Jälje algus on kogu jälje kõige tähtsam ja määravam osa. Tema rõhk ja hind terviklikus hindamispildis on samaväärne nurgaga, kuid tema roll kogu jälje õnnestumises on väga suur. Koer vajab selleks, et teha head jäljetööd teatud meeleolus püsimist ning rahulolu ja positiivset tagasisidet tehtud tööst. Teisisõnu, treenides igapäevaselt koera näeb kindlasti iga koerajuht, et koer teeb parimat sooritust siis, kui ta on stabiilses , rahulikus ning keskendunud meeleolus. Jälje alguse mõte ongi tegelikult selles, et ta annab koerale kätte nö. puhta ja selge lõhna ning alates esimestest sammudest stabiliseerib ta rahulikku ning enesekindlasse töösse.
Kui koer ei saa alguspunktist kätte vajalikku lõhna ning ta jälje algus on suhteliselt habras, siis olenevalt oludest võib see rikkuda ära kogu järgneva jälje. Paljud inimesed treenides koeri aitavad neid trennides päris meeletult. Üldjuhul ned "aitajad" ei taju seda ise, kuid kahjuks ei saa seda öelda koera kohta. Kui nüüd trennis võtab koer jälje alguse kehvasti üles, siis suuremad vead, mida tehakse (aitamise vormis) on see, et kas juhitakse lühikese rihmaga koer nö. jäljele ning veendudes, et koer on jäljele "kinnitunud" lastakse alles rihm pikemaks või teise versioonina karistatakse koera rihmatõmbega jäljelt eemaldumisel. Need rihmatõmbed muutuvad koera jaoks väga lihtsalt selliseks raamistikus, mis koera jäljel hoiab ning mille järgi koer koerajuhti lugema hakkab ning oma töö hoopis unarusse jätab. Kui nüüd toimub eksam või võistlus ja koer ei saa jälje algust hästi kätte, siis see mõjutab igal juhul ta meeleolu. Paljudes koertel tekib sellega seoses stress. Osadel koertel väljendub see stress edasi- tagasi liikumises ning jälje otsimises, teistel suhteliselt ebakindlas jäljetöös, kus koer töötab jälge läbi pinnapealselt ja ujub jäljel. Nagu ma ütlesin, aitavad paljud trennides oma koeri jälje alguses ning sellest lähtuvalt tundes ennast ebamugavalt ootab ka eksamil koer tuttavat abi. Kuivõrd eksamisituatsioonis ei ole see abi lubatud, siis on koer nagu vette visatud kutsikas, kes peab ise välja ujuma. Kui arvestada, et koer on juba selleks ajaks mõnevõrra stressis, siis täiesti ilmselgelt lisab selline situatsioon veel stressi juurde. Arusaadavalt mõjutab see aga jäljetööd juba päris tugevalt. Üldjuhul eksamitel ja võistlustel on hästi näha koertest, et nö. algusega stressi sattuvad koerad suudavad tihti stabiliseeruda mõnevõrra alles peale esimest eset, mis tuttava elemendina teatud hingerahu taastab. Kui nüüd esemelt tööle saatmine on aga jällegi probleemne, siis kukub koer samasse auku kohe tagasi. Paljudel koertel aga lõppeb kahjuks eriti kõrgemates astmetes ja FH-s jälg üldsegi enne esimest eset lähtuvalt sellest alguse probleemist. Siit tuleb välja ka teema, millest olen varem mitu korda kirjutanud - nimelt tuleb koera treenida selliselt, et ta oskaks ise stressist väljuda ning ei satuks paanikasse.
Need koerad, kes lähevad stardis jäljele vales asetuses üldjuhul ei näita stressi ning lohakust välja esimesel kümnekonnal sammul vaid alles peale seda. Nimelt enamus koeri on trennis harjunud, et alguspostist tuleb minna alati otse. Seetõttu nad lähevadki, võtmata korralikult ja sügavalt algusposti juurest lõhna, sirgelt minema ning alles mõne aja pärast tajuvad, et tegelikult nad ei olegi äkki õiges kohas. Koeral hakkab nagu ühel hetkel kelluke peas helisema, mis ütleb, et "ole nüüd hea ja kontrolli ka, kas sa üldse jäljel oled". Sel hetkel koerad avastavadki, et midagi on mõnevõrra peetis. Sellest lähtuvalt hakkavad sedatüüpi probleemiga koerad "seiklema" kuskil 15 - 30 sammu peale starti (ca. jäljenööri pikkus). Selleks hetkeks on nad kogenud juba seda, et omanik ei aitagi ning samuti on stress jõudnud haripunkti, kuivõrd omanik ju ei tule järgi, vaid seisab jätkuvalt alguspunktis. Kuivõrd 99% jäljeajamisest kõnnib alati omanik koeral järgi, siis see annab koerale nagu enesekindluse ning positiivse tagasisideme, et ta tõesti on jäljel. Sellest ma kirjutasin pikemalt ka siin juba http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/koera-stress-jaljevoistlustel-ja.html#more . Kui omanik aga ei tule järgi, siis see ju tähendab üldjuhul olukorda, et koer on eksinud jäljelt, seetõttu selline situatsioon koerale kahetisi mõtteid tekitabki.
Eelpool kirjeldatu põhjal peaks olema küll vägagi arusaadav, miks jälje alustamine on nö. kõige määravam osa jäljest. Räägiks järgnevalt mõningatest detailidest, mida tasuks jäljetreenimisel arvestada. Alguspost on see koht, kus jäljetegija seisab kahe jalaga jupi aega paigal, enne kui hakkab liikuma. Järelikult on alguspostis kõige rohkem vajalikku lõhna. Järelikult on koeral vaja see kõik info (lõhna näol) sealt kätte saada. Järelikult peab koerajuht tegema kõik, mis võimalik et anda koerale selline võimalus. Kui koerajuht laseb koera jäljele vahetult alguspunktist, siis on suur oht, et koer kiirendab alguses ning tal jääb üldse alguspunkt märkamata. Sellega seoks koerajuht nagu koerale silmile sideme ning ütleks, et katsu nüüd kinniseotud silmadega leida. See ei ole ju mõistlik. Järelikult tuleks lasta koer jäljele selliselt, et ta saaks võimaluse alguspunkti läbi töötada.
Eeskirjade järgi peab jäljetegija minema enne alguspunkti vähemalt kümmekond sammu sirgelt ning siis torgates maha jäljevaia seisatama seal. Seega on mõistlik lasta koer jälge otsima juba enne alguspunkti. Ilmselgelt peaks koer tundma jäljetegija samme, mis eristuvad pinnasetaustast selgelt. Leides need sammud hakkab ta esimese agaruses veidi lohakalt töötama, kuid kuivõrd koerajuht ju ei lase teda enne alguspunkti 10 m peale, siis kõndides lühikese rihmaga koera taga on võimalik koerajuhil koera meeleolu kontrollida. Sisuliselt istub koerajuht nagu koeral peas ja ei lase tal lohakaks muutuda. Selle alguse 4- 5 meetriga aga koer stabiliseerub piisavalt, et jõudes alguspunkti ning saades käsu "jälg" on ta juba esimese pinge endast välja lasknud ja suudab palju rahulikumalt kontsentreeruda. Tänu sellele on tal väga palju parem võimalus seda alguspunkti lõhna omastada ning saada palju stabiilsem ning enesekindlam start.
Loomulikult suurt rolli mängib ka otseselt koera jäljele laskmine seal 4-5 meetrit enne. Tuleks harjutada selliselt, et koer ei torma ning selleks oleks kasulik koer lasta jäljele rahulikult liikumise pealt . Soovitav on hoida ühe käega kaelarihmast ja teisega hoida jäljerihma. Selliselt saab lastes kaelarihma lahti jääda kohe hoidma jäljerihmast ning kiirendus jääb toimumata. Osad inimesed panevad koera vahetult enne jäljetöö algust istuma või lamama ning loodavad sellega saada liigse energia kontrolli alla ning annavad käsu jälg siis käsu all olnud koerale. Kui koeral on kalduvus kiirendada, siis selline käsu alla lukustamine annab shampuse pudeli efekti, kus koer pannakse sisuliselt energiat koguma. Kui nüüd siit pealt anda käsk, sisi järgneb korralik kiirendus. See ei ole kuskilt otsast mõistlik.
Treeningtel oleks kindlasti kasulik treenida ka selliselt, et jälg läheb välja algusposti küljelt või peale mõnda sammu teeb kohe nurga. Selliselt toimides ei teki koeral automaatset arusaama, et alati tuleb otse minna alguspunktist. Sellisel juhul hakkab koer kohe algusest ka paremini nuusutama.
Ehk siis ilusa, enesekindla ning stabiilse jäljealguse annab ennekõike algusposti treeningute varieerumine ning koerajuhi mõistlik käitumine.
No comments:
Post a Comment