Kutsikaga mängimisest vol 2

 Jätkaks teemat. Räägiks lahti mõningad nö. probleemid ning käitumised.

Kõigepealt haardest. Haare on üsna paljuski kaasasündinud asi. Haarde tugevuse määravad järgmised komponendid:

- koera enesekindlus

- saagiinstinkti tugevus

- koera tasakaalukus

Samas on koera haare siiski päris suures ulatuses kutsikana arendatav. Tegelikult isegi ütleks, et kõigis nimetatud kolmes näitajas on võimalik koera päris palju arendada.Kui seda kutsikana ei tee, siis on probleemid hiljem garanteeritud. Näiteks varrukatrennides samade probleemide lahendamine on oluliselt raskem, kui kutsikana kodus mängides.

Arendamine saagiinstinkti poolelt. Mängima peab nii, et kutsikas peab aina rohkem pingutama haarde saamiseks. Ära anna lihtsaid haardeid. Tõsi, koer ei tohi ka pettuda pidevast kaotamisest ja seetõttu kui ta ikka kuidagi ei saa, tuleks anda natuke kergemalt, aga siiski peab koerale jääma mulje, et ta püüdis ja tabas saagi, mitte et see talle kingiti. Kui pidevalt ja järjest nõuda, et koer peab rohkem pingutama , siis hakkab ta rohkem pingutama ning läbi selle paraneb ka saagikäitumine. Ei saa küll öelda, et otseselt saagiinstinkt paraneks, kuid kuna ta läheb saagikäitumises tugevamaks, siis näib nagu ka instinkt paranes. Nõudes aina suuremat kiirust , tugevamat teravust ja paremat kontentreerumist, arendab see üsna kõvasti saagiinstinkti.

Nagu ma eelmises tekstis kirjutasin, tuleks vahendit vähehaaval vahetada nö. libedamaks ja raskemini tabatavaks vastavalt sellele, kuidas kutsika oskused, jõud ja täpsus kasvavad. Liikumine võiks toimuda suunal : suurem riidest kalts - väiksem riidest kalts - nahast kalts - nahast õhuke nuts (läbiõmmeldud). Vältida tuleks igasuguseid ümara kujuga nutse, mis on koerale võrreldes eelnimetatud vahenditega siiski kehvemini haaratavad ning seetõttu peab omanik tegema allahindlust nii liigutamise kiiruses, kui ka äratõmbamise tugevuses.  Samuti pole mõistlik mängida palliga , olgu siis nööriga või ilma. Palli tasub küll sedavõrd loopida, et see kutsikale huvitav oleks, aga kuna lendav pall jääb lõpuks seisma ning kutsikal on seda "surnud" palli mugav püüda ning omanik ei saa ka sikutamist mängida, siis pole pall vahendina otseselt hea. Ehk siis loopida võiks, aga oluliselt vähem, kui kaltsumänge teha.

Koera enesekindlus kasvab läbi võitude ja just raskete võitude. Koer õpib selliselt rohkem usaldama ennast ja uskuma, et suudab hakkama saada. Kui koer mängul haarab, siis tasuks nõuda talt võitlust ja pingutamist ning kui koer pingutab, siis võidab. Teinekord on nö. usu säilumise aspektist kasulik ka anda mõningaid lihtsamaid haardeid, kus saab kohe haaramisel kätte, kuid kui võidelda, siis tasuks nõuda pingutamist. Mida suurem on koera usk võitu ja endasse, seda tugevamalt hakkab ta haarama.

Tasakaalukust arendab rahustamine. Ehk tuleks üritada parandada haaret ja siis nõuda täissuuga rahunemist. Rahunemine peaks viima nö. edasi ehk järgneva võitluseni ja sealt taaskord võiduni. Kui koer suudab mängida ja naudib seda, siis võib rahunemist nõuda üsna tugevalt.

Kui nüüd eelnevalt kirjeldatu põhjal koer hakkab taotlema energilisemalt, ta usub endasse, mis lisab veel kiirust ja jõudu, ning ta oskab rahuneda, siis ta hakkabki haarama tugevamalt ning rohkem täis suuga.

Mingil juhul ei tohi sa teda libiseva või nõrga haarde eest premeerida. Koer õpib läbi premeerimise. Seega ta õpib, et kui haaran kehvasti ja hoian nõrgalt, siis võidan. Seda ju aga ei taha keegi.

Koeraga mängides tuleks mõelda selliselt, et koera jaoks on preemiaks nii kaltsu tabamise hetk, kui ka võitmise hetk. Teisisõnu tasuks koera premeerida vaid tõesti hea soorituse eest. Kui mõelda selliselt, et saad seda, mida premeerid, sisi peaks olema mõistetav, miks kingitused koerale on kehvad.

Kui nüüd hakata alguses kutsikaga mängima ning kutsikas ei taha või ei julge või ei aja taga jne., siis on kaks suurt viga, mida teha ei tasuks:

1. üritada kutsikale siiski kuidagi mänguasja suhu mängida (toppida ) . ilmselgelt ei arenda see kutsika puhul mitte midagi, kui mänguasjast ilmselgelt mitte huvitatud kutsikale nutsuga üritada suhu lüüa või tema pihta kaltsu liigutades loota, et see talle hammaste taha kinni jääb. Sellisel juhul saab koer mängust täiesti vale pildi ning tal tekib arusaam, et ei olegi vaja pingutada.

2. Mängida aina aegalsemlt kui lõpuks koer oma pasiivsusest suudab haarata eset. Sellisel juhul õpetataksegi koerale, et kui sa ikak ei saa või ei viitsi , sisi ära pinguta, sest küll ma selel sulle lõpuks ikka loovutan (koera mõistes premeerin tema viitsimatust).

Kui nüüd tõesti on probleem, et kutsikas ei näita huvi ülesse, siis võiks panna kaltsule nööri taha ja tõmmata sellega kaltsu koera nina alt läbi. Kui kalts ei ole  omaniku käes, siis on see koerale teinekord oluliselt lihtsam. Kutsikas kipub eeldama, et kui kalts on omaniku käes, siis see on omaniku oma ning kui ta haarab, siis ta näitab vastupanu ning see ei ole mõistlik. Kui kalts panna nööri otsa, siis see ei ole justkui enam omaniku oma ja barjäär kaob. Sealt on võimalik läbi nööri lühendamise minna juba päris kiiresti mänguga edasi.  Nöör annab võimaluse koeraga mängida selliselt, et kutsikas saab võitmise tunde sikutamisest, kui omanik annab nööri libisema, aga samas haarates siiski nööri lõpust tõmbab selle uuesti pingule Niimood saab ühe sikutamise mängu jooksul justkui anda koerale mitu võitu järjest, kus ta peaaegu et võidab, tõmmates kaltsu omaniku käest eemale ning siis kinni jäädes peab jälle kõvemini võitlema.

Nööriga kaltsu puhul on ka see hea, et seda saab üsna kiirelt liigutada ning sellegipoolest on see kutsikale suhteliselt lihtslt haaratav. Ehk teisisõnu pole vaja teha allahindlust. Reeglid on täpselt samad ehk koerale antakse võimalus, kui ta tõesti pingutab maksimaalselt.

Nagu ma eelmises jutus mainisin, on käsust lahti siin blogis juba eelnevalt mitu pikemapoolset artiklit kirjutatud, seetõttu selelst pikemalt ei räägi. Ainukese asjana toonitaks, et mingil juhul ei tohi koerale enne lahti käsku anda, kui ta tõesti tahab mängida ja on sellest huvitatud. Samas aga kui see anda, tulek seda nõua ning jälgida, et koer täidaks käsku ning järgneks kohe uus kiire mäng.

Kui kaltsumäng on läbi, siis tuleb kalts ära võtta ning kuhugi peitu panna. Koer ei tohiks seda jääda niisama järama. Ma olen kirjutanud siia blogisse pikema jutu ka mänguasjadest, mida mängul kasutada ning miks ma ei mängi kollase palliga. Lugege seda, see on ka üsna hästi teemaga haakuv.