Jälje planeerimisest vol.2

Nagu sai üleeile lubatud kirjeldan siia lahti ühe planeeritud jälje. Nagu ma eelmises kirjutises (ja tegelkult ka mitmes varasemas) olen maininud, siis jälje treenimise muudab raskeks just asjaolu, et inimene ei saa koerale ette näidata soovitud sooritust. See vajalik pilt on vaja välja mängida ning siis selle eest premeerida. Ehk kasutades erinevaid mõjutusvõimalusi tuleb koer viia sellisesse meeleollu, temposse, motiveeritusse, tähelepanu tasandile, mida täpselt soovitakse ning siis selle eest premeerida. Selleks peab hästi ette kujutama seda pilti, mida saada tahetakse ning oskama hästi koera lugeda ning tundma ja tunnetama mõjutusvõimalusi.

Nüüd siis lähemalt sellest ühest jäljeskeemist nö. planeerimise näiteks.
Kõigepealt koerast. Tegemist on noore koeraga, kellel on aasta jäljetreeninguid selja taga ning suurim probleem on, et ta kiirustab jäljel ning sellest lähtuvalt pole piisavalt tähelepanelik. Omanik pöördus minu poole sooviga, et me tegeleks kiirusega. Ma olen antud koeraga piisavalt kokku puutunud, et omasin üsna head ülevaadet materjalist ning mõjutusvõimalustest. Samas me polnud kunagi koos jälge teinud. Enne seda esimest ühist trenni palusin omanikul teha paar lihtsamat ja tavapärasemat trenni alla, et koer nö. talvest normaalselt "välja sulaks" ning tehes talle natuke nõudlikume trenni, siiski motivatsiooni jätkuks. Koer on varem töötanud rohkema toiduga ning pole teinud tühje nurke ja nii pikke tühje sirgeid.

Kui mõelda kiirustavate koerte peale, kes veavad jäljel, siis üldjuhul nad teevad seda kahel põhjusel:
1. nad ei teagi, et teistmoodi tuleks teha ja saaks teha, kuna nad on kogu aeg nii teinud ning seda on kogu aeg premeeritud.
2. nad on suutnud alati ajada jälje ilusti lõpuni, sest üldjuhul omanikud aitavad nii palju, et mitte kunagi ei satu koer seoses kiirusega hätta vaid alati jõuab lõpuni.

Selleks, et saada kiirustamisest lahti tuleb need kaks põhjust lihtsalt kõrvaldada. Nii lihtne see ongi:))
Ehk näidata koerale, et tegelt tuleks teistmoodi teha ning lasta koeral tunda, et kiirustades jääd sa hätta ja ei suuda jälge valitseda. Koer on sedavõrd tark loom, et ta saab asjadest väga hästi aru, kui neid nõuda ning kogeda lasta.

Jälje planeerisin sellise loogikaga, et jälg peaks olema piisavalt raske ning nõudlik, et koeral ei oleks võimalik sedasilmad kinni ja lõdva randmega ajada. Selleks sai jälje põlluks planeeritud kinnivajunud muld koos pealekasvanud ebaühtlase umrohuga (oma olemuselt ikka veel mullapõllu alla liigenduv). Sellisel põllutüübil on jälje lõhn üsna pinnase lähedal ning koer ei saa visuaalset tuge ehk peab lootma ainult ninale ning see on tihti natuke raske. Jälje vanuseks sai planeeritud 45 minutit. Oleks võinud olla vanem, aga kuna antud koerale on oma iseloomult see jälg üsna raske, siis polnud soovi koera ilmaasjata liigsetesse raskustesse suruda. See ei tooda ka midagi.

Kui vaatate skeemi, siis toidu osa on üsna väike. Toitu sai planeeritud vaid neisse paikadesse, kus võis eeldada, et koer ajab kõige paremini. Esimene sirge on natuke pikem ning sihilikult tühi ja ilma toiduta. Kiirustav koer saab üldjuhul alguses ilusti lõhna ninna ning kui ajada selliselt, nagu koer on harjunud, siis üldjuhul kiirustava koera omanikud hoiavad koera hästi jäljel (juhivad). See lisab koeras enesekindlust. Samas on sirge nii palju lihtsam, kui nurgad, et ajades taoliselt :"hoides koera jäljel, kiirenevas tempos ning andes koerale mõista, et ta saab nii ju täitsa hakkama", kasvab koera enesekindlus iga sammuga. Selleks on pikem sirge hea et see on nagu kelguga mäest alla laskmine. Kiirus aina kasvab. Jõudes nurka on koera kiirus kindlasti tõusnud üle sellise piiri, et ta ei valitse enam jälge mitte kuidagi.

Kiiruse reguleerimisega on see probleem, et koera jaoks must - valgelt on seda kaunis raske teha. Ehk kui kiirus 2 on okei ja kiirus 3 on ka veel okei ja kiirus 4 ka, aga kiirus 4,5 ei ole ning koer tõstab kiirust sujuvalt, siis ta ei mõista, mille eest teda karistatakse. Üldjuhul järsem tõmme rihmast tekitab koerale tunde, et teda karistati jälje ajamise eest. See aga on ju loogika vastane ja tekitab koerale konflikti. Sellepärast on oluliselt lollikindlam karistada vigade eest. Nurgast üle jooksmine on selline hea viga.

Nurgas negatiivse mõjutuse andmise juures on üks suurem probleem - see peab olema negatiivne mõjutus, mitte koera juhtimine. Kui mõjutus on koera juhtimine, siis see nullib kõik.

Joonistatud jäljeskeemi mõte seisnes selles, et hoides sirge alguses koera kinni ja võimaldades tal sellega seoses kiirust koguda ning jõudes kuhugi poole peale saab antud koerale täiesti vabad käed. See on see koht, kus omanikud tavaliselt minestavad :)) Nimelt ma lasen koera kas lahtiselt jooksma või siis liigun ise nii kiirelt taga, et koer saaks vabalt kiirust tõsta. See on selles mõttes hea, et koer ajab sel juhul jälge nö. omas tempos. Ma ei pidurda ega hoia teda nö. karbis (mis on tegelikult ju nö. tema eest ajamine), vaid lasen koeral ajada nii nagu tema tahab ja oskab ning looduslikult tahaks. Kui koera enesekindlust on saanud sirge alguses korralikult tõsta, siis ilmselgelt hakkab koer sellises situatsioonis väga tempokalt liikuma. Osad koerad hakkavad lausa galoppi jooksma. Selliselt nurka jõudev (jooksev) koer täiesti ilmselgelt ei pane nurka tähele ning jookseb üsna pikalt üle enne, kui aru saab. Kuna kiirustavad koerad on harjunud, et sellistes situatsionides, nagu nurk, omanik alati aitab välja, siis nad magavadki nurga maha, sest keegi ei teinudki nurka nende eest. Kui koer on jooksnud nurgast mingi 5 - 6 m üle, siis tavapäraselt sellises tempos jooksev koer alustades uuesti nurga otsingud teeb seda üsna "lõdva randmega" ning niivõrd kaugel nurgast, et arvestades tempot ja kontsentreerumist ning meeleolu, siis ilmselgelt ei leia selline koer nurka. Ja nüüd ongi hea koht näidata koerale, et see oli suur VIGA. Et kui sa jooksed jäljelt kuhu iganes minema, siis seal on halb olla ning omanik on endast väljas ja mitte keegi ei aita ka.

Ma mõjutan koera sellises situatsioonis väga kõvasti. Ma kitkun teda rihmast selliselt, et see tekitab koerale märkimisväärse stressi. Tavapäraselt see stress muudab koera ettevaatlikumaks ning tähelepanelikumaks.

Kui koer nüüd jõuab sirgele tagasi läbi mõjutuste . Ehk mõjutused paratamatult tõmbavad teda lähemale, siis jälje peab koer leidma ikkagi ise. Ma ei tõmba kunagi koera jäljele , vaid ta peab selle sealt ise leidma. Nüüd leides jälje on koer selle üle VÄGA RÕÕMUS. Üldjuhul ta kardab seda uuesti kaotada , sest toimunu on värskelt meeles ning ta ei taha sama jama uuesti läbi elada. Ta on jälje pärast mures ja ajab oluliselt parema tempoga ning ettevaatlikumalt. See annab võimaluse koera kiita. Nüüd ajabki ju koer nii, nagu me tahtsime ning me saame selle eest kiita. Ehk me oleme viinud koera vajalikku meeleollu ning saame selle eest kiita teda.

Kiirustavatel koertel see kiitmine ja jälje taasleidmine siisiki kipub nii palju enesekindlust juurde andma, et kiirus hakkab vaikselt jälle kasvama. Seda küll mitte nii palju,kui alguses, aga ikkagi. Järgmine nurk tuleb sedavõrd kiiresti peale, et koeral on juba natuke kiirust , kuid väga hästi meeles eelmises nurgas toimunu. Nüüd on võimalus taas lasta koera tempo ülesse. Üldjuhul koerad eksivad siin nrugas ka. Osad koerad satuvad ise sellest eksimisest stressi, sest neil on eelnev meeles, teistele on vaja uuesti meelde tuletada. Igal juhul peab koer aru saama, et see et ta oli kiire ja ei olud piisavalt tähelepanelik tootis talle jällegi väga ebameeldiva tunde läbi eksimise.

Taaskord tulles sirgele on koer vajalikus meeleolus ning tempos. Jällegi saab koera kiita. Kolmas nurk on tehtud kahe eesmärgiga - esiteks annab see veel nö. ühe võimaluse varuks, kui koer on eriti jäärapäine, teisalt saab koeraga selles nurgas veidi mängida. Kui koer on nurka minnes ettevaatlik ning lasta koeral sellist veidi ebakindlat meeleolu säilitada, siis ta teeb hea nurga ning me saame selle eest kiita koera. Nüüd avaneb koer uuele , sedakorda pikemale sirgele heas rütmis, heas tempos ning taastunud enesekindlusega. NB! nagu olen korduvalt toonitanud, peaks jäljest suurima protsendi koer ajama soovitud pildis. Sellepärast ongi see sirge pikem, et koer saaks ajada pikemalt heas tempos ja meeleolus. Selle eest saabki ta toitu. Ehk toit nö. preemiana on täpselt õiges kohas ja premeerib õiget asja.

Tõsi, nagu ma eelnevalt olen kirjutanud ja lahti seletanud, siis toit tihti muudab koera nii palju reipamaks, et ta laseb lõdvaks.

Nüüd järgneb 1:1 -le teine kordus. Ehk teine pool järjest on täpselt esimese koopia. Tavaliselt see teine pool sujub koertel oluliselt paremini ning valdava osa jäljest töötavad nad vajalikus pildis. Aga ilmselgelt on see teine vaatus nö. esimese kinnistajaks.

Kui nüüd mõelda selle skeemi peale ning kirjelduse peale, siis loodetavasti saavad kõik lugejad aru, et selles skeemis ei olnud ühtegi juhuslikku asja. Kõik oli planeeritud õigesse paika. Nii palju veel täienduseks, et lühikesed sirged on ka täpselt sellise pikkusega vajalikud, nagu nad on. Ehk esimene lühike on pikem ja teine lühem. Põhjus on selles, et kui koer jookseb nurgast üle, siis ei tohiks ta juhuslikult sattuda ise uuele sirgele, et kaotus oleks reaalsem ja kindlam. Edasi koer juba nii palju ei eksi ning sirge võib olla lühem.

Planeeritud skeem õnnestus. Koer töötas täpselt nii, nagu sai planeeritud ning ca. 50 - 60 % ulatuses jäljest ajas ta täpselt vajalikus ja soovitud pildis ning sai selle eest ka preemiat ja kiitust. Mul tegelikult on sellest ajamisest olemas ka video, mille algselt mõtlesin siia ka ülesse panna, aga ma ei tee seda siiski. Peamine põhjus on selles, et nendes kohtades, kus koera sai teravalt ja tugevalt mõjutatud, näeb koer üsna õnnetu välja (mida ta tegelikult peabki nägema, sest ta kaotas ju jälje ja on stressis) ning ma olen arvamusel, et valdav osa rahvast, kes videot vaatab ei taha koera sellisena näha ning suur osa lugejatest noogutab kinnitavalt, et nii see Aivo neid koeri jäljel tapabki. Ma olen kuulnud imelisi legende mööda Eestimaad ringlemas, kuidas Aivo jäljel koeri tapab. Minu imestuseks on neid levitandu osad Eestis vägagi tunnustatud koolitajad, kelledest osadel pole jäljel ette näidata suurt midagi ning mitte keegi neist ei ole ühtegi mu jäljetrenni näinud. Aga legendid on visad ja valusad. Ma ütlen vaid niipalju, et kõik koerad, kellega me töötame naudivad ajamist ning teevad seda innukalt ning teevad seda vajalikus meeleolus. Mitmed, kellede eriedemad näited on Kairi ja Apollon ning Mari ja Nali on näidanud rasketes tingimustes erakordselt head tööd. Seda ilmselgelt ei teeks koer, kes on jäljel ära "tapetud". Koera suhtes tuleb olla õiglane ning teha seda täpselt ning korrektselt. Sellisel juhul on koer õnnelik ning omanik ka.

Siia lõppu kordaks veel üle, et paluks inimestel mitte minna kopeerima siin artiklis kirjeldatut. Olen üsna veendundu, et valdav osa lugejaid ei tunne ja loe oma koera jäljel nii hästi ning teeb seetõttu valesid asju valel ajal. Sellega on aga suur oht koer ära rikkuda. Selle pikema artikli eesmärk oli ennekõike seletada näite põhjal lahti jälje planeerimine.

Siia lõppu panen ühe koera selle aast aesimese jälje video. Tolle koeraga sai eelmise aasta alguses, kui ta minu juure trennis hakaks käima, ka suhteliselt sarnaseid trenne tehtud.