Kuulekuse roll varrukakoolituses

Varruka- ehk kaitsekoolituse juures tundub olevat peamine rõhk sõnadel agressioon ja saak ning ennekõike tahetakse näha jõulisi haardeid ja dominantset valvamist. See olekski nagu kõige A ja O. Tegelikult on kaitsekoolituse nö. "võtmetegija" hoopis kuulekus. Iseeensest on see ju ka täiesti loogiline , et kui me räägime teenistustõugu koertest ning nende koolitamisest, siis üks õige teenistustõugu koer peab peabki olema hästi kontrollitav.

Seoses kuulekusega haakub aga kaks päris suurt valearusaama:

- kuulekuses kiputakse nägema vaid kaitseosas kahe harjutuse vahele jäävat nö. kontrolli osa, mille eesmärk on siirduda kontrollitult järgmisesse harjutusse

- koerad, kes ei allu omanikule koheselt ja korrektselt saavad suurema aplausi, sest nad paistavad "tegijamad".


Räägiks kõigepealt sellest esimesest. Täiesti arusaadav on, et kõrges energias ja pööretel töötav koer peabki olema ohjatav ja kontrollitav. Seda nõuab meilt nii ühiskond kui tegelikult seda tahavad näha ka kõik koerajuhid. Algaja varrukamehena arvasin ka mina, et siirdudes ühest elemendist teise tuleb koer saada korrektselt kontrolli alla ning see peab välja nägema ilus ja puhas ning see ongi kogu selle harjutuse peamine mõte. Selle pettekujutelma küüsi on lihtne langeda. Alels mõistes kuulekuse tegeliku rolli ja sisu, oli võimalik koeri viia kõrgemale tasemele. Tegelikult on nendel siirdumistel aga ka hoopis sügavam tagamõte. Kuulekuse roll IPO - C osas (ja ka saksa lambakoerte varrukakatses) peaks olema ennekõike akusid laadiv. "Koer võitles just varrukamehega täiega, lasi käsu peale lahti ning haugub energiliselt - küll tahaks uuesti edasi võitlusesse ja haardesse jne. aga võetakse hoopis kontrolli alla." See on see koht, kus sisuliselt pannaks kork shampusele peale ja hakatakse pudelit raputama. See "raputamine" toimub seni, kuni koer jälle uuesti varrukamehe rünnakule reageerivalt ründesse lastakse. Väga oluline ongi jälgida seda, et kuulekuse ehitamine hammustamiste ja haukumiste vahele algaks selliselt, et see tõstaks koera energiat. Kuulekus peab välja nägema selline, et koer tahab, oi kuidas tahab, ta kõnnib nagu noateral, aga teab, et ei saa. Ta ootab kogu selle aja, et millal saabub luba ning seoses selle ootuse ning piges olekuga tõuseb kogu aeg energia. Saades loa suudabki koer minna tööle taas väga kõrge sooviga. See tagab järgmisesse harjutusse vajaliku jõu, energia ning sära.

Koera võtmine kontrolli alla hetkel, mil ta töötab täie rauaga varrukamehe suunas, ei ole üldse lihtne ülesanne. Tavakoera omanukud tegelikult ei tunneta sellist hetke tavaelus pea kuskil. See omakorda tähendabki, et kui koerajuht saab koera siin alluma, siis allub ta ka igal pool mujal tavaelus 100%. Probleem seisnebki tegelikult selles, et kui koer töötab kõrgel energiatasemel, sisi paljud koerajuhid üllatuvad, et nende muidu nii kuulekas koer ei allu järsku enam korraldustele. Siit on lihtsad tekkima probleemid.

Üks viga, mida kiputakse koera kuulekuse alla võttes tegema on see, et koer kistakse "jooksvast varrukafilmist" sedavõrd välja, et tal kaob seos kogu tegevusega. Koer allub küll 100%, aga seda tänu sellele, et ta on selleks hetkeks "unustanud" täielikult varrukamehe ning eelnenud tegevuse ja siirdunud puhtasse kuulekusse. Sellise vea suurim probleem on see, et ühest küljest selline kuulekus ei tõsta absoluutselt koera energiat ning saades näiteks käsu tõkestada varrukamehe rünnak, on koer nagu vette visatud ning ei suuda piisavalt häälestuda. Teine probleem on, et minnes eksamile või võistlustele tuleb kergelt ilmsiks probleem, et koer ei allugi. Põhjuseks asjaolu, et koer töötab iseseisvalt kõrgel energial ning omanik ei oma vahendeid tema "kangutamiseks" sellisesse 100% kuulekusse nagu trennis toimus. Mõlemad kirjeldatud probleemid paistavad välja suurte vigadena ning toovad kaasa punktide märgatava alandamise.

Teine viga, mida kiputakse tegema on see, et nähes et koer ei tule kuulekuse ja kontrolli alla ehitatakse ülesse võitlus koeraga. Varrukamees jääb sellises võitluses nö. pealtvaatajaks. Kui eelnes just võitlus varrukamehe ja koeraga, siis järgneb võitlus koerajuhi ja koera vahel. Seda me ju tegelikult ei soovi. See toodab kaks tõsist probleemi:

- esiteks muutub koer koerajuhi suhtes ebakindlaks ja kõhklevaks, sest ei saa ta käitumisest aru. Tekib nö. konflikt, mis väljendub selles, et iga kord , kui koerajuht läheneb koerale, hakkab koer nihelema või tonksima ninaga varrukameest või tegema haukumises pause jne. jne. See kõhklus on lihtne ka varrukamehe peale üle kanduma.

- teiseks alandatakse sellise võitlusega väga olulises määras koera energiat ning kontrolli alla võtmine toimub juba märksa madalamal energiatasemel , kui oli esialgne plaan. See võitlus on nagu nõelatorge täis palli sisse, kust siis õhku vähehaaval võideldes välja pigistatakse, kuni jõutakse tasemeni, et koer allub. Selle probleemi teiseks ebameeldivaks "kõrvalproduktiks" ongi see, et olles kõrgemal energiatasemel koer ikkagi ei allu koerajuhile. Seda aga kahjuks on koer just eksamil või võistlusel.

Seega tekib seis, kus ühest küljest koer on koerajuhiga konfliktis ning ei valva korralikult varrukameest vaid vahib närviliselt ringi, aga teisalt ei allu ka. Selliseid koeri näeb eksamitel ja võistlustel päris palju ja seda on inetu vaadata. Koer on nagu ludru ja samas näitab omanikul ikka näppu. See näitab, kui segi on koera pea.

Ideaalis peaks koera kontrolli alla võtmine käima nii lühidalt kui võimalik. Olenevalt, kui kõvasti koer üle vahutab, tuleb see kaan nö. jõulisemalt ka peale suruda, aga see surumine peab toimuma hetkeliselt. Mida kiiremini koer kontrolli alla saadakse, seda vähem konfliktne see koera jaoks on ning seda paremini see ka energiat tõstab.

Ma olen siin tekstis juba mitu korda rääkinud teemal, et koer peab tulema koheselt kuulekuse alla ning olles kuulekuse all koguma energiat jne. Need ongi ju kõik need detailid, millest ma olen rääkinud siin blogis ka varem seoses kutsika koolitamisega ning koeramaterjaliga. Sellised nö. kanalid ja käitumismehanismid tuleb koerale selgeks teha juba kutsikast peast. Siis on see koerale nii palju loomulikum ning see hakkab tööle palju paremini. Kui koeral kutsikana mitte õpetada kanaleid ning samuti kiiret kontrolli alal tulekut nö. energiat tõstvalt, sisi hiljem on selle õpetamine üsnagi konfliktne ning märksa aeganõudvam.

Teine valearusaam, mda alguses mainisin, on see et aplodeeritakse koertele , kes hakkavad vastu ja käituvad ühte moodi agressiivselt nii varrukamehe kui ka koerajuhi suhtes. Sellised mõnevõrra stabiilselt kontrolli alt väljas olevad koerad tunduvad võhikutele inimestele kuidagi nagu ägedamad. Tegelikult on see aga lisaks koolituslikele vigadele üsna tihti ka koeramaterjali viga. Mis omakorda tähendab, et aplodeeritakse hoopis kehvadele koertele, kellel pole selget pead ja kes ei suuda olukordi üheselt hinnata. Selgest peast kirjutasin ma pikemalt siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/koerametarjalist-eksamitest-hindamisest_03.html

Nagu ma alguses mainisin on kuulekus nö. võtmetegija. See tähendab, et kuulekus on see turbo nupp, millega koer järgmiseks osasoorituseks laetakse ja teisalt on see iseloomustaja, mis toob meile välja koeramaterjali ja koolituse head ja vead.

Kui täna ma kirjutasin peamiselt vigadest ja vääriti mõistmisest, siis lähiajal kirjutan lisaks, kuidas koolitada ning milline peaks tervik välja nägema. Kindlasti jätkan ma antud teemal veel.