Ma olen siin varem kirjutanud mitu artiklit suunal, kuidas koera võistlusteks ette valmistada ning kuidas platsile tulekut harjutada jne. Minu jaoks on need nö. üks osa tervikust või pigem oleks õigem öelda, et need on väga olulised komponendid terviklikus süsteemis. Kirjutasin siin varem koera stressist ning tõin ära mõõdetud südamelöökide graafiku. Kellel see vahele jäi, siis siin on link http://sportkoer.blogspot.com/2012/04/psuuhilisest-pingest-ja-stressist-ning.html. Nagu sealt graafikust hästi näha on, erutus koer üsna kõvasti minnes aia väravast välja ning samuti nähes rattasõidul tee ääres aias koera. See näitab väga selgelt, et koera meeleolu võib muutuda väga kiirelt ning selleks muudatuseks on vaja mingit käivitit. Kui mõelda võistlemise peale, siis ma usun, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru, et kui võtta tuima autost koer ning ilma mingi ettevalmistuseta ja soojendamiseta minna temaga tegema kuulekust, siis koer teeb mingeid elemente oluliselt parema tujuga ning aktiivsemat kui teisi, samuti koera meeleolu ei ole läbivalt sama, vaid muutub. Kui võtta võistlussooritus, siis koera meeleolu ongi nagu vabalt voolav jõgi ehk koer tunnetab kogu aeg ümbritsevat ning ta meeleolu muutub vastavalt sellele. Teisisõnu on meil vaid kaks võimalust:
1. Me kas laseme koera meeleolul omasoodu muutuda või
2. Me mõjutame neid muudatusi ehk juhime muutusi.
Kui me laseme koera meeleolul omasoodu minna, siis me peame arvestama sellega, et me ei saa tegelikult arvestada millegagi. Kui me aga juhime meeleolu, siis me võime ideaalis saavutada situatsiooni, kus koer ei tajugi ümbritsevat vaid ta on kogu aeg meie märkides ja raamistikus kinni. Mina nimetan seda tunnelis olemiseks ehk koer minnes võistlussooritusele pannakse nagu tunnelisse, kus meeleolu on juhitud ning lõpus lastakse sealt välja. Kui nüüd mõelda sõna "tunnel" peale, siis on täiesti ilmne, et tunnelil on alati algus ja lõpp. Kus algab tunnel? Soovitavalt peaks tunnel algama sellest hetkest, kui koerajuht kasutades teatavaid rutiine ja märke viib koera vajalikku meeleollu ehk me räägime nö. võistluspäeva platsiäärsest häälestusest enne sooritusele minekut.
Nende teatavate rutiinide näol on tegemist märkidega, mis on koerale treeningute kestel sisse treenitud ning mis järeleproovituna toovad esile teatud käitumismalli ja meeleolu. Läheks nüüd täiesti algusesse tagasi. Millist märki valida ja milline peaks välja nägema rutiin? Täiesti arusaadavalt tuleks valida selline märk ja selline rutiin, mida saab platsil kasutada ning mis ei sõltu mingist vahendist. Pole ju kasu sellest, et on tõeliselt hea nipp, aga kasutada sa seda kunagi ei saa. Mulle on Eesti võistlusplatside ääres jäänud silma kahtesorti mitte väga toimivat lähenemist.
1. Osad inimesed võtavad koera autost ja hakkavad koeraga palliga mängima. Keerutavad ja hullavad ning kütavad sellega koera ülesse. Siis, kui koer käib täiega, siis antakse pall abilisele ning minnakse sooritust tegema. Täiesti arusaadav on, et kui koer tõmmata palliga käima, siis ta tahab palli ning võttes selle ära, siis kasvab energia ja instinkt veel ning ilmselgelt hakkab koer tegema oma parimat sooritust, aga .... Tegemist on ju väga konkretse aktiveeriva märgiga ning rutiiniga, kuid kuidas seda teha soorituse ajal. Oletame, et te peate esimesena koera lamama panema. Ta lösutab päikese käes 10 minutit ning nüüd on vaja ta sealt ülesse saada ja käivitada. Täiesti loll oleks mõelda, et 10 minutit tagasi toimunud trall palliga koeral veel meeles on ning ta selle peale käima läheb :) Ilmselgelt on koera energia hoopis teine ning mingit kasu sellest pallitrallist enam pole. Samas ei saa seda ka uuesti teha, sest platsil pole see lubatud. Selles olukorras jääb üle vaid tõdeda, et kurja, et sel korral jälle nii kehv loosiõnn oli. Vast teisel korral veab. Aga äkki ei vea? Käiviti ja häälestaja peaks olema selline, mis oleks igal pool ja igal hetkel võistlusplatsil kasutatav.
2. Teine kasutatav lahendus on see, et kasutatakse meeleolu timmimiseks platsi ääres ogasid. Okei, see ei ole võistluste kontekstis lubatud ning riskitakse disklahviga, aga eks siis minnakse auto taha ja peitu jne, aga saadakse koer ikkagi vajalikku meeleollu ja see on ju peamine. Nüüd võetakse ogad ära ja minnakse sooritusele. Vaatame jällegi tõele näkku, tegelikult ju ühest küljest on meil jällegi selline rutiin ja märk, mis pole platsile kaasa võetav ning samas on see tugevalt seotud vahendiga ehk minu väide on, et koos ogade kaelast võtmisega lahkub ka osa meeleolust. Ma tean, et selles punktis vaidlevad paljud mulle vastu , et kui ikka ogad onkogu aeg kaelas, siis koer ei saagi aru ja sellist kontrasti ei teki jne. Aga nüüd lähete raporteerima ning mingil põhjusel tekib viivitus ning koer vajub sellel ajal "käest ära". Ja mis nüüd? Tõmbate ketist? Ja et koer ei saa aru, et oli teistsugune tõmme ja vahend. Ma nimetaks seda enesepettuseks. Reaalses elus on jällegi tegemist märgiga ja häälestajaga, mis tegelikult ju pole platsil kasutatav.
Ma ei väida kuskilt otsast, et need vahendid ei ole kasulikud nö. märkidesüteemi loomiseks ja häälestuspildi tekitamiseks, aga need ei tohiks olla ise märggiks või häälestajaks, sest neid ju te ei saa platsile kaasa võtta.
Seega peaks olema see häälestaja ja märk selline, mis on platsile kaasa võetav. Mina ehitan selle ülesse kahele nö. kanalile (millest ma olen juba eelnevalt korduvalt rääkinud sin )- ootuse energiat tõstvale kanalile ja sunni aktiveerivale toimele. Läbi nende kahe vahendi tekitan ma häälestuselemendi käsklusest lama ja läbi selle ka kõrvalasendist. Mõelge nüüd ise. Koer teeb paigal lamamist ning sa lähed koera juurde ning ta lamab. Küll oleks lahe, kui sealt ülesse võetav koer läheks iseenesest tööle kohe täiega ehk see käiviti oleks sinna programmeeritud. Või võtad koera paigalt lamamast, lähed platsi algusesse ootama ning paned ta uuesti lamama ja võttes ta sealt kaasa jällegi läheb ta 100-ga käima. Või iga kord, kui võtad algasendi, siis koer häälestub kohe teisele energiatasemele? Kuivõrd algasend on iga harjutuse alguses ning lama on ka hästi kasutatav, siis tegelikult ju oluliselt kasulikum, kui pall või ogad ja samas saab seda platsile kaasa hõlpsalt võtta.:)
Vaadates meil platsidel toimuvat peab tõdema, et koera soorituse eelne häälestamine on valdavalt meil ikkagi väga vähe kasutuses ning kui kellegil midagi sinnapoole hakkab tekkima, siis sõidetakse sellest "platsi proovimisega" nagu teerulliga üle ning juba idanevad alged mingist märgisüsteemist saavad üsna kõva obaduse. Muideks platsi proovimine on üldsegi meil siin Eestis mingi täiesti uskumatu asi, mida ma ei väsi imestamast. Kohati tundub, et rahvas usub platsi proovimise imelisse jõudu isegi rohkem kui aatsatepikkusesse treenimisse. Aga kuna sellest teemast ma juba olen kirjutanud, siis kes tahab saab siit lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/platsi-proovimisest-ja-haalestamisest.html
Ma jätaks siinkohal pooleli ja jätkaks lähiajal.
No comments:
Post a Comment