Kutsikaeas läbielatud rünnak on trauma

Tänast teemat olen vaaginud juba mõnda aega kirjutada, aga viimase tõuke andis üks telefonikõne, kus just sedalaadi probleemiga minu poole pöörduti. Neid inimesi, kelle kutsikas on teise koera rünnaku ohvriks langenud ei ole kindlasti vähe ning enamus neist on selle sündmuse tagajärgedega võidelnud veel pikalt. Kutsikas on võrreldes täiskasvanud koeraga hästi palju vastuvõtlikum. Ta salvestab kõik uue nö. puhtale lehele. See on ka põhjus, miks kutsikana valesti õpetatud asjad on pärast väga raske koerast välja saada. Üldjuhul täiskasvanud koerad ei tohiks kutsikaid rünnata, selliselt on loodus asjad paika pannud. Kahjuks aga on inimene tithi oma oskamatusest koeri sedavõrd muutnud, et osad täiskasvanud koerad ei vali absoluutselt vastast ning kargavad kellele iganes turja. Oma olemuselt on mingi 7-8 kuune koer juba ka sedavõrd suur kasvult, et teine koer kaitstes oma territooriumit võib visuaalselt pidada kutsikaohtu koera rivaaliks ning rünnata ka seepärast.


Ütleksin nii, et on kaks väga valusat teemat, mis jätavad koerale jälje kogu eluks:
- üks neist on kui kutsikat ründab teine koer
- kutsikaeas kogetud ehmatused seoses pauguga, millest kujuneb välja pauguargus.


Täna kirjutan siia just ründamise teemast. Kui kutsikas langeb rünnaku ohvriks, mis on talle ootamatu ja arusaamatu, siis olenevalt sellest, kui pehme või kõva on koer, kujuneb talle sellest hästi selge mälupilt. Kutsikas üldjuhul loob sellise seose, et ta hakkab kartma situatsiooni või siis teatud väljanägemisega koeri. Tavaliselt kujunevad välja mõlemad. Ehk kui konkreetsel platsil rünnati ja ründajaks oli suur karvane koer, siis ei taheta enam sinna platsile minna ning kardetakse ka suuri karvaseid koeri. Ründamise all ei pea ma silmas olukorda, kus koerad omavahel müravad ja mängivad ja siis näiteks kuidagi teravamaks läheb. Üldjuhul eelneb sellele ründava koera poolt palju erinevaid koerakeeles antud märke, mida ka kutsikas lugeda oskab ning seetõttu on talle ründamine mõistetavam. Kuigi ka selline ründamine ja kaklus jätab vastiku "järelmaitse". Ma pean silmas ründamist, kus teine koer täiesti kutsikale mõistetamatult lihtsalt ootamatult kallale kargab. Minul endal on olnud koer, keda ründas 5- 6 kuu vanuses aiast välja pääsenud suur karvane koer sisuliselt lampi ning üsnagi allutavalt. Õnneks jäi kutsikas terveks. Konkreetne koer vihkas kuni surmani suuri karvaseid koeri ning oleks igal võimalusel neile kallale karanud. Ja ma ilmselgelt tegelesin probleemiga ning sotsialiseerisin koera kuidas oskasin, aga probleem jäi kestma eluks ajaks.
Lähtuvalt tagajärgede tõsidusest soovitan kõigile vältida võimalust, et kutsikat rünnatakse, sest see muudab lähimaks 10-ks aastaks koera elu üsna pöördumatult ning sellest lähtuvalt ka omaniku elu.

Kui nüüd aga selline asi on juhtunud, mis siis edasi? Tegelikult on kaks suunda, millega tuleks tegeleda.

Esiteks tuleks võimaluse piires üritada hakata kutsikat nö. taasatama rünnaud koera taoliste koerte suhtes. Hea oleks leida mingid sõbralikud koerad, kes on sarnased ning käia nendega alguses lihtsalt jalutamas koos ning neutraalsetes paikades, hiljem juba lasta nad kuhugi koos mängima. Igal juhul tuleks alustada jalutamisest, sest sellisel juhul ei teki kummagile koerale nö. oma territooriumit ning koertel on võimalik rahulikumalt harjuda teineteisega. Kui nüüd järgmise sammuna lasta koerad mängima (seda alles siis , kui kõik on laabunud juba mõnda aega täiesti okei) ja suhtlema, siis tuleks jälgida teraselt nii kutsikat kui ka teist koera. Kuna kutsikal võib ühel hetkel eelnevaga seoses tulla ebakindluse hetk ning ta võib sellest lähtuvalt teha ebakindlusele põhineva rünnaku sööstu, siis sellele üsna reaalselt ka vastatakse ning kogu eelnevale sotsialiseerumisele võib joone peale tõmmata, sest järgnev "ütlemine" rikub kõik ilusa.

Ideaalis oleks soovitav neid jalutuspartnereid vahetada. Mitte selliselt, et igal korral on uus koer, vaid aegajalt. Vastasel juhul koer harjub teisega ära ning kujuneb välja nö. sõber ja ülejäänud on vaenlased edasi. Selleks, et koer üldistaks, on vaja kogemust paljude koertega.


Teiseks suunaks, millega tegeleda tuleb, on näidata kutsikale et teist tüüpi koerad on jätkuvalt sõbrad. Hästi tüüpiline on see, et kutsikas, keda on rünnatud, hakkab käituma teiste koerte suhtes agressiivselt ehk "kardab ja ründab esimesena". Viga, mis paljud omanikud teevad on see, et omanikud hakkavad kartma oma koera söste ja rünnakuid ning käituvad automaatselt - nad tõmbavad rihma pingule ning lähevad närviliseks, kui teine koer vastu jalutab. Kui kutsikat on rünnatud ning temaga jalutatakse mööda teed ning vastu tuleb teine koer, siisüsna reaalselt on kutsikal hinges väike hirm ja ebakindlus. Kui nüüd omanik tõmbab rihma pingesse ning käitub ise ebatavaliselt, siis ta annab sellega kutsikale teate, et ole valmis, kohe läheb kakluseks. Selliselt aga provotseerib tegelikult omanik juba ise oma koera ründamise. Alguses suudetakse väiksemat koera kinni hoida ning vabandatakse endale kutsika agressiivne käitumine välja. Probleem aga süveneb ning ühest hetkest on eilsest kutsikast saanud suur koer ning teda enam nii kergelt ei ohja. Lähtuvalt sellest hakatakse rihma pinule tõmbama veel rohkem ning närviline käitumine on pea iga jalutuskäigu kaasnähtus. Selliselt probleem aina süveneb ning sisuliselt õpetatakse koerale, et "nüüd me läheme õue teisi koeri otsima ja tapma". Ükski keoraomanik seda tegelikult ei taha ning teeb seda tahtmatult.

Kui on juhtunud sedatüüpi ründamine kutsikaeas, siis isiklikult ei soovitaks kohe esimese asjana jalutama minna teiste keorte juurde. Alguses tuleks anda koerale natuke aega taastumiseks. Kui rünnakust on möödunud nädal või paar (oleneb koerast), siis võiks hakata vaikselt teiste koertega suhtlema. Alguses nö. söbralikematega ning siis vähehaaval aina rohkem ründavat koera meenutavatega. Kui tänaval jalutada ning on näha, et teine koer tuleb rihma otsas vastu ning käitub üsna aktiivselt, siis soovityaks alguses neid koeri vältida ning jalutada teist teed. Seda mitte niivõrd oma koera vaid enda pärast. Kui oma kutsikas äkki suudaks isegi hakkama saada, siis kuna omanik võib teha "rihmatriki", siis provitseerib ta ise halva olukorra. Kui teine koer mödas võib jalutada rihma otsas talle järgi näiteks mingi vahemaa tagant, et oma koer harjuks teise koera lõhnaga ning mingil määral ka "pildis olemisega". Selliselt käitudes on võimalik ise vähehaaval kohaneda ning kutsikat kohandada.



Hea oleks kellegiga esimesel korral kohtumine kokku leppida. Ehk vastu jalutav koer, kellega kohtutakse ei oleks võõras. Jõudes teise koerani tuleks oma koera julgustada ning anda talle näiteks maiust. Kui kutsikas aga tahab rünnata, siis selle eest karistada ning näidata selgelt, et see ei ole lubatud. Iseenesest hirmu eest karistamine ei ole hea ning koera karistades ei pääse ta hirmust vabaks. Küll aga sellise negatiivse mõjutusega näidatakse koerale, et hirmu suunamine sellises suunas ei ole lubatud. Ilmselgelt ei tohi koera sundida teise koera suunas, kui ta kardab ning kohustada teda tegema asju, mida ta ei julge. Koer peab ise leidma julguse ning arenema.Teisisõnu koerale tuleb luua võimalused kohanemiseks ja arenemiseks ning samas keelata ära mittesoovitud käitumine.
Selleks, et saadud traumast üle saada, kulub päris palju aega ning tuleb teha süsteemset tööd. Loota, et probleemid iseeensest välja kasvavad pole mõtet. See on vaid probleemi eitamine ning ei tooda lahendust.