Häälestamine ja koera ülesehitamine on kaks eri asja.

See on teema, millega peaks iga vähekegi rohkem võistleda tahtev inimene kursis olema.  See on küll juba väga ammu teada tõde, kuid toonitan veelkord üle, et selleks, et saavutada edu võistlustel peab oskama koera lugeda. Koeralugemisoskus on tegelikult edu võti, mis aitab analüüsida, teha valikuid ning vastavalt hetke vajadusele reageerida. Treenides koera tuleb osata tervikust “välja imeda” just see komponent, mis parandamist vajab ning siis sellega tegeleda.Selleks, aga peab oskama koera lugeda, et see komponent silma hakkaks. Räägin täna ennekõike jäljele toetudes ning konkreetsete näidete varal.

Koera sooritus võistlusel sõltub tegelikult reast komponentidest:

- koera tehnilisest ettevalmistusest, see tähendab, et mida koer konkreetselt oskab ja kui valmis ta on treenitud

- koera vaimsest ettevalmistusest. Seda ma nimetakski häälestamiseks. Ehk kui puhanud või väsinud on koer, kui hästi ta ennast tunneb ning millises meeleolus on.

- koera ja omaniku omavahelisest suhtes

- koera kogemusest

- füüsilisest ettevalmistusest

- tervislikust seisukorrast

Seda loendit võiks veel pisemateks tükkideks lõigates päris olulisel määral pikendada. Ma jätaks praegu kõrvale kolm viimati nimetatud punkti ning räägiks kolmest esimesest. Miks ma räägin antud teemal just praegu on möödunud nädalavahetusel toimunud FH võistlus ning seoses Käbi ettevalmistusega võistluseks kerkisid need detailid päris mitme eri nurga alt ülesse ning ma seletasin oma grupi rahvale jäljel neid seoseid ka korduvalt läbi. Mõtlesin, et panen selle ka siia kirja, siis  ehk mõni veel saab sellest midagi kasulikku. Ehk siis antud teemast räägin jälje näitel.

Kui rääkida jäljest, siis jälje tehniline ettevalmistus koosneb laias laastus kahest komponendist:

1. jälje ajamise tehnikast  (tempo , ajamise pilt ning hoiak)

2. esemete näitamisest

Osad inimesed räägivad veel nurkade õpetamise tehnikast, esemelt minemise tehnikast ja veel lugematutest detailidest, mida koerale tuleks tehniliselt õpetada. Mina leian, et nii esemelt kui ka alguspunktilt minemine ning samuti nurgad on ju kõik paigutatavad jälje ajamise tehnika alla. Teisisõnu, kui koer on jälje pärast mures ning ajab teda teatud pildis, siis  see teatud pilt ju algab alguspunkti esimesest sammust ning esemetelt ning nurk on kõigest pöörav sirge. Mina leian, et kui jäljel liiga palju hakata koerale tehnilisi detaile õpetama, siis on  lihtne libastuda auku, kus koer saab aru, et sina tead kus jälg läheb ja tema ei peagi muretsema.

Tõsi, kui me räägime jälje ajamise tehnilisest küljest, siis puhtalt kogemuslikul baasil on seal palju erinevaid tasemeid, milledega koer peab harjuma nagu näiteks tuule suuna muutus, ristuvad jäljed, pinnase vaheldumine, eri vanusega jäljed, erinevad loodusolud jne. Kui valmistada koera ette, siis treeningute käigus tulebki koer treenida ajama arvestades nende kõikide asjaoludega ehk jälje ajamise pilt ja rütm on ju ikka sama, lihtsalt  koer peab õppima seda tegema erinevates oludes .

Nagu eelpool  mainisin kirjeldaksin Käbi näitel mõningaid situatsioone lahti. Nimetatud koer ajas möödunud nädalavahetusel üsna rasketes oludes  FH võistlusel väga kauni jälje. Tõsi, tulemust ta ei saanud, suutmata lahendada teisel ristuval jäljel tekkinud probleemi, aga kõik kes on vaadanud antud koera jäljevideot (mis on siin blogis eelmise kirjutise sees üleval)  ning kujutavad ette sealset muutuvat pinnast, suunda vahetavat tuult ning päikse mõjul auruvat põldu, jagavad kindlasti mu arvamust, et antud koer tegi antud oludes võrratut tööd nii sirgetel kui ka nurkades. Kes võistlustel käisid ja natuke rohkem kursis olid on kindlasti kuulnud koeraomaniku suust seda, kuivõrd raskelt meil viimased nädalad läksid. Räägiks siis  detailidest lähemalt.

Möödunud sügisel sai Käbiga tehtud päris mitmeid rasketes oludes ning üle 3 tunniseid jälgi. Neist osad on videona ka antud blogis olemas. Ideepoolest sai selle koeraga mindud selliselt talvevaheajale, et ta oskas jälge ajada vajalikus meeleolus, ta valitses raskeid olusid ning erinevaid pinnaseid, suutis lahendada probleeme (muuhulgas ka ristuvaid jälgi) ja näitas võrratult kiirelt esemeid. Arvestdes koera vanusega (alla 2 aasta) oli see ilmselgelt hea tulemus.

Kevadel alustasime kohe suunaga FH võistlusele. Minnes kiirelt 3 tunniste ning ka põllu pinna suhtes raskete olude peale jooksime üsna pea mõningate üsna vastikute ebameeldivuste otsa. Treenides ristuvaid jälgi sai koera eksimuste eest karistatud. Koer muutus läbi selle oluliselt tähelepanelikumaks sirgetel ning ei eksinud enam sirgetelt ristuvatele minema. Pilt nägi väga hea välja, kuid ... peagi tekkis probleem hoopis teisest otsast. Koer hakkas käituma ebakindlalt nurkades. Ebakindlus kusjuures väljendus ennekõike 10 meetrise rihmaga ajades. Kui sarnase ülesehitusega jälge sai aetud 3-4 meetrise rihmaga, siis ei esinenud ühtegi probleemi. Nii kui rihm aga läks 9-10 meetri kanti lõi nurkades sama viga uuesti välja. Kõrvalt vaadates oli mulje, et koer justkui polnud 10 meetri peal töötades iseseisvalt kindel, et me selle heaks kiidame, mis ta teeb. Eriti tundus teda häirivat koerajuhi ja jäljel kaasas oleva rahvaga nurga alla sattumine. Ta pööras nurga nagu rööbastel rong, läks 3-4 sammu ning siis avastas, et on rahva suhtes nurga all ning hakkas otsima alternatiivset jälge. Tõsi iga kord ta lahendas probleemi ja töötas edasi hästi, aga antud puudus kulutas palju tema energiat ning tekitas stressi. Mõneti jäi tunne, et koer justkui meenutas ristuval saadud korrektsiooni ning polnud kindel, et võib pöörata ning hakaks otsima alternatiivset jälge. Mõelge nüüd kirjeldatud olukorra peale hetkeks enne kui hakkate edasi lugema. Mõelge detailidele, et koer ajas 3 meetrise rihmaga ideaalselt , aga 10 meetrisega tekkisid probleemid. Kuidas tuleks edasi treenida ning mida tuleks järeldada?

Kui nüüd tulla selle juurde, mida ma alguses just mainisin, et treeningsituatsioon tuleb tükikesteks lüüa, siis räägin lahti, kuidas seda teha. Toome välja erinevad komponendid:

- koera töötahe ning motivatsioon? – oli olemas ja hea ehk sellega otseselt ei ole vaja tegeleda. Loomulikult, kui koer on mingis alalõigus ebakindel, siis alati tuleb kasuks mõningane motivatsiooni lisamine. Siin ei tohiks segi ajada kahte ajamise pildis üsna sarnast asja - ebakindlus ning ebatäpsus. Kui esimene on seotud koera kõhklustega, sisi teine võib olal seotud kõhklustega, aga ka tehniliste puudujääkidega või näiteks koera liiga enesekindlaks muutumisega.

- koera mure jäje pärast ning oskus jälge õiges rütmis ajada? – kui koer suudab 3-4 meetrise rihmaga iseseisvalt ajada, siis ta ju oskab seda. Ei saa olla, et 10 meetrise rihmaga ajades koer enam ei oska midagi, mida ta on enne osanud. Ehk, kui koer valitseb 3 tunnist jälge erinevatel pinnastel ja lahendab hästi ristuvaid ja nurki, siis ei saa mitte kuidagi olla, et 10 meetrise rihma otsas ta selle oskuse ära unustab. Küsimus saab olla vaid meeleolus ja enesekindluses,

- ristuvad? jällegi, kui koer oskab iseseisvalt 3-4 meetrise rihmaga ajada ristuvaid, siis ta ju oskab seda. Tõsi, lühema rihmaga võib tulla kõne alla ka omaniku märkamatu rihmaga juhtimine. See on hästi oluline osa - tuleb osata lühikese rihmaga töötades koerajuhipoolne abi nii rihmaga juhtimisel kui ka liikumisel nö. välja mängida.

- nurgad? toimisid, sest koer ei jäänud rahvaga nii suure nurga alla. Ehk jällegi must-valgelt analüüsides koer oskas teha suunda muutva tuule oludes pöörduva jälje ning jääda ajamise pildis vajalikku temposse ja täpsusesse.

Kui nüüd mõelda kõige ülal loetletu peale ongi tegelikult lahe seis. Ühest küljest nagu koer oskas kõike ja teadis kõike. Teisalt nägi ajamine päris õudne välja. Koer jõudes nurka ning muutudes peale pööret ebakindlaks hakkas otsima ja tiirutama, kulutas energiat ja läks stressi, suu avanes ning lõpuks leides jälje oli ta selle peal oluliselt ebatäpsem ning järgmises nurgas kõik kordus. Ajamise pilt läks iga nurgaga aina hullemaks. Vaadates seda tööd on väga lihtne konstanteerida fakti, et koer ei ole veel valmis, ta ei suuda ajada 3 tunniseid jälgi nii rasketes oludes ning teha seda enesekindlalt. See järeldus tuleb nii kergelt, sest ajamise pilt nägi kole välja. Tegelikult see on aga vale järeldus. Sellises situatsioonis tulebki eristada probleem, see nö. isoleerida, tegeleda sellega ning puzzle lähebki kokku.  

Kui me mõtleme loogiliselt, siis tegelikult ju koer oskas kõike, aga tal oli üks probleem, mis lõhkus terviku ja töötas vastu ka nendele osadele, mis olid koeral tugevad. See üks probleem oli pika rihma otsas 10 meetri peal nurga sooritamine. Koer pöörates õigesti peaks sellest enesekindlust juurde saama ehk nurk peaks olema nö. koera enesekindlust lisav komponent, nagu märk ning andma sellega jõudu edaspidiseks. Antud juhul töötas see vastupidi. Järeleikult tuli tegeleda selle detailiga ning parandades "augu nõus hakkab nõu vett pidama". 

Kui me nüüd mõtleme, et kuidas saada koera selles elemendis enesekindlaks, siis ilmselgelt ei saa see paremaks ajades edasi 3 tunniseid jälgi, kuid lühema rihmaga, sest sellisel juhul me peidaksime probleemi. Samuti ei saa kuidagi pilt paremaks, kui me paneme nurka toitu, sest sellisel juhul me jällegi peidame probleemi.  Meil ju oli vaja probleemiga just tegeleda.   Kui nüüd natukenegi loogiliselt mõelda, siis on lahendus väga lihtne. Me vähendasime jälje vanuse 30 - 35 minuti peale ning korjasime ära ristuvad jäljed. Kui koer oskab ajada 3 tunnist jälge, siis 30 - 40 minutiline jälg on talle nii tugeva lõhnaga rada, et tal ei teki kuskilt otsast kahtlust, et mis on õige ja kuhu tuleb minna. Samas on nii toorel jäljel lõhna liiga palju ning see võib kutsuda esile koera tehnilist ebatäpsust, sest ta ujub nagu lõhnameres. Seda tuleb jälgida ning mitte lasta koera "ujuma"  Vähendades jälje vanust ajasime ikkagi 10 meetrise rihmaga ning lisasime osadesse nurkadesse eemale toitu, et koer pöörates õigesti ja olles punktis, kus jääb artutlema valiku õigsuse üle, saab preemiaks toitu ning sellega kinnistub arusaam, et valik oli õige.  Ühe jälje raames sai tehtud nii nurki, kus see toit järgnes, kui ka nurki, kus ei järgnenud. Alguses oli koer arusaadavalt ka selliselt töötades ebakindel, sest ühest küljest oli küll tugevam lõhn, aga teisest küljest läks ta jällegi nurga alla ning rihm hakkas vastu tagumist jalga sikutama ja tekitas ebakindlust. Samas kiites koera õigel hetkel sai talle antud juurde julgust edasi minna ning töötades värskel ja tugeva lõhnaga jäljel sai ta üsna kiirelt kinnitust, et 10 meetrise rihma otsas ajades on nurkades pööramine täiesti normaalne nähtus ning siis  jäädaksegi nurga all. Samas, ajades nii tooreid jälgi, lisandus koerale ka motivatsiooni ja enesekindlust, sest ta hakkas uskume rohkem õnnestumisesse.  Tegelikult tehes 3-4 sellesuunalist trenni, sai koera ajamise pilt väga palju paremaks.Kohe, kui hakaks tunduma, et toore jälje peal koer juba saab aru,  kuidas on vaja käituda, sai lisatud sinna ka ristuvad. Need olid piisavad segajad, et koera segadusse ajada. Kuna aga ristuvad, kui sellised ei olnud koerale enam probleemiks, siis piisas vaid ühest trennist nö. olukorra kinnistamiseks. Edasi võis minna juba 3 tunnise jälje peale tagasi. Ja ühe hetkega oli koer nagu uuesti sündinud - ajamise pilt nii sirgetel kui ka nurkades ning ristuvatel oli oluliselt kindlam ning täpsem ning nägi välja sarnane nagu võistlusvideol.

Sarnaseid detailidega tegelemisi oli antud koeraga viimastel nädalatel veel, sest kõigest nädal enne võistlust sain teada, et ootamatlt oli üks planeeritud trenn kujuneud hoopis teistsuguseks ning olnud üsna koera hävitav. Selline trenn lõhkus jällegi tervikut kõvasti ning taas oli vaja detailid eraldada, katkine jupp parandada  ja puzzle kokku laduda. 

Ülaltoodud näite juures tahaksingi välja tuua mõtte, millest ma kirjutamist alustasin ehk treenides koera tuleb aru saada, et mis osalõikudes täpsemalt probleem esineb, milliseid elemente see probleem nö. sekundaarselt segama hakkab ning kas probleem on tehnilist laadi või meeleoluga haakuv. Mingit mõtet ei ole tegeleda nende nö. sekundaarsete asjadega, sest need ju on tegelikult korras ja lõhkuv mõjur asub hoopis mujal. Nagu ma antud näites välja tõin, tuleb aru saada, et kui koer oskab teatud raskusega jälge korrektselt ajada, siis ta ei saa seda lambist ära unustada.  Ta saab ühe või teise teguri pärast minna sellisesse meeleollu, mis ei võimalda tal anda endast parimat. Sellisel juhul pole pointi kontsentreeruda tehnilisele poolele (mida koer ju oskab) , vaid tegeleda meeleolu ning häälestusega. Mängides koera soovitud hingelisse tasakaalu, loksuvad paika ka tehnilised detailid. Tõsi, kogu selle värgi muudab raskeks just koera lugemise oskus, sest tuleb osata eristada, kas vead on tehnilist laadi või meeleoluga haakuvad. Näiteks lohakalt ajav koer võib olal üleolevas meeleolus, aga võib ka näiteks üldse mitte tehniliselt teada, kuidas vaja ajada või näiteks üldse mitte vallata antud pinnast ja ka olla ebakindel. Kui nüüd tegeleda vale komponendiga, siis see ei anna tulemust.Tegelikult võib hoopis olukorra hullemaks muuta.