Kui eelmised kutsika ettevalmistuse jutud läksid üsnagi treeningute spetsiifiliseks ning tehniliseks, siis kirjutaks täna natuke üldisema loo. Osaliselt on see tingitud ka asjaolust, et siit artiklite kogust on viimastel aegadel aina rohkem otsitud kodukoera koolitusega hakkuvaid teemasid. Ma arvaks, et tänane jutt on kasuks nii võistluskoera kui kodukoera omanikule. Räägiks reeglitest ja suhetest, milledest tegelikult ju koorub välja edaspidine kooselu koeraga. Kui me räägime kodukoerast, siis sellest sõltub ennekõike see, kas meil kodus on hiljem nö. parim sõber või probleem, millega me peame kogu aeg tegelema. Rääkides võistluskoerast, on aga sellest kinni otseselt meie tulevased võistlussooritused, sest mida vähem on meil koeraga omavahelist konflikti, seda parem.
Kui kutsikas tuleb koju, siis enamus koeraomanikke näeb selles olevuses uut pereliiget, nagu last kes perre sündis, kes on kohmakas ning uudistav ning natuke hirmunud ning ettevaatlik. Kutsikas aga näeb asju natuke teistmoodi. Koera näol on tegemist karjaloomaga ning tulles uude karja üritab ta alates esimestest hetkedest hakata aru saama antud "karja reeglitest".
Mõtleme selle peale, kuidas käitub kutsikas esimestel päevadel. Ta on suhteliselt ettevaatlik, jälgib ja uudistab. See ongi ju täiesti normaalne, sest ta on täiesti võõras karjas. Ta ei tea absoluutselt, millised on selles karjas reeglid ning alguses peab ta ennekõike jälgima ja üritama mõista. Siis saades aru mingitest baasasjadest hakkab ta vähehaaval kohanema ning muutub julgemaks. Kui nüüd võtta inimese poolelt, siis meie anname alates esimesest hetkest kustikale infot reeglite kohta ning loome talle sellega seoses maailmapilti. Kui koer kasvab suuremaks ning me ühel hetkel tekitame täiesti uued reeglid, siis see tekitab koeras päris palju konflikti ja stressi. Kui nüüd on tegemist enesekindlama ja dominantsema koeraga, siis sellisel juhul ta tuleb ühel hetkel kallale, sest ei aksepteeri muutusi. Olenevalt konkreetsemalt, mis toimub tihti selel kallaletulemisega muutubki karjas järjekord ehk inimesed hakkavad alluma koerale ilma, et nad seda isegi otseselt arugi saaks.
Ma loetlen nüüd siia ülesse rea tegevustest ja reeglitest, mis kutsikaga tehakse ning kirjutan järgi, kuidas kutsikas sellest aru saab ning mida see kaasa toob.
Kutsikas on alguses pelglik ja arglik , mistõttu omanik võtab teda tihti sülle ja silitab. Koerakeeles pöörab ta kutsikale tähelepanu. Koerte maailmas pööratakse tähelepanu alati karjajuhile. Karja liikmed jälgivad kogu aeg, mida juht teeb ning selle tähelepanuga näidatakse , et allutakse
Tulles töölt koju, minnakse kohe sirgelt kutsika juurde ning hakatakse teda silitama ning temaga suhtlema. Jällegi vaadates asju läbi koera silmade, siis kui karja tagasi saabuv liige üritades näidata juhile, et peab tast lugu ja allub, läheb esimese asjana tema juurde ja pöörab talel tähelepanu. Eks ju tegelikult ka inimeste maailmas on sama seis teinekord, et kõige enne minnakse küla vanema juurde ja näidatakse lugupidamist.
Kui kutsikas ei taha süüa, siis pakutakse talle seda korduvalt uuesti ning vajadusel vahetatakse toitu aina parema vastu,mida kutsikas lõpuks sööma hakkab. Jällegi sama teema. Üritades meeldida karjajuhile ongi vaja teha kõik et meeldida.
Kui kutsikas on natuke vanemaks saanud, siis ühel hetkel ta hakkab omanikku sikutama püksisäärest või hammustama. Paljudele omanikele see ei meeldi ning nad üritavad koera karistada. Kuna aga kutsikas on nii nunnu ja väike, siis tehakse seda selliselt, et kutsikas ei taju seda karistamisena vaid hoopis tähelepanu avaldamisena. Eriti lahe on veel siis , kui omanik enam kuidagi hakkama ei saa, siis tihti võtab ta kutsika sülle, et see enam püksisäärt närida ei saaks. Vähehaaval läheb süles olemine üle silitamiseks. Kutsikas on saanud maksimumtähelepanu, mida ei osanud isegi loota.
Kutsikas tatsab mööda tuba ringi, kuidas ise tahabning tulles omaniku juurde saab ta kohe nunnutamise osaliseks ning tihti võetakse ta sülle ning silitatakse. Jällegi, kutsikas teeb, mida ise tahab ja kui tahab tähelepanu, sisi saabki seda. Ehk jällegi sama hea karjajuhi teema.
Osad inimesed ei lase kutsikat näiteks diivanile ronida. Kutsikas aga üritab ikka. Tõsi ta alguses ei ulata. Ta tuleb paneb esikäpad diivanile ning hüppab seal. Mida teeb omanik, kes ei taha koera diivanil näha? Tihti võtab koeraesikäppadest kinni ja tõstab ta diivani pealt maha öeldes näiteks , et " sa ei toh siia tulla". Mida sai koer? Tähelepanu nii füüsiliselt kui ka suuliselt. Täpselt nii kutsikas seda tajubki ning arusaadavalt lisab see talle innustust tulevikuks samal suunal jätkata.
Või võtame näiteks koera küünte lõikamise protseduuri. Kutsikas võetakse sülle ning hakatakse küüsi lõikama. Kutsikale ei meeldi, et teda ahistatakse ning ta hakkab vastu. Võimalik, et isegi kiunub. Omanikul hakkab koerast kahju ja ta laseb koera lahti. Kutsikas ütles selgelt omanikule, et mulel see ei meeldi ja omanik andis järgi.
Tegelikult võib siin seda loendit veel pikalt jätkata. Iseenesest on ilmselge, et kutsikas on kõigi tähelepanu keskpunktis (nii omade kui ka võõraste) ning naudib seda täiega - ta saabki aru, et ta on kõige tähtsam siin koosluses.
Kui mõelda nüüd kutsika elu peale kodus, siis tegelikult on ju nii, et kutsikas teeb kõik reeglid ise ehk 99% reeglitest on sellised , mis on kas tema tehtud või meeldivad talle. Kaduvväike osa reeglitest on omaniku tehtud. Sellega ongi aga rõhuasetused ju kohe paigas ning kutsikale tehtud ilmekalt selgeks, et mis loogika järgi siin karjas asjad käivad.
Kirjutan kindlasti samal teemal ka edaspidi lisaks. Ka selelst, et mismoodi oleks sisi mõistlik toimetada.
No comments:
Post a Comment