Sirvisin läbi oma vanemaid artikleid, mida siia olen kirjutanud ning leidsin et tegelikult olen ma antud teemat käsitlenud väga erineva nurga pealt ning üsna laialt. Samas jätkates esmapäevase artikli teemadel ma siiski kirjutaks veel natuke meeleolust. Eelmises kirjutises ma tõin mõned näited, kuidas meeleolu mõjutab sooritust. Üritaks nüüd natuke paremini alustuseks lahti kirjeldada vajaliku meeleolu.
Seda teha on küllaltki keerukas. Puhtalt juba sellepärast, et see on natuke siuke tunnete teema. Üks inimene võib asja tunnetada ühte, teine teistmoodi. Seetõttu kirjutades olukorra lahti võib inimese kujutluspildis tekkida üksjagu erinev pilt. Teine probleem on see, et paratamatult koerad on kõik erinevad ning seetõttu näevad nad välja vajalikus meeleolus erinevad. Samuti nende käitumine soovitud meeleseisundis võib olla erinev. Vaatamata nendele erisustele, ma paneks siia ikka mingisuguse kirjelduse. Õige meeleolu, mille poole peab pürgima peaks välja nägema järgmine:
1. Koer vaatab kontsentreeritult omanikule otsa ning nõuab temalt tegevust. See on puhtalt tunnetuslik asi ning paljud ei suuda seda toetudes oma vähesele kogemusele näha ja tunnetada. Oma olemuselt võib koer lihtsalt istuda ja otsa vaadata või siis teha seda nõudvalt. Ühel juhul on tegemist tehnilise õpetusega, teisel juhul meeleseisundiga. Asja muudab keeruliseks veel see, et oma olemuselt ei tohiks olla see nõudmine mitte küsimine. See võib tunduda praegu vastuoluline, kuid kasutan kahte eri sõna, et tuua välja erinevusi. Küsimisega tähistaks ma sellist meeleteseisundit, kus koer vaatab otsa ja tahab palli saada . Ta vaatab otsa selliste rõõmsate kutsikasilmadega ning nagu küsiks. Kui ta ei saa palli, siis ta kas hakkab haukuma või tegema mingeid omaalgatuslikke sooritusi. Küsimine on oma olemuselt selline rõõmsameelne ja positiivne ning mänguline seisund.
Tooks näite inimeste hulgast, siis on äkki lihtsam mõista. Küsimine on nagu laste mäng, kus ühel lapsel on lahe mänguasi ning teine küsib, et anna mulle ka, no palun anna ning esimene ütleb, et ei anna ja teine lunib, et palun anna. Nimoodi see trall jätkub ning siis ilmub õue kolmas laps mingi lahedama asjaga ning lunija unustab täiesti lunimise ning jookseb uue tulija juurde.
Nõudmine tähendab sellist seisundit, kus sa tahad jõuda mingi eesmärgini. Näiteks vaatad mingit kõrgemat küngast, kust võiks avaneda hea vaade. Sa tead et selleks tuleb tund aega matkata ning tunnikene ronida. Aga sa tahad sinna jõuda. Matkates ja ronides läheb sul kõht tühjaks ning sulle helistavad sõbrad ja kutsuvad peole, aga sa EI JÄTA, sest sa pead sinna otsa saama. Kui nüüd sinan teele satuvad etet kõrge kivi millest tuleb üle ronida või oja, milel ületamisek stuleb ring kuni sillani minna, siis sa teed seda.
Juba nende kahe inimkäitumise näite põhjal peaks olema arusaadav, et ühel juhul ilmub uus ja huvitavam motivaator, teisel juhul pole olemaski ühtegi piisavalt head segajat ega alternatiivi. Koeraga on täpselt sama lugu. Ma olen näinud päris palju hea kontaktiga koeri, kes teevad tööd küsides toitu või palli. Kui selles olekus ei ole nõudmist, vaid see on pelgalt küsimine, siis oodanud piisavalt pikalt ning küsides veel ja veel need koerad pettuvad ja kas hakkavad ise otsima ümbritsevast alternatiivi või jäävad soorituses ilmetuks. Üldjuhul see toimub võistlustel esimese või hiljemalt teise harjutuse lõppedes või oi hullu, kui peab esimesena lamama, siis peale seda laksabki.
See nõudmine peaks algama juba autost välja võttes ning koer peaks kogu oma olemusega nõudma. Kui nüüd sellele nõudmisele panna peale raamistik, siis see viib koera pingelisse ootuse seisundisse.
Sellest autost välja võtmisest olen ma kirjutanud eelnevalt siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/markidest-ja-haalestamisest.html ja siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/markidest-ja-haalestamisest_10.html ja siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/01/koolitusplatsil-toimuva-moju-vead.html
2. Teine oluline komponent meeleolus on kontroll. Koer peab olema raamistikus. Mina nimetan seda karbiks. See raamistik tõstab pinget. Ta on nagu tamm, mis kuhjab läbi nõudmise tuleva energia plahvatuseks. See raamistik on tegelikult nõudva koera juures võtmeküsimus. Aga selleks peab koer oskama energiat koguda ning tal peab olema olemas vastav kanal. Sellest kanali loomisest olen ma kirjutanud siin ka päris mitmeid artikleid. Lööge siin blogis otsingusse kanali loomine ning saate need artiklid kätte. Kui raamistikku pannes hakkab koer vinguma või hüplema, siis see ei ole enam hea. Ühest küljest võtab see kõvasti punkte sooritusest maha, teisalt aga on see teatud mõttes koera närvilisuse indikaator. Närviline koer ei saa teha head sooritust. Koera peab õpetama koguma pinget selliselt, et stabiilsus säiluks, et ta säilitaks tasakaalu ja kontsentreerituse. Närviline koer teeb lihtsalt vigasid ning võib magada maha käske. Koera pinget ja seda raamistavat karpi ei tohi viia tasandini, kus koera närvid enam ei kanna. Hea kvaliteediga koeramaterjal kannab rohkem, kui kehvem koer ning see on hästi individuaalne. Igast koerast on see tegelikult näha, kus jookseb tema piir. Selleks nägemiseks peab olema aga silma ja kogemust. Kusjuures koolituse muudabki raskemaks asjaolu, et teatud piiril hakkab vinguma või hüplema pea iga koer. Seda tuleb keelata ning kärpida, mitte et sis tuleks tagasi mina ning seda osa nagu tuld karta. Koera peab õpetama aina rohkem koguma ning hoidma ennast seejuures tasakaalus. Samas aga mines üle mingi teatud piiri, ei ole see enam ohjatav ehk tegelikult see piir tulebki ära tunnetada.
Kontroll ja raamistik peab säilitama koera ilme, kus ta on pinges ja raamistikus kuid see ei ole negatiivne pige. Koer peab säilitama positiivse meeleolu ning soovi. Igat koera on võimalik läbi negatiivsete mõjutuste viia negatiivsesse pingesse, olukorda, kus tal on paha olla ning ta on kujunenud olukorrast hirmul ja piges. Selline pinge on halb ning selline koer ei saa kunagi tegema säravat sooritust.
3. Koer peab olema oma ilmelt positiivses meeleolus. Jällegi, see ei tähenda rõõmsas meeleolus. Rõõmus koer on selline, kes teeb asju hea meelega, aga kogu oma rõõmus ja õnnes unustab ta ennast vahest ära ja teeb ka mingeid muid asju rõõmsameelselt, mida ta tegema ei peaks ning mis punkte maha võtavad. Kui koer ei ole positiivses meeleolus, siis väsib ta sooritusse kiirelt ning ta soritus näeb välja ilmetu. Samuti on negatiivses meeleolus koera väga raske lama ja seisa harjutustes surve alla juhtida, sest puudub kontrast.
4. Kui võtta kõik eelpool loetletud komponendid, siis nõudev koer, kes on pandud raamistikku ning on sisiki oma meeleolult positiivne, siis selline koer ootab väga koerajuhi käske ning teeb neid kiirelt. Võtakski kokku selliselt, et õige meeleolu näeb välja selline, et vaadates koera kõrvalt ta justkui ootab kogu aeg 100% koerajuhi käske ning jälgib tema kehakeelt ning reageerib koheselt ja teeb seda läbi kõikide soorituste ilma, et meeleolu kaoks.
Jätaks jällegi siinkohal pooleli.
Nagu öeldud, antud teemal olen päris palju kirjutanud. Kes soovib rohkem lugeda, lugegu näiteks ka neid artikleid
http://sportkoer.blogspot.com/2012/01/koolitusplatsil-toimuva-moju-vead-vol2.html
Kas keegi on kasutanud kunagi ka autos mängivat muusikat koera trenniks-võistluseks häälestamisel? Mingi meeleolu see peaks ju looma?
ReplyDeleteVõimalik, et kuulates rahustavat muusikat, muutub endal närv rahulikumaks ja seeläbi suudad ennast paremini kontrollida platsil ning sellist häälestust on isegi keegi kasutanud. Küll aga pole kuulnud, et koera keegi selliselt häälestaks. Koera meeleolu häälestamine on oma sisult hoopis midagi muud, kui inimese meeleolu häälestamine. Sõnapaar meeleolu häälestamine on selels osas veidi eksitav, et mõeldes inimese vaatevinklist on lihtne kujutada ette inimese meeleolu ja selle kujunemist ning kanda see siis koera peale edasi. Koera meeleolu häälestamine on aga oma sisult hoopis midagi muud.
Delete