ning teravus, siis selle osa teeb ta vahepeal selliselt.

Mälupiltide loomisel saab väga hästi kasutada nö. märke, mis panevad koeral teatud "filmii" jooksma. Tegelikult mälupildi käivitabki ju märk. Näiteks see sama aporti näide - koer jõuab aporti lähedale, mis lebab teatud moodi ja ta läheneb teatud nurga alt ehk ta satub olukorda, kus ta nö. siseneb mälupilti, siis see ongi märk, mis tingib teatud tüüpi käitumise, kui seal ei ole alternatiive.

Vaadates, mis toimub meil kuulekuse platsidel või võistlustel jääb ikka vägisi kohe silma, et valdaval osal meie koertest ei ole kogu kuulekuse soorituse osas mitte ühtegi nö. mälupilti. Igale tegevusele on 2,3 või veel rohkem alternatiive. Kui vaadata, kuidas neid koeri treenitakse, siis on see ka täiesti arusaadav, sest läbi esemelise tingimise neid ju ka premeeritakse väga erinava käitumise eest ning siis ei saagi mingit pilti tekkida. See on tegelikult nö. hea kuulekuse võti, kui õpib asju nägema analüütiliselt. Ei t0hi läheneda nii, et näe koer tegi (ükskõik kuidas, aga tegi) ja ma premeerin selle eest. Kuigi selles on loogika, et ta ju tegi ära, järelikult premeerin. Muidugi ma saan aru, et asja muudabki keeruliseks see, et kui ta nüüd teeb ära , aga teisiti ja ma ei premeeri, et siis on nagu negatiivne tagasiside, et mis siis saab? See ongi raske koht. Siinkohal ütlen täiesti ausalt, et seda ma ei oska siia paberile lahti kirjutada, mida siis tuleb teha. See lihtsalt sõltub nii meeletult palju koerast ja konkreetsest olukorrast, et see käitumine võib olla väga erinev ning seetõttu ei saa selle kohta anda kirjalikku nõuannet vaid seda peab nägema. Kõikidele sellistele olukordadele on olemas lahendused. Ise olen mitmete seminaride ja trennide käigus selliseid olukordi väga palju näinud ja alati on saanud need nii lahendatud, et koer on sellest aru saanud.

Üks põhjus veel, miks meil enamusel koertel puuduvad konkreetsed ja ühesed mälupildid on see, et tihti treenitakse üksi või kasutatakse abilist, kes ei ole piisavalt pädev. Kui ma ütlen, et puuduvad mälupildid, siis ma teatud mõttes ajan jama, sest nagu ma ütlesin, siis koer näeb asju mälupiltidena ning käitub vastavalt. Seega enamusel koertel on siiski eri olukordades mingid mälupildid, aga need ei ole sellised, nagu peaksid olema.