Kui me mõtleme mängu peale, siis mis on nö. peamised pidepunktid:
1. Mänguasi peab olema kutsikale tabatav ja võidetav. See tähendab, et esimene mänguasi ei tohiks mingil juhul olla pall või nuts või muu kompaktse kujuga asi. Esimene mänguasi võiks olla kalts või rätt. See peaks olema selline "vedel" ja pehme ning kergelt tabatav. Kergelt tabatav peab see asi sellepärast olema, et koerale tuleb tekitada mulje, et ta peab 100% pingutama, et mänguasja tabada. Kalts oma lotendavas suuruses on kutsikale ka siis tabatav, kui seda kiiresti liigutada. Kutsikat on selliselt lihtne provotseerida kiirelt püüdma ja aina rohkem kiirendama, et mänguasja tabada. Vaatamata kaltsu kiirele liikumisele on siiski kutsikal võimalik võita.
Kui kasutada jäigemat asja, siis liigutades seda kiires tempos on see raskelt tabatav, mistõttu mängija teeb lihtsalt vea nähes, et koer ei taba ning aeglustab mänguasja liikumist. Sellega õpetab ta koerale, et kui sa täiega liikuvat asja ei taba ja oled siuke keskpärane, siis ma aitan sind ning annan sulle selle mänguasja ise. Selliselt mängides ongi väga kerge premeerides kinnistada poolikut pingutust ning õpetada kutsikat saama nö. kingitusi.
Pehme kaltsu suur eelis on ka asjaolus, et selline "vedel" asi on kutsikale alati "vähem ohtlik" ning ta ei karda seda. Kui peos on jäigem nuts, siis kutsikas tunnetab selles hästi lihtsalt omaniku käe pikendust ning ei julge seda hammustada. Siuke jõmakas tundub koerale ka kergemine ähvardav ning koormav. Kui kutsikas sellegipoolest ei taha hammustada kaltsu, siis on võimalik see nööri otsa panna ja vedada, mis muudab kaltsu lihtsamini tabatavaks. Nutsu vedamisel nööri otsas on see tihti ikkagi mõnevõrra raskesti tabatav, mistõttu omanik peab allahindulust tegema.
2. Mängida tuleb selliselt, et koer saab haarde alati, kui ta maksimaalselt seda tahab, mitte varem. Ehk kutsikalt tuleb nõuda maksimaalset pingutust selliselt, et ta peaaegu saab ja peaaegu saab ning siis lõpuks pingutades kõige rohkem saab alles kätte. Mingil juhul ei tohi selliselt mängida, et kui kutsikas ei saa kätte, siis pannakse koerale mänguasi ise suhu või nö. kingitakse. Mõelge nüüd ise, et kas teist keegigi käiks tööl, kui teile palka niisama makstaks või kas te üldse pigutaks millegigi nimel kui see teile nii ehk naa kohale tuuakse. Kutsikal kinnistub aga sellest käitumismall ehk tal tekib harjumus seoses teatud tegevusega. Antud juhul seoses mänguga, premeerimisega ja teiega suhtlemisega. Selliselt ei arene koeral välja vajalikul kujul saagiinstinkt ning ei teki ka piisavalt sügavat nälga mänguasja järgi, mis on vajalik hilisemates trennides. Olen erinevatel seminaridel kohanud mitmeid selliseid kutsikaid / noori koeri, kes ei oskagi midagi teha, kui neilt nina eest nutsu/kaltsu kiiremini ära tõmmata. Nad loobuvad kiirelt, kui tabavad, et jõud üle ei käi ning omanik ei anna niisama ka.
3. Koer peaks tundma ennast võitjana. See võit võib teinekord tulla kohe ning anda sellega kutsikale lisaindu. Kuid ka kohesel premeerimisel peaks koer seda kaltsu enne kasvõi murdosa sekundit sikutama. Teinekord peaks see võit tulema läbi võitluse ehk koer peaks õppima võidu eest võitlema. See kogemus annab koerale maailmapildi ning käitumismalli, et kui olla sihikindel ja jätkata, siis ka kõige raskemates olukordades paistab siiski tunneli lõpus valgus ning ta võidab igal juhul. Samas nagu öeldud, võit ei ole see, kui annad koerale kaltsu niisama ära. Ta peaks ikkagi tahtma. See tahtmine võib väljenduda kiires tagaajamises ja osavas püüdmises või siis jõulises sikutamises. Mõlemal juhul teeb koer tööd ning võidetud kalts on nagu preemia, mis annab usku ka raskemate olukordade jaoks.
4. Mängul peaks taotlema täissuu haaret. See tähendab, et mitte igal haardel, kuid siiski aina rohekmatel haaretel peaks üritama anda kaltsu selliselt, et koer saab võimaluse heaks haardeks või siis võimaluse parandamiseks. See annab koerale kogemuse, et läbi sellise haaramise saabub võit. Ta hakkab siis palju sihipärasemlt taotlema ja üritama täissuuhaaret. Samas ei tohiks igal korral täissuu haaret taga ajada, kuivõrd see on kutsika jaoks suhteliselt frustreeriv ja võib mänguindu jahutada, kui ta haaramisel ei saa kaltsu kätte vaid järgneb mingi ebamäärane tegevus, millega koerajuht üritab kutsikat parandama saada. Nagu öeldud, siis teinekord võiks saada kutsikas kohe kätte asja, teinekord aga nõuda parandamist. Ajapikku muutub parandamine iseeenslikuks ja sellele ei pea üldse nii palju enam tähelepanu pöörama.
5. Mängul peaks koer haarama tugevalt. Kui haare on nõrk saab kaltsu suust ära tõmmata. Pidevalt kaltsu ära tõmmates koolitatakse koer ebakindlaks. Seepärast peab ta ka võitu saama ning äratõmbamine ei tohi olla väga absoluutne. Tõmmata tuleb nö. tundega - alati piiri peal, et koer peaks pingutama. Küll aga tasuks vähehaaval tõmbamiss aina rohkem jõudu panna ja teravust. Koeral peab tekkima arusaam, et haarama peab tugevalt.
6. Kasulik oleks nõuda kutsikalt rahunemist. Kui kutsikas juba aktiivselt püüab ja taotleb, siis saab tuua sisse pealesunnitud rahunemise. See, kui omaniku nõudel kutsikas veidi rahuneb kalts suus, annab nö. tulevikuks võimaluse nõuda rahunemist ka teistsugustes olukordades. Eriti oluline on see varrukatrennis. Aga jällegi, rahunemise nõudmine käib pisteliselt. Selleks, et säilitada kutsika innustust ning aktiivset püüdmist ei tohiks iga kord nõuda rahunemist. See muudab koera jaoks mängu igavaks ning ajapikku kaob sealt sära. Rahunemine võiks käia nö. vahetevahel mängu sisse ning alati peale rahunemist haarab koerajuht uuesti kaltsust ning mängib uuesti. Sellisel juhul viib rahunemine nagu mingi järgneva laheda elemendini ehk mänguni ja see omandab mingigi mõtte. Sellel rahunemisele järgneval mängul on kaks olulist eesmärki :
- järgnev mäng on nagu preemia nõutud rahunemise eest, mis annab kutsikale võidu
- kutsikas harjub omaniku sekkumisega ning ei karda hiljem käsi ja nõudmist.
7. Koheselt, kui kutsikas mängib hästi järgneb lahti käsu õpetamine. Sellest olen ma kirjutanud siia mitu pikemat artiklit, istõttu pikemalt sellest ei kirjuta (eks kasutage blogi otsingut , lööge sisse käsk lahti ). Toonitan vaid seda, et käsk lahti peab olema koera jaoks IGAL juhul aktiveeriv ning uut ja nö. paremat energiataset esiletõstev. See tähendab, et kui hiljem treeningute käigus öelda koerale lahti, siis selle järgseltpeaks koer olema valmis tegema omaalgatuslikult ning aktiivselt mingit järgnevat harjutust. Ma never - ever ei vahetaks mängu ajal kaltsu toidu vastu. See on minu arust üks hullemaid vigu, mida teha saab. Kahju seisneb selles, et üldjuhul tahavad kõik kutsikad toitu rohkem kui kaltsu. Kui koer on kaltsu kätte saanud ning pakud talle toitu, siis järgnevalt peale lahtilaskmist tekib kutsikal lootus, et äkki saab toitu veel ning ta pigem on toidu lainel ,kui mängust huvitatud. Seetõttu peab omanik nägema üksjagu vaeva, et koera uuesti kaltsuga käima tõmmata. Selle mängu käigus on omanik tihti "kingitusi jagav " ja teeb koerale elu väga lihtsaks, et teda kuidagigi saada toidu lainelt ära. Osad kutsikad jäävadki peale sellist sammu kehvemini mängima, sest toit jääb neile meelde mõlkuma. Teine probleem on see, et toit on igal juhul rahustava iseloomuga preemia (erinevalt kaltsust). Kui ütled koerale lahti ja annad talle toitu, siis rahustad koera sealt tasemelt, kus ta oli põhimõtteliselt maha ning kõik algab jälle nullist. Hilisemates treeningutes on aga see väga takistav tegur, kui peale lahti käsku koer tuimaks jääb. See töötab vastu nii kuulekuses kui ka kaitses. Tasub vaid mõelda aporti peale, kus peale lahtilaskmist järgneb järgmine aktiivsust nõudev harjutus või varruka peale, kus järgneb aktiivne haukumine. Mina õpetaks lahti käsu kindlalt käsuna ehk kasutaks vajadusel lisaks nõudmisele ka negatiivset mõjutust. Sellisel juhul aitab ta luua vajalikku kanalit ning omandab kohe õige värvingu. Lahti käsule peaks koheselt järgnema aktiivne mäng, mis värvibki lahti käsu aktiivseks.
8. Mänguasja tuleks muuta järkhaaval raskemaks vastavalt sellele, kuidas koera oskused kasvavad. Näiteks kui koera jaoks on kalts juba väga lihtsalt tabatav, siis tasuks see asendada nahast kaltsuga. See nõuab koeralt juba jupi tugevamat haaramist. Kui koer ei suuda tugevalt haarata, siis jääb ilma. Kui on näha, et koer ei suudagi, siis on mõistlik äkki vahend tagasi vahetada. Samas minnes kaltsult nahale peab alguses olema tõmbamises veidi tagasihoidlikum, kui oldi kaltsuga, sest koer ei õpi nii kiirelt ümber. Tal oli tekkinud kogemus, et teatud jõuga haarates alati võidab ning kui nüüd ei võidagi vaid pidevalt kaotada, siis see muudab ta ebakindlaks.Vahendi raskemaks muutmine peaks toimuma sedavõrd lühikeste sammudega, et koer ideaaljuhul suudaks kogu aeg võita ilma et oleks vajalik allahindlust teha.
Siinkohal jätaks pooleli ja kirjutaks lähiajal edasi.
No comments:
Post a Comment