Kõigepealt haardest. Haare on üsna paljuski kaasasündinud asi. Haarde tugevuse määravad järgmised komponendid:
- koera enesekindlus
- saagiinstinkti tugevus
- koera tasakaalukus
Samas on koera haare siiski päris suures ulatuses kutsikana arendatav.
Tegelikult isegi ütleks, et kõigis nimetatud kolmes näitajas on võimalik koera
päris palju arendada.Kui seda kutsikana ei tee, siis on probleemid hiljem garanteeritud. Näiteks varrukatrennides samade probleemide lahendamine on oluliselt raskem, kui kutsikana kodus mängides.
Arendamine saagiinstinkti poolelt. Mängima peab nii, et kutsikas peab
aina rohkem pingutama haarde saamiseks. Ära anna lihtsaid haardeid. Tõsi, koer
ei tohi ka pettuda pidevast kaotamisest ja seetõttu kui ta ikka kuidagi ei saa,
tuleks anda natuke kergemalt, aga siiski peab koerale jääma mulje, et ta püüdis
ja tabas saagi, mitte et see talle kingiti. Kui pidevalt ja järjest nõuda, et
koer peab rohkem pingutama , siis hakkab ta rohkem pingutama ning läbi selle
paraneb ka saagikäitumine. Ei saa küll öelda, et otseselt saagiinstinkt
paraneks, kuid kuna ta läheb saagikäitumises tugevamaks, siis näib nagu ka
instinkt paranes. Nõudes aina suuremat kiirust , tugevamat teravust ja paremat kontentreerumist, arendab see üsna kõvasti saagiinstinkti.
Nagu ma eelmises tekstis kirjutasin, tuleks vahendit vähehaaval vahetada nö. libedamaks ja raskemini tabatavaks vastavalt sellele, kuidas kutsika oskused, jõud ja täpsus kasvavad. Liikumine võiks toimuda suunal : suurem riidest kalts - väiksem riidest kalts - nahast kalts - nahast õhuke nuts (läbiõmmeldud). Vältida tuleks igasuguseid ümara kujuga nutse, mis on koerale võrreldes eelnimetatud vahenditega siiski kehvemini haaratavad ning seetõttu peab omanik tegema allahindlust nii liigutamise kiiruses, kui ka äratõmbamise tugevuses. Samuti pole mõistlik mängida palliga , olgu siis nööriga või ilma. Palli tasub küll sedavõrd loopida, et see kutsikale huvitav oleks, aga kuna lendav pall jääb lõpuks seisma ning kutsikal on seda "surnud" palli mugav püüda ning omanik ei saa ka sikutamist mängida, siis pole pall vahendina otseselt hea. Ehk siis loopida võiks, aga oluliselt vähem, kui kaltsumänge teha.
Nagu ma eelmises tekstis kirjutasin, tuleks vahendit vähehaaval vahetada nö. libedamaks ja raskemini tabatavaks vastavalt sellele, kuidas kutsika oskused, jõud ja täpsus kasvavad. Liikumine võiks toimuda suunal : suurem riidest kalts - väiksem riidest kalts - nahast kalts - nahast õhuke nuts (läbiõmmeldud). Vältida tuleks igasuguseid ümara kujuga nutse, mis on koerale võrreldes eelnimetatud vahenditega siiski kehvemini haaratavad ning seetõttu peab omanik tegema allahindlust nii liigutamise kiiruses, kui ka äratõmbamise tugevuses. Samuti pole mõistlik mängida palliga , olgu siis nööriga või ilma. Palli tasub küll sedavõrd loopida, et see kutsikale huvitav oleks, aga kuna lendav pall jääb lõpuks seisma ning kutsikal on seda "surnud" palli mugav püüda ning omanik ei saa ka sikutamist mängida, siis pole pall vahendina otseselt hea. Ehk siis loopida võiks, aga oluliselt vähem, kui kaltsumänge teha.
Koera enesekindlus kasvab läbi võitude ja just raskete võitude. Koer õpib
selliselt rohkem usaldama ennast ja uskuma, et suudab hakkama saada. Kui koer
mängul haarab, siis tasuks nõuda talt võitlust ja pingutamist ning kui koer
pingutab, siis võidab. Teinekord on nö. usu säilumise aspektist kasulik ka anda
mõningaid lihtsamaid haardeid, kus saab kohe haaramisel kätte, kuid kui
võidelda, siis tasuks nõuda pingutamist. Mida suurem on koera usk võitu ja endasse, seda tugevamalt hakkab ta haarama.
Tasakaalukust arendab rahustamine. Ehk tuleks üritada parandada haaret ja siis nõuda täissuuga rahunemist. Rahunemine peaks viima nö. edasi ehk järgneva võitluseni ja sealt taaskord võiduni. Kui koer suudab mängida ja naudib seda, siis võib rahunemist nõuda üsna tugevalt.
Kui nüüd eelnevalt kirjeldatu põhjal koer hakkab taotlema energilisemalt,
ta usub endasse, mis lisab veel kiirust ja jõudu, ning ta oskab rahuneda, siis
ta hakkabki haarama tugevamalt ning rohkem täis suuga.
Mingil juhul ei tohi sa teda libiseva või nõrga haarde eest premeerida.
Koer õpib läbi premeerimise. Seega ta õpib, et kui haaran kehvasti ja hoian
nõrgalt, siis võidan. Seda ju aga ei taha keegi.
Koeraga mängides tuleks mõelda selliselt, et koera jaoks on preemiaks nii kaltsu tabamise hetk, kui ka võitmise hetk. Teisisõnu tasuks koera premeerida vaid tõesti hea soorituse eest. Kui mõelda selliselt, et saad seda, mida premeerid, sisi peaks olema mõistetav, miks kingitused koerale on kehvad.Kui nüüd hakata alguses kutsikaga mängima ning kutsikas ei taha või ei julge või ei aja taga jne., siis on kaks suurt viga, mida teha ei tasuks:
1. üritada kutsikale siiski kuidagi mänguasja suhu mängida (toppida ) . ilmselgelt ei arenda see kutsika puhul mitte midagi, kui mänguasjast ilmselgelt mitte huvitatud kutsikale nutsuga üritada suhu lüüa või tema pihta kaltsu liigutades loota, et see talle hammaste taha kinni jääb. Sellisel juhul saab koer mängust täiesti vale pildi ning tal tekib arusaam, et ei olegi vaja pingutada.
2. Mängida aina aegalsemlt kui lõpuks koer oma pasiivsusest suudab haarata eset. Sellisel juhul õpetataksegi koerale, et kui sa ikak ei saa või ei viitsi , sisi ära pinguta, sest küll ma selel sulle lõpuks ikka loovutan (koera mõistes premeerin tema viitsimatust).
Kui nüüd tõesti on probleem, et kutsikas ei näita huvi ülesse, siis võiks panna kaltsule nööri taha ja tõmmata sellega kaltsu koera nina alt läbi. Kui kalts ei ole omaniku käes, siis on see koerale teinekord oluliselt lihtsam. Kutsikas kipub eeldama, et kui kalts on omaniku käes, siis see on omaniku oma ning kui ta haarab, siis ta näitab vastupanu ning see ei ole mõistlik. Kui kalts panna nööri otsa, siis see ei ole justkui enam omaniku oma ja barjäär kaob. Sealt on võimalik läbi nööri lühendamise minna juba päris kiiresti mänguga edasi. Nöör annab võimaluse koeraga mängida selliselt, et kutsikas saab võitmise tunde sikutamisest, kui omanik annab nööri libisema, aga samas haarates siiski nööri lõpust tõmbab selle uuesti pingule Niimood saab ühe sikutamise mängu jooksul justkui anda koerale mitu võitu järjest, kus ta peaaegu et võidab, tõmmates kaltsu omaniku käest eemale ning siis kinni jäädes peab jälle kõvemini võitlema.
Nööriga kaltsu puhul on ka see hea, et seda saab üsna kiirelt liigutada ning sellegipoolest on see kutsikale suhteliselt lihtslt haaratav. Ehk teisisõnu pole vaja teha allahindlust. Reeglid on täpselt samad ehk koerale antakse võimalus, kui ta tõesti pingutab maksimaalselt.
Nagu ma eelmises jutus mainisin, on käsust lahti siin blogis juba eelnevalt mitu pikemapoolset artiklit kirjutatud, seetõttu selelst pikemalt ei räägi. Ainukese asjana toonitaks, et mingil juhul ei tohi koerale enne lahti käsku anda, kui ta tõesti tahab mängida ja on sellest huvitatud. Samas aga kui see anda, tulek seda nõua ning jälgida, et koer täidaks käsku ning järgneks kohe uus kiire mäng.
Kui kaltsumäng on läbi, siis tuleb kalts ära võtta ning kuhugi peitu panna. Koer ei tohiks seda jääda niisama järama. Ma olen kirjutanud siia blogisse pikema jutu ka mänguasjadest, mida mängul kasutada ning miks ma ei mängi kollase palliga. Lugege seda, see on ka üsna hästi teemaga haakuv.
Tere. Kas oleks võimalik ka kirjutada FH jäliest .
ReplyDeleteVeel oleks ka huvitadud kõrvalkõnnist lugeda .
Tere,
Deletemis täpsemalt FH jälje juures huvitab, millest ma võiksin kirjutada? Sama küsimus ka kõrvalkäiguga, et mis täpsemalt huvi pakub. Praegu küll jäljehooaeg veel kaugel, aga kuivõrd jälje temaatika mulle väga meeldib, siis võiksin järgmiseks kirjutada FH jäljest küll, aga äkki veidi täpsustate oa küsimust.
Kena nädala jätku,
Aivo
Tahaks teada nullist ja kuidas minna üle tee . Et minna edasi ja millised on pinnaste üle minekud + skeem milline FH 1 .Kõrval kõnnist kui koer kippub ette minema kuidas seda parandada.
ReplyDeleteTere,
Deletetänud vastamast. Kirjutan kindlasti mõlemast teemast.
Aivo
Sorry, ei saanud pidama. Et selle mängu jutu põhjal võiks ütelda et kui on s ...materjal,siis ehitame ka sellest mingi superkoera.
ReplyDeleteEI OLE VÕIMALIK.
Kui ikka ei ole eeldusi, siis ei tule ka kõige oskajama koolitaja käes mitte kui midagi.Ja omadest väga kurbadest kogemustest võin ütelda, et oskamatu algaja koolitaja jätku parem sellised mängud oskaja teha. Lõhute ära oma head koerad ja kogu eluks. Üks halvasti=ebaõigesti mängitud mäng teeb rohkem kurja, kui üldse mitte mängimine. Hea koer peab alati,igasuguses vanuses käima minema.
Tervisi, Reet
Täiesti päri, et kehv koer jään kehvaks koeraks. Kui ei ole saagiinstinkti antud, siis ega seda kuskilt juurde ka ei teki. Samas aga on võimalik olemasolevat arendades koera alati paremaks saada. Ka kehv koer saab paremaks. Selle osal, mida kutsikaga tehakse alguses on väga suur tähtsus.
DeleteMis aga puutub koera lõhkumisse, siis eks iga eluvaldkonnaga käib kaasas tõekspidamine, et tuleb teada ja osata seda,mida tehakse. Mitte osates on alati võimalus, et negaiivne kasutegur on suurem, kui positiivne. Ma olengi seda tegelikult imestanud, et algajamad ei kipu väga küsima. Koera koolitamine on vist üks väheseid oskusi maailmas, mis justkui tundub inimestele kaasasündinud olevat. Vähemalt enda arust teevad kõik asju väga õigesti ja täiesti maailmatasemel.