Palavus ja võistlemine

Praegu, kus õues kallab vihma ja Eestimaal valitseb meile suhteliselt tüüpiline suvine temperatuur 15 -16 kraadi ümber, tundub palavusest rääkimine suhteliselt kohatu. Kuivõrd aga vahepael oli paar soojemat nädalat, kus palavuse teema jälle inimeste suul oli, siis avaldaks natuke arvamust. Ma ei räägi teemal, et ära jäta koera soojaga autosse jne. ehk siis täiesti iseeensest mõistetavatest asjadest vaid pigem avaldan arvamust ühe linnalegendi kohta.
Kuigi meil tavapäraselt ju suviti temperatuur väga üle 20 kraadi tõusta ei taha, siis ikkagi on kesksuvel mingi periood, kus kraadiklaas näitab 24- 25 kraadi ja vahest harvem isegi 27 kraadi. Sellistel nädalatel elustub iga kord legend (mida võib tegelikult ka vabanduseks nimetada), et "mu koer tegi täna sellepärast võistlusplatsil kehva soorituse, et nii palav oli". Samuti on tavapärane ka kuulda ja näha sotsiaalmeedias ning inimeste vahelistest vestlustes tagantjärgi õhkamisi, et "su koer oli ikka nii tubli, et sellises palavuses suutis teha" või et "koertel oli nii raske, sest täna oli nii palav".


Eestimaa kliima on selles mõttes lahe, et täiesti rahuliku südamega võib võistelda keskpäraselt koolitatud koeraga, kelle on suhteliselt olematu füüsiline ettevalmistus, sest ilm pakub vabanduse alati. Nagu juba öeldud, siis suvel paistab tihtipeale päike ja on soe, mistõttu on mugav ajada kõik palavuse süüks. Sarnaselt on tihti tuuline ning see rikub jällegi näiteks jäljetulemuse ja siis on liiga märg ning "jäljel oli lõhn ära pestud" või "mu koer ei taha märjas lamada" või siis taaskord liiga kuiv "jäljelõhn ei jäänud püsima ning pind oli tolmune". Ja paistab päike ning koer pidi päikse käes lamama ning see küttis ja sadas vihma ning koeral oli külm ja märg ja vihm segas ja lendasid liblikad ja linnud, kes tänase ilmaga kuidagi eriti aktiivsed olid jne jne. Sellest võiks ikka raamatu kirjutada, mida kõike vabanduseks ei pakuta. Alles hiljuti kuulsin ringiga lahedat vabandust, miks koer jäljeeset põllul ei näidanud, et koer on muidu hästi ette valmistatud ning näitab hästi,  aga "jäljeese ei olnud lapiti vaid kergelt kaldu, mistõttu ta oli koerale võõras asendis ja selleks ei näidanud". Et mis mõttes ?!?!?!? Selliste vabanduste juures tuleb ikka küll tahmine kõva häälega mõistuse häält kuskilt juurde kutsuda.  Aga räägime siis edasi soojast ilmast.

Minu esimene kokkupuude MM võistlustega oli 2005.a., kui ma käisin vaatamas Münchenis dobermannide MM-i. Meil Eestis hakkas vaikselt suvisemalt soojemaid ilmu peale tulema ning kraadiklaas jõudis teinekord isegi 20 kraadi piirimaile. Suvi alles piilus kuskilt ümber nurga. Jõudes Lõuna - Saksamaale kukkusin aga kohe sügavale suvesse. Juba hommikul kella 7-8 ajal näitas termomeeter 24 kraadi ning päeval keris 28-30 kanti. Kuivõrd tuulekest peaaegu ei olnudki, siis minnes staadionikatlasse seiskus õhk täiesti. Päike küttis ja oli ikka palav küll. Vaatasin seda võistlust seal ja imetlesin ilusaid sooritusi. Valdav osa koertest sooritas ikka minu jaoks tollel ajal täiesti ülilahedaid ja kiireid ning reipaid hüppeid ja siiatulekuid. Kõrvalkäik oli nagu aabitsast. Ja siis ma imestasin ja vaatasin, et kuidas on see võimalik, et mina hingeldan tribüünil palavuses (kuigi varjus) ning koerad teevad platsil selliseid sooritusi!!! Ja oleks siis veel, et nö. soojade maade koerad kuskilt Itaaliast või Slovakkiast, kuid ka meie kliimaga riikidest nagu Soome, Rootsi või Norra. Ja mitte ükski koer ei saanud päikesepistet või vajanud arstiabi. Ma pean tunnistama, et minu jaoks jäigi see tol korral mõistatuseks. Kuidas on võimalik, et koerad ei väsi ja ei näe loppis välja ega loiva kõrvalkäigus jne. Mul oli vägagi hästi silme ees Eesti 23 kraadine "palavus" ja uimavad koerad.

See mõistatus lahenes minu jaoks alles mõni aeg hiljem ning täiesti iseenesest. Täna ma saan aru küll, kui loll ja kogenematu ma tol ajal olin. Juba mõne aja pärast sain ma aru, et  tegelikult on MM-i tasemel võistledes selline soojus üsna tavaline ning see hirm soojuse ees on pigem meie peas ning  tulemus sõltub ennekõike koera koolitustasemest.  Münchenis kogetu 28 - 30 kraadi ei ole MM-del mitte erand vaid pigem reegel. Mai lõpus toimuvad dobermannide MM-d on alati kuskil Kesk- või Lõuna-Euroopas ning sealmaal on lihtsalt sel ajal 28 kraadi ja see on täiesti normaalne.  Sama teema on malide MM-dega, mis toimuvad üsna samas ajajärgus. Ka septembri alguses toimuv FCI MM võib olla "kuum". Meenuvad MM Belgias, kus Urve oma koera 26 - 27 kraadiga pidi häälestama ning ka Austria MM, kus ise osaledes kogesin tugevat vihma, aga  päikselisel päeval ka kohe 28 kraadist soojust.

Hakates treenima Delit eesmärgiga saavutada MM-l tulemus, tegin temaga üsna süsteemset ja tugevat trenni.   Pean tunnistama, et lähtuvalt suuremapoolsest treeningmahust ning ka üldfüüsilistest treeningutest oli mu koera füüsiline ettevalmistus väga hea. Ja esimesel "kuumal suvel" ma avastasingi, et mu koer teeb 26 kraadise soojaga täpselt samasugust tööd nagu 20-sega ning ta on reibas ja kiire.  Minu jaoks sai üheselt selgeks, et kui koer on hästi treenitud ning ta sooritused on ülesse ehitatud kvaliteetselt ja ta füüsiline ettevalmistus on hea, siis pole probleeme ka soojusega.  Käies oma koeraga 4 korda erinevates MM-del võistlemas ütleksin, et ma olen kogenud ikka väga erinevaid ja ekstreemseid olusid. Minnes mais MM-le siinsest 14-15 kraadisest  kevadest ning võistledes nädala pärast juba Kesk-Euroopa 28-ses südasuves  on neist veel isegi kõige vähem ekstreemne. Pean tunnistama, et iga kord, kui ma MM -le läksin, siis koer vajas seoses oludega väikest kohanemisaega. Ma ei saa öelda, et see oleks otseselt temperatuuriga seotud, vaid pigem oli vaja kohaneda jäljepõldudega, elamistingimustega, reziimiga ja muuhulgas ka temperatuuriga. Mitte ühelgi korral ei näinud ma selles probleeme. Kuivõrd mu koera füüsis ja treenituse tase oli hea, siis läks kõik väga sujuvalt.

Nädal tagasi toimus "Sportkoera" suvelaager, kus sai tehtud üsna intensiivselt trenni.  Kolme päeva sees oli igal koeral üks ligi pooletunnine reedene  kuulekuse "individuaaltrenn" , laupäevane jälg (olenevalt koerast pikkusega 400 - 800 sammu) ning järgnev kaitsetrenn, mis koosnes kahest ringist (ja mitte mingist 3 minutilisest vaid korralikust). Pühapäeval järgnes taas jälg ja varrukas. Koerad olid kogu aja platsi ääres nö. melu keskel ja said otseselt puhata vaid öösel. Ja kõik need kolm päeva oli temperatuur 26 - 27 ringis. Ja mitte ükski koer ei näidanud ennast väsinuna. Tehes pühapäeval nö. laagri lõpetuseks viimast varrukatrenni oli näha küll juba väsimuse märke, kuid arvestades kõige eelnevaga olid koerad ikkagi väga värsked. Aga peab tunnistama, et valdav osa neist koertest ongi ju võistluskoerad, kes teevad süsteemset tööd. Tänu koolituse kvaliteedile ning treeningte mahule jaksasid nad soojaga väga hästi. Tõsi, eks oma rolli  mängib ka materjal. Osalenud koerad olid kõik head koerad ka materjalilt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuumus ei olnud küll mingi probleem.

Mõeldes nüüd eelpool toodud näidetele MM-delt, kus meist põhja pool elavad ja treenivad sportlased võidavad soojas kliimas häid kohti, näidetele Delist ning ka laagris kogetu, peab ütlema, et selleks et koer teeks ilusa ja hea soorituse iga ilmaga ning igasugustes oludes peab koera treenima, tegema seda süsteemselt ning targalt. Ja sellisel juhul pole probleemiks ka ilm, olgu see siis ere päike või soe temperatuur. Koolitades koera nii, kuidas juhtub ja siis kui aega on ja muud teha ei ole, siis arusaadavalt ongi koera koolitustase kehvem ning füüisis nõrgem. Sellisel juhul on ka arusaadav, et erinevad asjaolud mõjutavad tulemust rohkem. Olgu see siis tuul või päike või vihm või soojus. Kui ma loen või kuulen kuskilt kellegi kommentaari, et "praegu on nii soe, et minu koer ei tee üldse midagi ja ma arvan, et võistlusest ei tule ka midagi välja", siis minu kõrvadele kõlab see selgelt " mu koer on keskpäraselt koolitatud ning ka materjali poolest kehv ning seetõttu pean ma leidma mingi vabanduse" . Kui aga soojal võistluspäeval ütleb inimene hiljem, et näe mu koer oli muidu hea, aga ilm oli liiga soe ja seepärast ei õnnestunud", siis see ei tähenda muud, kui seda et tegemist on harrastajaga, kes üritab võistelda keskpärase koeraga ja otsib ebaõnnestumisel endale käepärast vabandust.

Mulle meenub Peter Lengvarski, kes käis kaks korda meil siin Eestis seminari tegemas.  Kui sai temalt küsitud ta treenimiste kohta, siis ta mainis, et ta üritab alati treenida päeva kõige soojemal ajal. Kui keegi lugejatest on käinud suvisel ajal Slovakkias (ta elab seal), siis ta kindlasti on pannud tähele, et suvepäeva keskmine temperatuur jääb vahemikku 24- 29 kraadi. Soojemal ajal tähendab seda, et koera treenitakse just selle 29 - 30 kraadise piigi ajal, võimalik et isegi veel kummemas.  Ma ikka imestan siia võrdluseks, kui juhtun kuulma või lugema (jällegi sotsiaalmeediast),et mõni inimene mainib, et ta läheb oma koera (kusjuures tööliini sakslast) treenima alles õhtul sest siis on jahedam. Kui mõelda meie soojadele ilmadele, siis isegi Euroopa mõistes meil ei olegi palavat ilma olemas. On lihtsalt natuke soojemaid suvepäevi. See on natuke sama kui läheks Austriasse resisile ja räägiks, et oled pärit mägisest Lõuna - Eestist . Neil oleks kindlasti raske mõista, et 200 - 300 m küngas võib ka mägi olla. (Ma olen sellist vestlust kõrvalt näinud ja võttis suu muigele.)

Kui sooja suvepäevaga vabandavad oma koera koolitustaset välja algajad inimesed, siis seda veel kuidagi mõistab, kuid kui selliseid ütlemisi kuuleb inimeste suust, kes juba mitmenda koeraga võistlevad, siis see on kurb. See näitab tegelikult üheselt kätte, milline on meie tase. Kui isegi inimesed, kes võiksid asjadest juba aru saada, on veel sellises mõtteviisis kinni.

Kui mõelda veel sooja ilma kontekstis koera peale, siis kujutage ette olukorda, et teil on füüsiliselt heas vormis koer, õues on 25 kraadi sooja ning te lähete õue ja hakkate oma koeraga palliga mängima. Pakuks, et palli viskamisel enamik koeri stardib sajaga, sarnaselt nagu jahedamalgi päeval. Miks siis sooja ilmaga aporti järgi jookseb koer aegalsemalt kui külma ilmaga? Kui võrrelda palli ja aportit, siis ei saa ju olla et suvesoojus mõjutab mingit koera ajuosa, et palli järgi suudab kiirelt joosta, aga aporti järgi ei suuda. Tegelikult on taust selels, et palliga hakkub koeral väga puhas taust ehk see on läbinisti positiivne, see on algusest peale olnud väga lahe asi ning sellega haakuvad märgid, mis tekitavad koeras ootusi ja positiivseid emotsioone. Aportiga väga tihti ei osata sama raamistikku ülesse ehitada ning seetõttu tulebki vahe sisse. Kui aport oleks ülesse ehitatud ka samasugusel positiivsel põhjal koos positiivse märgisüsteemiga, siis toimiks kõik samamoodi.

Sama võrdluse võib tuua kuumal suvepäeval nina eest läbi jalutava kassi kohta, kelle järele koer sööstab sajaga ning võistlusplatsil toimuva siia kutsumisega, kus sama koer loivab ja kogu oma olemusega näitab, et "kas sa ei näe, et mul on nii- nii- nii palav ja ma nõrken". Kuidas saab keegi üldse rääkida palavusest , kui peamisest põhjusest sellises kontekstis. Ilmselgelt on kogu teema taga vaid koeramaterjal ja koolitustase. Ilmselgelt kui on kehv koer, kehvade instinktidega, siis piisab väikesestki negatiivsest mõjutajast ja koer ei viitsi enam midagi teha. Sama teema koolitustasemega. Kui see on kehv, siis laseb koer häirida ennast palavusest sarnaselt nagu teistest koertest, lõhnadest, pealtvaatajatest, vöörast platsist jne.

Kohati mulle tundubki vaadtes siin Eestimaal toimuvat, et meil kipub võistlusolukrdades arvamusega domineerima ning asjade kulgu mõjutama just  see nö. rahvaspordi tase, ku skoerad ongi lahjemapoolsete instinktidega ning koolitusoskuseid ka napib. Kuivõrd nende koerte jaoks on probleemiks lisaks palavusele ka kõik need teised komponendid, siis üritatakse korraldada asju nii, et segajaid oleks võimalikult vähe, ehk see laiem mass ei peagi ennast arnedama, vaid saab enda jaoks mugavates tingimustes toimetada. See aga ei muuda mõtteviisi ja pärsib üsna tugevalt arengut.

Arusaadavalt peab aga soojema ilmaga pöörama reale detailidele tähelepanu, et koer suudaks endast parima anda. Ilmselgelt tuleb soojema ilmaga hoolitseda selle eest, et koeral autos palav ei oleks. Selleks ei piisa ühest avatud aknast. Isegi kui kõik aknad avada ning auto päikese kätte jätta tõuseb temperatuur auto sees nagu ahjus ja võib koera tappa. Selleks , et koer värskem oleks on mõistlik katta auto päikesepoolne külg peegeldava või heleda  kattega, mis  päikese kuumutamist vähendab (ise kasutasin fooliumiga kaetud kangast). Samuti tuleb koerale korralikult juua anda, et taastada auruvaid niiskusvarusid. Ka koera jalutamisel tuleb jälgida, et see lahtijalutamine oleks piisav, et koer soojaks saada, kuid mitte rohkem. Samas tuleks ikkagi arvestada, et ka soojal suvepäeval vajab koer lahti jalutamist. Kui soovida koera jahutada, sisi tasub märjaks teha just kõhualune, mis annab jahutava efekti. Üleni märjaks tegemine võib hoopis karuteene teha. Ilmselgelt tuleb soojema suvepäevaga olla oma koera suhtes topelt tähelepanelik. Samas peab aga ütlema, et lisaks tähelepanule ja hoolitsusele sõltub tulemus aga ennekõike ikkagi koolitustasemest.