Heaks kuulekuse soorituseks on vajalik õige meeleolu

Lükkaks uuesti siinse blogi käima. Põhjuseid selleks on erinevaid. Üks peamisi on tegelikult see, et ma olen saanud päris paljudelt inimestelt tagasisidet, et neid on siinsed artiklid reaalselt aidanud. Kuivõrd neid pidevalt kogu aeg juurde lugemas, siis otsustasin ikkagi jätkata.  Kui ma pausi tegemisel mainisin, et see oli tingitud mingite inimeste üsna näotust käitumisest, siis tänaseks ole ma veendunud, et neid inimesi on siiski sedavõrd vähemus, et tobe oleks ennast neist häirida lasta. 
Ehk siis, kellel huvi lugeda kuulekusest, jäljest ja kaitsest ning koera koolitamisest, siis jätkan siin artiklite kirjutamist. Jätkuvalt soovitan lugeda ka varasemaid artikleid, kuivõrd ma üritan ennast mitte korrata ning samadest asjadest topelt ei kirjuta. Täna võtaks ette taaskord meeleolu teema.

Ilusa ning enesekindla kuulekuse soorituse vaieldamatu alus on õige koera meeleolu. Seda saab põhjendada nö. kahest otsast.
1. Kindlasti keegi ei vaidle vastu, kui ma ütlen, et koer teeb teatud meeleolus asju teatud kujul. Tõenäoliselt on valdav enamus tõsisemalt treenijaid pannud tähele, et koera meeleolust sõltub väiksemal või suuremal määral tema sooritus. Ma olen kuulnud küll päris palju eri inimeste suust ütlusi stiilis " täna mu koera mõtted olid mujal ja ta sellepärast ei kontsentreerunud" või " täna ei olnud mu koeral tuju" või "mingipärast oli mu koer hajevil ja magas seetõttu käsu maha". Kui öelda, et koer oli hajevil ja magas käsu maha, siis see tähendabki, et ta oli vales meeleolus ja tegi soorituse mitte selliselt, nagu ta on muidu trennis teinud.

2. Kui põhjendada teisest otsast, siis väidan, et iga  sooritus on konkreetses meeleolus tehtud teatud täpsuse ning teatud kiirusega.  Teisisõnu, iga harjutusega peaks olema lisaks tehnilisele sooritusele seotud ka konkreetne meeleolu. See põhjendab omakorda seda, miks koer näiteks eri võistlustel istub erineva kiirusega või ei istu üldse. Kui koer on koolitatud teatud meeleolus tegema teatud harjutust teatud kiirusega, siis saades koera sellesse meeleolusse ta teeb ka seda alati selliselt.

Toodud kahe punkti alusel tulebki tegelt välja, et koera meeleolust saab rääkida nii üldisemalt ku ka harjutuste keskselt. Üldine meeleolu tähendab koera häälestamist  eksamiks/võistluseks. Harjutuste meeleolu aga on ennekõike märgisüsteem, mis koera vajalikku seisundisse viib enne harjutuse alustamist. Kui me mõtleme nüüd selle peale, et meil peab koer eksamile minnes alguspunktis olema vajalikus meeleolus ning siis ka igas harjutuses täpselt selline, nagu soovime, siis ma loodan küll, et nüüd mõistavad juba kõik lugejad, et kogu kuulekuse treenimine on üks suur meeleolu treening. Eksivad need, kes ajavad meeleolu segi mingi muu komponentiga.  Näiteks , kui enne sooritusele minekut mängida koeraga palliga ning saada ta silm särama ja näha enda kõrval hea motivatsiooniga koera, siis see ei ole meeleolu. Tegemist on vaid motivatsiooniga. Motiveeritud koer võib olla väga erinevas meeleolus. Kui koera kuulekus on ülesse ehitatud puhtalt realktiivsele motivatsioonile, siis halb lugu seisneb veel selles, et harjutuse edenedes see motivatsioon vähehaaval tuhmub ning alguspunktis näiliselt reibas ja rõõmus koer näeb kõrvalkäigu lõppedes välja hoopis midagi muud.

Segi ajamine on ka see, kui meeleolu all räägitakse koera kuuletumisest või domineerimisest või hajevil olekust.  Need on küll kõik mingid komponendid terviklikust meeleolust, kuid need ei määra tulemust üheselt ja kandvalt.

Meeleolu all mõistan mina järgnevat: platsile tulles on koer iseseisvalt aktiivne ning nõuab, tema ootus preemia ja koerajuhi heakskiidu suhtes on nii suur, et see iga mööduva hetkega vaid kasvatab motivatsiooni. Samas see kasvav energia püsib pakis ning koera energia ja tegutsemistahte kohta võib öelda, et koer on nagu karbis. See karbis olek tähendab seda, et ta on tähelepanelik, terav ning energiline ja hästi omanikule orienteeritud, kuid samas ei vingu, ei hüple ja ei kee üle. Kogu see eelnev lõik kirjeldab platsile tuleku ning võistluse üldist meeleolu. Sarnaselt võib kirjeldada iga erineva harjutuse meeleolu. Näiteks "istu" käsu sooritamisel lisandub eelpool kirjeldatule veel märk ning läbi selle tõuseb koera kontsentreeritus ning valmisolek käsu saamisele ning samas mõnevõrra langeb üldine pinge, kuivõrd pinges olev koer ei suuda kiirelt istuda. Kiireks istu käsu sooritamiseks peab koer olema mõnevõrra vabam, kui tavapärasel kõrvalkäigul näiteks.

Koera kuulekuse meeleolu ülesehitamine on pikk tee ning algab juba kutsikaeas nö. kanalite loomisega. Sellest olen ma eelnevalt siin blogis kirjutanud kaks artiklit - http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/koera-meeleolu-juhtimisest-kuulekuses_08.html
http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/koera-meeleolu-juhtimisest-kuulekuses.html

Koera meeleolu ülesehitamine algab suunalt üldiselt konkreetsemale ehk alustatakse koera üldise platsile tuleku meeleolu ülesehitamisega, millele järgneb kõrvalkäigu meeleolu ülesehitamine ning seejärel alles konkreetsete harjutuste meeleolu.

Toon siia kaks näidet meeleolu vallast oma trennist. Tegin paar nädalat tagasi kuulekust ühe noore saksa lambakoeraga. Antud koeral ei ole veel üles ehitatud platsile tuleku meeleolu selliselt, et see kanduks üle harjutustesse.  Omanik mängis koeraga, koer oli terav ning motiveeritud. Siis ühel hetkel võttis omanik koeralt palli ning alustas kõrvalkäiguga.  Palli äravõttes oli koer hästi motiveeritud ning vajalikus pinges, kuid kahjuks valmistades ette kõrvalkäiku (asetades palli tasku, sättides rihma jne) kadus vajalik pinge. Omanik ütles koerale kõrval ja hakkas liikuma. Koer oli väga korrektses asendis, vaatas hästi otsa ning kõrvalkäik nägi hea välja. Küsisin kõrvalseisja käest, et kas tema meelest oli see ilus kõrvalkäik. Vastuseks sain, et oli küll, sest koer tõesti kõndis oma noore vanuse kohta väga hästi kõrval. Minu jaoks see ei olnud aga kaugeltki soovitud kõrvalkäik. Selles soorituses oli olemas vaid tehniline osa, aga mitte meeleolu. 

Tehes noore koeraga trenni on väga lihtne selle reha peale astuda. Kuivõrd noor koer on omanikust üsna suures sõltuvuses, üldjuhul on nad noorelt ka näljased ning võtavad omanikku karjajuhina ega esita talle väljakutseid. Seetõttu nad teevadki üsna rõõmsameelseid ja kenasid sooritusi näiliselt nagu peaaegu iseenesest. Kui nüüd harjutuse juurde ei ole treenitud meeolu, siis aja jooksul kaob ahnus ja nälg, samuti sõltuvus omanikust ning suureneb huvi ümbritseva suhtes.  See on nagu liivakell, kus üks pool tühjaks jookseb ja teine täitub. Koos kõige kirjeldatud muudatustega hakkab ka koera kuulekus muutuma ilmetumaks. Omanikud avastavad, et koer vahib ringi, sooritustest kaob särts ning võistlustel kogetakse käitumist, mille kohta öeldakse paljuteadvalt, et näe mul koer saab aru, et on võistlus. Tavapäraselt üritatakse probleemi ogade ja sunniga ravida, kuid see ei tooda tulemust. Kui sundi ei ole kasutatud teatud meeleolu sihipäraseks loomiseks või ta ei oma algusest peale mingit väga konkreetset sisulist mõtet, siis on see vaid enesepetmine.  Sund ei tohiks olla mitte olukorra päästja, vaid see nupp, mis ekslema läinud meeleolu vajalikku auku taas tagasi toob. See on nagu märk, mitte pidev meeldetuletaja.

Teine huvitav näide meeleolust on võtta seoses aportiga. Üritades ühe koera aportis saada juurde kiirust ning samas vähendada närimist on saanud mõnevõrra teha tööd, mis parandaks algkoolituses tehtud vead. Omanik on koeraga tublit tööd teinud ning tulles trenni teatas ta kohe, et koera aport nägi kodus juba väga hea välja.  Teinud natuke kõrvalkäiku saigi proovitud aportit. See ei näinud aga kaugeltki mitte nii hea välja, kui omanik lootis näha.  Koer oli ikkagi tulekus aeglasevõitu ning näris kergelt. Ilmselgelt oli omanik pettunud. Selle peale sai koer nö. häälde pandud. Läbi konkreestete harjutuste tegime kõrvalkäiku vajaliku meeleolu ja pinge ning koer läks vajalikku "karpi" . Teisisõnu me häälestasime koera. Tehes nüüd aportit tegi see koer iseaalse soorituse. Minek ja tulek oli teravad ja kiired ning hoidmisest oli kadunud igasugune närimine. Omanik oli väga rahul, sest see nägi tõesti hea välja. Kusjuures selle saavutamiseks me ei mänginud mitte palliga või ei tegelenud motiveerimisega, vaid tegemist oli puhtalt häälestamisega. See oli ere näide, et soovides saada võistlustel alati ilusat aportit, peab koer olema selleks hetkeks just vajalikus meeleolus. Treeningud peavadki olema selliselt ülesse ehitatud, et sinna seda meeleolu saada läbi võistlustel kasutuses oleva märgikeele.
Siinkohal jätaks pooleli ning kirjutaks meeleolu teemadel edasi millalgi lähiajal.