Sportkoera laagrist

Nii, nagu eelnevategi "Sportkoera" ürituste puhul, kirjutan ka nüüd siia väikese kokkuvõtte. Nädalavahetusel toimunud Sportkoera laagrist hakkavad vähehaaval väsinud lihased juba taastuma ning nagu roheline muru kevadel sulava lume alt, jääb lahkuva väsimuse ja rammestuse alt välja paistma kõva kogus positiivseid elamusi ning lisandunud motivatsiooni.

Inimesi on erinevaid. Osad võtavad koera selleks, et oleks kodus tore kaaslane, kes õhtul koju tulles saba liputab ja telekat vaadates pea sülle paneb, teised leiavad, et koer on see liikumapanev jõud, mis õue jalutuskäigule viib ja kord - kaks nädalas koolitusplatsile kisub, kolmandad näevad koeras hobi, millega regulaarselt tegeleda ning koostöös areneda. "Sportkoer" saigi tehtud selle eesmärgiga, et koondada neid kolmandaid. Inimesi, kes soovivad teha eesmärgipäraselt sporti saavutamaks häid tulemusi.   Sellega kaasneb loomulikult ka koju tulles saba liputav koer ja pea süllepanek :) , kuid seda nö. mitte peamise eesmärgina. Kõrvalt vaadates võib tunduda see süsteemne töö vastiku enese tagantsundimisega, kus kasutatakse koera vahendina ära oma ego tõstmiseks. Aga eks osad vaatavad ka neid inimesi, kes maratone jooksmas käivad ning 3-4 korda nädalas pikema jooksuotsa teevad vastiku enese tagant sundimisena ning teised ei suuda näha mingit rõõmu regulaarses jõusaalis käimises. Iva ongi see, et inimestele meeldivad erinevad hobid. Kui rääkida aga koera kasutamisest nö. enda ego tõstmiseks, siis olles ise oma koeraga teinud väga süsteemset ning tihedat tööd ütleksin küll, et mu koer pole eales õnnelikum olnud, kui sel ajal, kui ma iga päev 2-3 tundi temale pühendasin.
Nagu eelpool mainisin saigi "Sportkoer" loodud eesmärgiga koondada kokku inimesed, kes tahavad eesmärgipäraselt tööd teha ning saavutada töö lõpptulemusena ka edu. Peab tunnistama, et see osa on hästi õnnestunud. Alates loomisest peale on stabiilselt "Sportkoera" sedasorti seltskonda juurde kogunenud ning täna on ikka juba väga tore ja suur pere koos, kes ühte rütmi hingab ning teineteist toetades eesmärkide nimel töötab. Laager oligi mõeldud ülesehituselt just sellele seltskonnale sobivaks. Erisus paljudest teistest toimuvatest laagritest seisnes selles, et põhirõhk oli treeningutel. Oli ka vaba aega ja trilli - tralli, kuid see käis printsiibil "enne töö pärast lõbu".

Selline nägi enne starti välja auto, kuhu pidid lisaks minule mahtuma veel Mari, laps ja koer.


Kui võtaks laagri kokku nö. statistiliselt ja numbritega, siis võiks öelda, et alustades reedel kell 15:30 kuulekusega ning lõpetades pühapäeval kell 17:30 kaitsega täitis need kolm päeva:
- kokku 24 tundi treeninguid (mis koosnes kuulekusest ja kahest jälje - ning kahest kaitsetrennist)
- osales 10 Sportkoera koera ning 7 külalist Lätist
- inimesi oli kokku 23
- isiklikult kõndisin ja jooksin kolme päevaga läbi natuke üle 30 kilomeetri (kandsin huvipärast sammulugejat)

- pakuks, et und sai laagris osaleja selle aja peale  kokku keskmiselt vast mingi 10 - 12 tunni jagu.

Siin on sisse skännitud laupäevane jälje ajakava. Tõsi natuke läks venima ning tegelikkuses lõpetasime kell kolm.

Kui nüüd statistikast välja tulla ning natuke sisust pikemalt rääkida, siis alustaks kõigepealt seltskonnast. Meie laagri esialgne korralduslik mõte oli kohe, et see ei saa olema laiadele masidele mõeldud üritus, kus asjal on mingi hind ning läbi suure osalejate arvu kogume klubile korraliku paki raha ning seetõttu sisuline pool lahustub tugevalt ning rõhuasetus vajub treeningutelt pigem lõbustuste poolele. Algusest peale oli plaan, et üritus toimub tasuta ning piiratud arvu koertega. Kui arvestada , et kolme päeva kogu kulu oli osavõtjatele 12 EUR söögiraha, milles sisaldusid reede õhtusöök kuni pühapäev lõunasöök (supid, lihagrillimised jne), siis ma arvaks, et see ei olnud kallis. Kui kuskilt kõrvalt on kuulda etteheiteid, et miks tehti piiratud seltskonnale ja omaette, siis vastaksin selliselt: aastase tegutsemise aja jooksul oleme teinud rea erinevaid üritusi alustades FH võistlusest või Jäljehundist , Juuniorikarikast  ja lõpetades päris mitme eksamiga (IPO ja BH) ning need kõik on olnud avatud, ühe hinnaga nii oma inimestele kui väljastpoolt tulijatele (mis on Eestimaal ikka väga erandlik) ning ikkagi ühed odavamad Eestis. Seega oli see laager pigem üksik erand ning tingitud ennekõike oma ülesehitusest. See oli mõeldud ühte tüüpi inimestele, kes on täna koondunud Sportkoera ümber.

Lätlaste osalema kutsumise mõte tekkis juba talvel. Olles käinud korduvalt seal seminare tegemas on silma jäänud päris palju väga häid koeri ning õige suhtumisega inimesi. Tegelikult ütleks nii, et need inimesed on olnud väga sarnased oma mõtteviisilt "Sportkoera" rahvaga. Tulles tagasi Lätist olen seda ka alati rääkinud, et seal on lahedad koerad ja hoidke alt. Siit tekksiki mõte, et tooks need koerad siia treenima, siis näeksid meie inimesed neid oma silmaga ning see kindlasti innustaks ning samas oleks ka lätlastele motiveeriv omast keskkonnast välja saada. Algselt oli plaanis kutsuda koeri ka Leedust ja Soomest, kust oli ridamisi huvilisi tulemas, kuid kartes koerte arvu lõhkiminekut sai sellest lõpupoole loobutud.

Laagri peamine mõte oli teha koertega kolm päeva üsnagi kontsentreeritud vormis tööd. Arvestades, et koerad pidid sõitma kohale paraja jupi autos, ööbima endale võõrastes tingimustes ning saama hakkama päris pinu treeningutega, oli see neile kindlasti paras katsumus. Seda võimendas ka kolm päeva kestnud 26 - 28 kraadine leitsak. Ilmaga meil selles mõttes vedas, et äiksevihmad oskasid ennast meist ilusti mööda keerata. Kõik koerad tegid reedel 20 - 30 min kuulekust, laupäeval hommikupoolikul korraliku jäljetreeningu (olenevalt koerast keskmiselt sellise 300 - 400 sammuse , pikemad jäid 800 kanti), peale lõunat kaks ringi varrukat ning pühapäeval taas jäljetrenn hommikust ning peale üks ring varrukat. Sõites laagrist tagasi  mõtlesin toimunu peale ja analüüsisin tehtud ning pean tunnistama, et selles mõttes oli koos ikka küll väga tugev seltskond, et kõik koerad ja nende omanikud vedasid selle pingutuse puhtalt välja.  Vaadates koeri viimases varrukatrennis oli küll näha mõningat väsimust,kuid sellegipoolest ei pidanud kellegile järeleandmisi tegema. Tavatrennidega võrreldes oli koormus ja kestvus üsna samasse kategooriasse. Kui nüüd mõelda sellele, kuidas meil osad ennast sportlaseks nimetavad iniemsed juba 24 kraadi juures näo vingu veavad ja hingematvast palavusest räägivad ja mainivad, et nii kuumas ei saagi koerad hästi esineda ning see on kõva eneseületus, siis tean kindlalt, et see seltskond, kes laagris osales ei räägi seda küll. See 3 päeva oli tegelikult heaks tõestuseks, et kui on hea koer, siis pole vaja vabandada, vaid trenni teha. Kui on kehv koer või napib koolitamise oskusi, siis ongi vaja leida erinevaid vabandusi alates temperatuurist ning lõpetades vihma ja tuulega. Meil on siin Eestis nii muutlik ilm, et kes tahab võib ebaõnnestumisi alati sellega põhjendada.

Lisaks kestvusele meeldis osalenud koerte juures ka see, et kõigiga sai reaalselt kolm päeva trenni teha. See oli kindlasti võimalik tänu sellele, et koerad olid üle keskmise head, omanikud oskuslikud ja käitusid targalt ning ka eelnev koerte füüsiline ettevalmistus oli sellest kategooriast, et nad tõesti jaksasid.

Mida see laager osalejatele andis. Eks igaüks oskab seda ise rääkida ja omab äkki natuke erinevat nägemust. Niipalju, kui siiani olen kuulnud jäid kõik küll väga rahule. Minu arust andis laager koeri ja omanikke silmas pidades järgmist:

- koertega sai tehtud väga intensiivne treeningtsükkel, kus nad silmnähtavalt arenesid.
- arvestades rahvahulgaga, saginaga, korraldusega jne. oli situatsioon väga lähedane suurvõistlustele ning andis omanikele ainulaadse võimaluse taolistes oludes treenida ja katsetada
-  omanikud said võimalus oma koera natuke keerulisemates oludes näha ning selle põhjal teda paremini tundma õppida (ka minule oli see pool huvitav.)
- MM i eesmärgiga treenijatel, keda oli laagris üsna mitu, oli see nii lähedane situatsioon MM-i situatsiooniga, kui üldse Eestis  on võimalik teha.
- võrreldes tavapäraste treeningutega olid omanikud pikemalt treeningutes nö. sees ning nägid seetõttu rohkem teiste treeninguid, mis oli kindlasti uusi mõtteid lisav ja silmaringi arendav. Selles osas oli kindlasti eestlastel huvitav näha lätlasi ja vastupidi. Teatud mõttes oligi tegemist nagu seminariga.
- olen üsna veendunud, et see üritus andis inimestele tugeva annuse motivatsiooni ning sidus tiimi veel tugevamaks ning teineteist toetavamaks.

Lõpetuseks pean ütlema, et oli küll üsna väsitav ning eile oli tunne, nagu peale Tartu Maratoni , aga ma olen väga rahul, et see laager sai korraldatud.
Kõige olulisema jätsin lõppu. Tahaksin tänada ürituse õnnestumise eest
- Mari, kes oli korralduslikult palju abis ning tegeles kolm päeva suht jutti lapsega ning võimaldas mul koeri treenida.
- Rihot , kelle osa laagri õnnestumises oli väga suur

- ja loomulikult kõiki teisi, kes ju tegelikult ühiselt söögi valmistamisel kaasa lõid, laagrit nö. servadest koos hoidsid.
Tegelikult polnud ühelgi hetkel vaja arutada, et kes keedab pudru või kes platsi ülesse paneb, see toimus iseeensest. Suur aitäh kõigile!
Ilmselgelt olen ma õnnelik inimene, et saan sellise seltskonnaga koos hobiga tegeleda ja vaba aega veeta. Pildid laagrist (mida on tõeliselt palju)  üleval  Sportkoera kodulehel http://sportkoer.com/klubi/galerii.php?galerii=2012-07-06_laager.