IPO Eesti MV 2012

Nagu eelnevalt kombeks on olnud, siis ikka peale suuremaid võistlusi kommenteerin Sportkoera rahva sooritusi. Nii ka nüüd. Alustuseks ütleks kohe, et korraldajad EKSLi näol olid organiseerinud väga hea võistluse. Kõik laabus väga kenasti ning selle eest kindlasti sügav kummardus EKSL i rahvale. Erilised komplimendid muidugi Rihole, kes Rakvere peastaadioni organiseeris ja finantseeris. Tänu sellisele staadionile oli tunda ikka tõelist MMi hõngu. Väga lahe! Super! Meeldis väga kohtuniku – Vesa Pekka Hirvioja töö, mis oli täpne, detaile väärtustav ja  esiletoov. Mingit allahindlust ei tehtud nii kui teinekord millegipärast kiputakse vahest tegema. See oli lahe. Selliselt väljateenitud tulemus annab hea tunde ning sellele võid loota ka mujale maailma minnes.


Antud kohtunikku iseloomustas jäljetööl soov näha energiat ja töötahet. Lähtuvalt sellisest rõhuasetusest said natukene tavapärasemast vähem punkte täpsemalt, kuid rahulikumas tempos töötavad koerad ning kiiremalt ja mõnevõrra lohakamalt töötavatele anti mõned vead instinkti ja energia arvelt andeks. Ehk siis jäljel on seda ka enne nähtud, et osad premeerivad rohkem täpsust ja tehnilist tööd, teised energiat ja töötahet. Kusjuures ma nimetakski seda pigem nö kohtunikku iseloomustavaks, mitte kui kuidagi eeskirjadega mitte kokku sobimist. IPO jälje eeskirjad jätavad tegelikult sinna sisse sellise vabaduse küll. Teisisõnu, kui oleks olnud teistsuguse rõhuasetusega kohtunik, siis jäljepunktid oleksid võimalik et ka veidi teistsugused olnud.
Jäljepõld oli sedakorda väga lihtne. Tegelikult ei meenugi üheltki varasemalt IPO Eestikatelt nii lihtsat põldu. Tuul küll mõnevõrra segas, aga isegi tormakamatel koertel oli sedavõrd mahlases ja rohkes heinas eksimuste korral lihtne taas jälg ülesse leida. Põllu lihtsus on kindlasti üks tegur, miks kõik osalejad sedapuhku ka tulemused kirja said. Samas ma ei leia, et alati peab olema väga raske põld, sest see uinutab samas koolitajad väga ühte tüüpi pinda treenima. Selline lihtne põld toob teinekord head kontrasti. Samas ei tohiks sellistesse põldudesse kinni jääda, sest see tekitab üsna kiirelt uinutava rahulolu ning areng seiskub.
Mulle väga meeldis varrukameeste töö, kes ei serveerinud koertele haardeid. Väga hästi hakkas silma see, et osad koerad on koolitatud nii, et neile lüüakse varrukaplatsil varrukas lihtsalt suhu. Nüüd, kus varrukamehed lihtsalt ründasid ja varrukat suhu ei paigutanud, olid osad ikka tõsiselt hädas. Seda on kindlasti hästi näha fotodelt, mis peagi loodetavasti internetti ilmuvad.

Osalejate tase on täna meil Eestis selline nagu ta on. Eks punktid räägivad iseenda eest. Tegelikult oli isegi tubli, et 5 osavõtjat kogunes. Ega väga palju rohkem pole tänasest Eestist võttagi. Õnnitlused Tanjale ja Quayle, kes on nüüd neljas aasta järjest IPO Eesti meistrid. Muljetavaldav tulemus!

Nüüd siis lähemalt Merikese ja Käbi sooritusest. Meil oli selle aasta eesmärgiks saada IPO 3 tulemus kätte kuskilt võistluselt ning sellele toetuvalt siis edasi liikuda. Eesti MV tundusid selles osas hea valik, et see annaks nii koerale kui ka koerajuhile täiesti ainulaadse kogemuse. Kindlasti oli Rakvere staadion veel boonus, mida oli vaja kogeda.

Kui võtta Merikese ja Käbi sooritus, siis seda võib iseloomustada kolme moodi:

1. Koer on noor (kõigest 2,5 aastane) , tal on vähe kogemust, mistõttu suur staadion ja võistlus oli kindlasti mõnevõrra segadust tekitav ning olukorda raskendav. Juba pelgalt varjete jooksmine sellises olukorras, kus varjed asuvad tribüüni vastas ja on ümbritsetud telkidest ja plakatitest on kogemust nõudev asjaolu. Noorel koeral ei ole veel varjete jooksmise rütm sedavõrd sees, et ta suudaks pimesi joosta. Ilmselgelt varjete ristlemise mõningane konfliktsus mõjutas ka kaitsetöö kulgu ja väljanägemist.

2. Koer oli mõnevõrra väsinud. Juba reedesel jäljetreeningul hakkas silma, et koer on kuidagi tavapärasest  loium ning vaoshoitum. Kusjuures treenigu-puhkuse osas sai tegelikult järgitud varem hästi töötanud skeemi ning ilmselgelt ei saa põhjuseks olla ületreenimine. Kuivõrd koeral on kohe-kohe algamas jooksukas, siis võib see olla kuidagi mõjutav faktor või siis läheneva võistluse pinge mõjutas sedavõrd Merikest, et ta koeraga kuidagi tavaelus käitudes oli talle väsitavam. Igal juhul laupäevasel võistluspäeval ei olnud see enam üllatuseks, kui jäljele minnes koer tavapärasest rahulikum ja passiivsem oli. Pigem oli seda arvata.

3. Kindlasti mõjutas sooritust Merikese võistluspige ning -närv. Eks tegelikult ongi see ju üsna järsk pea ees vette hüppamine, kui esimene võistluskogemus tuleb Eestikatelt. Olgem ausad, enne Käbi ja Meriekst polegi mitte keegi saanud oma esimest IPO 3 tulemust Eestikatelt. Kõige rohkem mõjutas võistlusnärv koera sooritust kuulekuses, kus Merikese mõnevõrra ebatüüpiline käitumine provotseeris koeras mõningaid ootamatuid vigasid ning kahju on ennekõike aportitest, mis tegelikult antud koera leivanumber. Kui ametlikul treeningul lendasid aportid veel Merikese käest filigraanselt, siis võistluse käigus toimuv loopimisjada muljus koera kiire ja laheda aportisoorituse kuhugi täiega peitu. Selles mõttes oli naljakas, et eelnevalt on antud koer kaotanud punkte esimeses osas ning aportitega ilusad punktid tagasi teeninud, siis nüüd läks hoopis teistpidi.

Samas peab ütlema, et ma olen Meriekse üle väga uhke, kuivõrd olles esimest korda võistlustules oskas ta mitmetes väga rasketes kohtades koera väga hästi juhtida ning väga hästi käituda, millega kindlasti toetas koera ja sai kokkuvõttes sooritused palju paremale tasemele, kui oleks võinud muidu olla. Eriti tasub märkimist jälje 3s nurgas toimunut, kus Merike tõeliselt filigraanselt koera juhtis ning kaitseosa varjete ristlemist, kus teises varjes kaduma läinud koer oskuslikult vajalikku rütmi tagasi toodi. Tubli!

Kui võtta nüüd need eelpool välja toodud tausta, siis on arusaadav, miks koer tegi sellist sooritust nagu ta tegi. Ei ütle kuidagi, et see sooritus oleks halb olnud, kuid lihtsalt tavapärasest mitmes kohas nõrgem. Arvestades aga neid suhteliselt tugevaid mõjutajaid, millest eespool juttu oli, siis on täiesti ilmne, et järgnevate võistlustega oskab nendega juba paremini arvestada ja samas on need ka oluliselt väiksemad seoses Merikese ja koera kogemuse kasvamisega.

Kindlasti mõjutas sooritust päris palju seegi, et võttes arvesse koera väsimuse tausta, siis enne kuulekuse ja kaitse sooritust oli vaja veel teha platsiproovimist. Kuivõrd noore koera jaoks oli tegemist täiesti võõra ning oma mõõtmetelt ning paigutuselt ka raske võistluskohaga, oli vaja kindlasti teha lühike treening. See treening andis meile ilmselgelt ilusa edasijooksmise kuulekuses ning kaitses varjete ristlemise, kuid kahtlemata kärpis kiiruseid kuulekuses ja haukumisi kaitses. Samas aga lõpptulemuse nimel ongi vaja teinekord kompomisse teha.

Järgnevalt erinevatest osasooritustest eraldi.
Jälg. Mulle meeldis Merikese väga professionaalne koerajuhtimine ning koostöö. Koer töötas veidi vaoshoitult, kuid arvestades kergete tingimustega ning tuulega, oli rõõm näha, et ta ei tõstnud töös nina ülesse ning suutis ka tempot hoida erineva tuulesuunaga sirgetel võrdsena. Ka viimasel eksamil probleemiks olnud esemed olid päris head. Parandamise ruumi seal veel on, kuid üldpildis üldse mitte paha.  Kui vaadata sirgetel töötamise täpsust ning nurkade puhtust (välja arvatud see üks probleemne nurk), siis ilmselgelt on sellise töö eest mõne teise kohtuniku käest võimalik oluliselt kõrgemaid punkte ka saada.

Kuulekus. Laias laastus võib rahule jääda. Arvestades Merikese närvipingega, koera noorusest tingitud mõnevõrra hajevil olekuga sellisel staadionil , kui ka väsimusfooniga, üldse mitte paha tulemus. Nagu eelnevalt öeldud, tuli sisse väikeseid vigasid lähtuvalt taustast ehk
- siiakutsumiste sissejooksmised, mis pole üldjuhul probleemiks olnud; kui ka
- aporti loovutamise järgne kõrvalkäsule mitte allumine.
Need on aga detailid, mis kindlasti kogemuse kasvades korda saavad.
Nagu ka eelnevalt mainisin on kahju aportitest. Mõlemal eelneval eksmil on Käbi esitlenud väga head kiirust ning saanud aportite eest hindeks väga head ja võrratud.  Ilmselgelt mõjutas sooritust see, et Merike oli ise pinges, käitus ebamääraselt ning loopis aporteid uuesti ja uuesti lähtuvalt ebaõnnestunud viskest. Noorel koeral, kelle treeningute taust on alles suhteliselt õhukesemal jääl, mõjutavad sellised detailid meeleolu mõttes üsna palju. Kui võtta arvesse ka väikest väsimust ning koerale uudset situatsiooni, siis on igati mõistetav, et aportid selliselt koost lagunesid. Naljakas ongi see, et kui tavapäraselt iga järgnev vise motiveerib koera kiiremale sooritusele, siis Käbi ilmest oli näha, kuidas iga järgnev Merikese ebaõnnestumine teda rõhus. Ilmselgelt annab see kätte treenimiseks suuna ehk edaspidi peab arvestama ka sellise võimalusega ning seetõttu seda spetsiaalselt treenima. Samas tasub ikkagi mainimist, et Merike ja Käbi said kokku kõige rohkem väga häid hindeid osasoorituste eest ehk 4. Teised võistlejad jäid sooritustes ühtalsemaks ja teenisid kõrgeid hindeid vähem.

Kaitse. Käbi on materjali poolest koer, kes on üsna tugev ja hea saagi poolel, kuid ei armasta püsida kaitsealas. Aktiivse agressiooni ülesseehitamisega on saanud teha päris palju tööd ning see on läinud jupi paremaks, kuid kuna peab vastu töötama üsna tugevale geneetilisele iseärasusele, siis ei ole see mitte lihtne. Ilmselgelt on aastaga koer paremaks läinud ning läheb siit edasi kindlasti veel, kuid ilmselgelt jääb see selle koera kõige nõrgemaks elemendiks. Arvestades, et kaitseosaks oli koer väsinud sattus veidi konflikti varjete ristlemisest ning ka varrukamehed olid suhteliselt ikkagi võõrad, siis on täiesti arusaadav, et haukumise, kui kõige nõrgema lüli tase kukkus üsna kõvasti.

Ebameeldivalt üllatas asjaolu, et koer tahtis varjest haukumiselt ära Meriekse juurde ennetavalt tulla. Varasemalt on mõlemal eksamil koer just peale Meriekse saabumist hakanud tugevamalt ja intensiivsemalt haukuma. See oli nö ebameeldiv üllatus. Samas oli minu jaoks ikkagi erakordselt hea see, et töötades võõraste varrukameestega, kes ei serveerinud haaret, suutis Käbi kõikides haaramistes iseseisvalt väga hea haarde võtta, seda jõuliselt hoida ning võidelda. Arvestades, et noorel koeral on kogemust vähe, siis ilmselgelt varrukamehe harjumuspäraselt teistsugune liikumine ja töö on noorele koerale raske ning mõjutab haaret ja koera enesekindlust. Selle osaga sai aga Käbi väga hästi hakkama. Näha oli, et Tõnu tavapärasemalt kõrgemal hoitud varrukas oli talle võõras, mistõttu ta peale lahtilaskmist hüppas sinna korraks tagasi. Samas teisel lahtilaskmisel oli ta juba puhas ja ka haukumisel üsna kena. Ütlekski nii, et koera kaitsetöö läks C osa arenendes lõpupoole aina paremaks. Arusaadavalt noor koer kohanes toimuvaga ning läbi selle saades enesekindlust juurde tegi ka järjest paremat tööd.  See on igal juhul mulle heaks mägiks, mis näitab koera tulevikupotensiaali.

Kaitseosas tasub kindlasti mainimist ka asjaolu, et Käbi oli eelnevalt proovinud ühe trenni (ühe ringi) varrukat Janariga ning 2 trenni Tõnuga ehk ilmselgelt ei saa öelda, et varrukamehed väga tuttavad oleksid olnud. Selle taustaga arvestades võib ikka väga rahule jääda kiiruste, haarete, rünnakute ning võistlussituatsionidega ning tegelt ka lahtilaskmise ja kontrolliga. Ilmselgelt oli Käbi  kontrolliosa võistlustules olnud koerte üks parimaid.
Kokkuvõtteks ütlekski, et mul on väga hea meel võistlustel nähtu üle. See oli hea koht koera katsetamiseks, kogemuse saamiseks ning edaspidiseks treeningplaanide koostamiseks. Tubli Merike ja Käbi! Ilmselgelt tulite te võitjatena antud lahingust välja. Õnnitlused ka teistele õnnestujatele.