Minu jaoks on saksa lambakoer teinud Eestis läbi täiesti uskumatu arengu.
Kümmekond aastat tagasi töötades saksa lambakoerte erinäitusel varrukamehena oli täiesti tüüpiline pilt, et varrukakatsele kogunes 15 - 20 koera, kes pidid töötama 3 varrukamehega, kes vahetasid pidevalt oma osasid. Kord oli üks pikal maal, kord teine lühikesel. Enamus neist koertest oli varrukatrennis käinud aasta ringis ning polnud isegi kõigi kolme nö. võõra varrukamehega töötanud. Ja valdav osa sai varruka tehtud. Mitte küll tehniliselt puhtalt , aga siiski. Sel aastal sai huviga jälgitud, kuidas valmistuti ESLÜ peaerinäituseks, kuhu juba pikalt ette oli teatatud, et lühikesel maal töötab Rene ja pikal maal Janar. Ja nüüd need näitusele pürgijad käisid kordi treenimas ühe varrukamehega ja teisega ning siis ühing korraldas veel päris hulga nö. ametlikke treeninguid, kus sai täpselt näitusel toimuvat läbi proovida ning nö. kirsiks tordil oli veel kaks ametlikku treeningut näituse paigal, kus ka kõik ülesse ehitatud nagu näitusel. Seda vaadates tekkis vägisi tunne, et kas tõesti tänane saksa lambakoer suudab varrukat hammustada vaid siis, kui varrukamees liigub nagu treenitud nukk ehk käed ja jalad käivad vaid konkreetses taktis ning ta hüppab varjest välja ka just selle rohututi juurest, kus eelnevalt sai treenitud. Sest kui peaks juhtuma kogemata nii, et ta äkki alustab liikumist vale jalaga või päikese suhtes teise nurga alt, siis mine tea, mis juhtub. See oleks aga täielik skandaal, kui äkki lühikese ja pika maa varrukamees kohad peaksid vahetama, sest koerad on ju täpselt nii treenitud. Ja siis lisame siia, et ootamatu rünnak pole enam ootamatu ja lahtikukkujad aidatakse ilusti varruka külge tagasi ning läbi saavad ka need, kes vaid kogemata kihvaga varruka külge rippuma on jäänud. Meenuvad "vanad head ajad" 10 aasta tagant, kus varrukamehed olid koertele suht tundmatud ning töötasid karussellis. Kuidas siis ikka on toimunud selline tagasilöök ning meile kõigile tuntud Komissar Rex vajab täna päti peatamiseks sellist kogust harjumist ning harjutamist. Kas aeda sisse tungiv pätt peab ka käima eelnevalt 5 nädalat sissetungimist harjutamas ning siis sissetungimisel just konkreetse päikese nurga alt ning sama värvi kampsuniga sisse ronima? Sest muidu äkki koer saab shoki.
Tegelikult ju pole asi kaugeltki mitte nii hull. Nii hullu ja naeruväärsena tahavad saksa lambakoera inimesed ise seda asja näha. Peamine huvi ei ole mitte uhke tõug, kes peatab sissetungija vaid õnnelikud inimesed, kes karikatega koju lähevad. Peamine on, et keegi ei oleks õnnetu ja näiteks läbi kukuks ning jääks vimma kandma. Kahjuks aga muudab selline käitumine üsna rajult tõugu ja selle iseloomu.
Kirjutaks siia lahti, et mis siis on toimunud. Ühest hetkest toimus saksa lambakoerte aretuskontrollidega ja varrukakatsetega murrang nö. Saksa kohtunikele ning Saksamaa eeskujule viidates (mis on tegelt ikkagi suht hale suitsukate) alanes väga tuntavalt püsitatud latt. Öeldi, et Saksamaal teevad kõik nii ning me peame sellepärast ka tegema. Varrukamees ei tohtinud enam rünnata, varje ei tohtinud olla ootamatu element ning läbi pidi saama ka koer, kes lahti kukub. Okei, ma saan aru, et kui tuleb väliskohtunik kes laseb koerale anda 3 käsu asemel 7 lahti käsku, siis on raske sekkuda või kui ta laseb läbi lahtikukkuja pole ju ka midagi teha. Kuid midagi ju on teha. Teha saab seda, et öelda kohtunikule, et meil on sellised reeglid , et pikamaa rünnak on tõesti pikk ja varjest rünnak on ootamatu ning varrukamehel lasta töötada nii nagu ta tahab. Ma ei ole veel kohanud sellist näituse ja aretuskontrolli kohtunikku , kes oleks öelnud, et teie pikamaarünnak on liiga lühike ja tõstke see pikemaks või varrukamees töötab liiga pehmelt las töötab tugevamalt. Kui me ehitaks valmis rangema raamistiku, siis ilmselgelt väliskohtunik kohendaks seda pehmemaks, aga see oleks ikkagi oluliselt rangem, kui juba ette valmis tehtud pehmemast pehmem raamistik. Ehk kui viia ise vabatahtlikult latt alla, siis see latt ongi seal all ja kohtunik seda tõstma ei hakka. Kui aga panna latt kõrgemale, siis võimalik, et seda nihutatakse natuke allapoole, aga ta jääb ikkagi väga palju kõrgemaks.
Mis on olnud siis tulemus. Tänane seis on see, et aretuskontroll ja varrukakatse pole enam mingi kvaliteedi näitaja. sisuliselt pole olemas koera, kes sealset varrukakatest ei suudaks läbida. Kui ikka võtta täiesti mõtetu koer ning treenida teda 5 aastat, siis võtta tuttav plats ning tuttav varrukamees, kes ka ründamise asemel mõne sammu hoopis taganeb ning kohtunik loeb tulemuse arvestatuks, kui koera hambad kasvõi hetkeks varrukat puuduvad, siis ongi ju tehtud. Ja mida see omakorda kaasa on toonud? Tegelikult on kaasa toonud kaks väga halba suundumust:
1. Suhteliselt kehvade instinktidega ning mõtetu iseloomuga koerad saavad varrukakatse tehtud ning täites aretusnõude või saavutades näitusel tsempioni tiitli lähevad kiiresti aretusse. Aretuses on aga ilmselgelt lihtsam jälgida vaid välimikku kui kombineerida seda valikut ka iseloomu ja tervisega. Ilusaid koeri omavahel paaritades saadakse juurde palju ilusaid koeri. Sarnase loogikaga kui need ilusad koerad ei oma normaalset iseloomu (olles keskpäraste instinktidega ning ebakindlad), siis tuleb siia ilma järjest rohkem ja rohkem selliseid mõtetuid penisid, kes näevad küll ilusad välja, aga sellega nende koeraks olemise funktsioon ka piirdub. Nüüd tekib aga uus probleem. Nende suhteliselt kehvade tööomadustega koerte treenimine läheb kulukaks ja tülikaks, mistõttu rahvas ei taha sellesse enam süveneda ning siis jõutaksegi punkti, kus praegu ollakse. Lugedes aprillikuist ESLÜ juhatuse koosoleku protokolli punkt 2 http://www.saksalambakoer.ee/est/dokumendid/juhatuse_otsused/2012_04_17.pdf on huvitav näha, et tõdetakse, et maapiirkondades on raske varrukat koolitada ning oleks mõistlik varrukasse hüppamine asendada nutsuga mänguga. Aga iseeensest on ju see täiesti loogiline, sest kui normaalse iseloomuga koera saaks aretuskontrolli tasemeni 5 - 6 trenniga, siis kui peab sama tulemuseni jõudmiseks 3 aastat treenima, siis kindlasti ongi kuskil maapiirkonnas see keeruline. Selline asendus aga annaks samas võimaluse aretusse kaasata ka täiesti olematu instiktiga koerad ning saaks valiku ilusatest koertest kohe palju laiemaks ning ilusaid kutsikaid ka palju juurde.
2. Teine halb tendetns on see, et inimesed näevad, et varrukakatse saab läbituks ka nii kehva tasemega. Seetõttu ei viitsita enam koeri nii palju treenida. Ehk loodetakse selle peale, et tehes natuke trenni saab koer ju nii ehk naa läbi. Treenides aga koeri vähem, toob see kaasa järgmised probleemid:
a. inimeste hulgas devalveerub vaikselt koerte koolitamise oskus ja teave ning
b. treenimise käigus on võimalik koerte käitumise ja iseloomu kohta omandada palju kasulikku teavet, mida on hea aretuses teada. Kui koerad ei käi enam nii palju treeningutel, siis jääb saamata see teave.
Kui me võtame nüüd selle eelpool kirjeldatud lati alandamise kokku, siis mida see kaasa toob? Ennekõike seda, et aretusse lähevad aina kehvemad ning mõtetumate iseloomudega koerad, kes küll näevad ilusad välja, aga see on ka kõik. Kahjuks käib füüsiliste sooritustega kaasas ka tervis. Koerad, kes ei suuda teha tööd - hüpata , haarata jõuliselt võidelda on päris tihti ka tervise osas mingite puudujääkidega.
Kes on sellest kõigest huvitatud. Kindlasti need inimesed ,kes tahavad oma koertele kutsikaid teha, sest kui valiku kriteeriumeid on vähem, siis saab teha rohkem kutsikaid ehk teha neid nö. kõikidele koertele. Samas on vaja ju kuidagi kutsikaostjaid rõõmsana hoida. Vaevalt et inimene oleks rahul, kui ta läheb ostma Komissar Rexi, aga saab midagi hoopis muud. Ja nüüd me jõuame ringiga algusesse tagasi. Selleks ongi vaja latti alandada, et need kustikaostjad ei peaks pettuma, vaid saaksid minna uhkelt karikaga koju. Kui koer ei läbiks varrukakatset, siis oleks ju pettumus suur ning samas tuleks vähehaaval välja ka asjaolu, et paljud koerad , keda on müüdud Rexi pähe ei olegi suutelised varrukakatset peale pikemaidki treeninguidki läbima. Sellesse skeemi sobiks muidugi varrukasse hüppamise asendamine nutsumänguga hästi.
Mis on kõige selle mõju koeraspordile. Tegelikult on Eesti Vabariigis olnud koeraspordi mootoriks kogu selle aja näituse liini saksa lambakoerad. Valdav osa tänastest IPO harrastajatest on alustanud oma teed just näituseliini sakslasega. Kui ühel hetkel hakati latti alla laskma ja sellele järgnes koerte tööomaduste kõva allakäik, siis järgmise sammuna kadus ka koolitusplatsidelt suur hulk koeri minema. Tegin eelmisel aastal väikest statistikat ning lõin tabelisse kõik IPO koerad aastatel 2006 - 2010 ning mis selgus? Kui me võtame . uued koerad IPO-s, siis
2007 aastal lisandus 17 uut koera IPO eksamitele - võistlustele
2008 aastal oli see number 23
2009 aastal oli juba 9 ning
2010 aastal kõigest 3
See seletab tegelikult väga hästi meie praegust mõõna IPO koeraspordis, kus osalejate puudumise tõttu üritused ära jäävad. Kui me aga ei loeks mitte koeri vaid inimesi, siis oleks seis veel hullem. Praegust mõõna põhjendavad paljud sellega, et vanad tegijad on võtnud uued kutsikad ja pole veel nö. uuesti pilti jõudnud. Kuid kust tekkisid need nö. vanad tegijad? Tegelikult nad olid valdavalt nö. uued tulijad kunagi 8 - 15 aastat tagasi. Selliseid uusi tegijad aga praktiliselt polegi. Eelmisel aastal tuli IPO t tegema vast 2-3 uut inimest.
Ma mõistan, et nüüd ütlevad inimesed, et aga näituse liini koer polegi tegelikult maailma mõistes mingi trennikoer ning tegelikult tulevad meil uued tulijad hoopis tööliini poolelt.
Kuidas on seis siis tööliini koertega. Huvipärast sai tehtud sellist statistikat, et pandud tabelisse kõik "hallid ja mustad " koerad ehk koerad, kes ei ole näituse liinist. Neid võiks nimetada tööliini koerteks, kuigi tegelikult paljudel neist voolab ka tugevas koguses näituse liini koerte verd sees. Mari koostas tegelikult laheda tabeli, kus on sees valdav osa neid päris ja enam vähem päris tööliini koeri. Seal on värvidega välja toodud ka tööliini osa ehk kes on täis tööliini koer, kes pool jne. Need on valdavas osas ikkagi hallid ja mustad koerad, kelleda omanikud üsna reaalselt peavad neid tööliini koerteks. Huvitav detail selle tabeli juures on, et ca. 250 -st tööliini koerast on IPO tulemuse teinud vaid 6 !!!!
Ilvi ja Estrellest Lexer - IPO 3
Tatjana ja Põhjakroon Klaabu - IPO 3
Riho ja Tulihunt Attila IPO 2
Ulli ja Estrellest Tukke IPO2
Merike ja Estrellest Käbi IPO 1
Tajana ja Unerschrocken Baska IPO 1
(vabandan kui kellegi välja unustasin)
Vägisi tekib küsimus, et mis toimub??? Kas puudujääk on koeramaterjalis või koolitusoskustes. See on ju tegelikult ikka täiesti uskumatu protsent.
Kui me mõtleme nüüd eelpool kirjeldatud probleemile seoses lati alandamisega ning sellega koos hääbuvatele tööomadustele näituse liini koertel ning trööstitule seisule seoses tööliini koertega Eestis, siis tegelikult on ka täiesti mõistetav surve lati alandamisele seoses koolitusaladega. Ilmselgelt nõuavad koerakoolitusalad koeralt teatud kvaliteeti. Kui koer on puuduliku töötahtega ning kehvade instinktidega, siis varrukakatses võib ju omal platsil kuidagi koera varruka külge kasvõi hetkeks haakida ning tulemuse saada kui märksa raskem on jõuda tulemuseni IPO põllul või FH-s, kus tingimused keerulisemad ning nõuavad koeralt võimet stressiolukorras töötada nig probleeme lahendada. Seetõttu ongi igati loogiline, miks on tajuda pidevat survet suunal, et teeme eksameid ja võistlusi kui võimalik, siis ikka kuidagi lihtsamalt. Seda tegevust kaunistatakse nii ilusa seletusega nagu, et uusi tulijaid tuleb motiveerida ja suhkrutükiga meelitada. Kahjuks on see aga vaid ilus suitsukate soovile luua keskpärastele koertele võimalusi ning saada karikaid ning tulemusi, et siis sellele järgnevalt särada sotsiaalmeedias või teha "sportkoera" kutsikaid.
Kui me võtame selle suhkrutükiga meelitamise nö. tulemused (seda meelitamist on ju juba ikak päri sjupp aega tehtud), siis nagu öeldud, IPO -sse pole väga kedagi viimastel aegadel lisandunud. Võtame siis lihtsama ala nagu KK.
osalenud saksa lambakoerte arvud 01. jaanuar kuni 28. mai (tänase seisuga)
2008 a oli 66
2009 a oli 42
2010 a oli 35
2011 a oli 22 ning sel aastal ehk
2012 on 14
Ehk kui mõelda, et uued tulijad peaksid meelitamise peale lisanduma ennekõike just eksamite poolele, mitte niivõrd võistlustele, siis seis ei näe üldse hea välja.
Ma saan täiesti aru, et kutsikad on nunnud ning lahe on kui igale koerale saab kustikaid teha. Ma saan aru, et lahe on ka see, kui kõik koerad saavad kuskil karika, kuid mõelda tuleks ka tagajärgedele. Tulles tagasi jutu alguse juurde, siis tänaseks on üsna rajult hävinud vana hea näituse liini saksa lambakoera iseloom. Kas kogu selle kutsikate ja karikate möllu pärast on vaja lisaks maha kanda ka meie koolitamise oskused ning teave? See aga on ju paratamatus, sest koolitajaid arendavad ennekõike just uued väljakutsed, mis peaksid tulema lähtuvalt võistluste ja eksamite lati tõstmisega. Lati allapoole laskmine ei ole selles osas kahjuks kuidagigi arendav. Tegelikult ka stagnatsioon ei too kaasa arengut. Areng saab tekkida vaid lati tõstmisega. Kui arvestada aga, et kogu maailma latt tõuseb pidevalt, siis ka lati paigalseis on tegelikult ju tagasiminek.
Kas on välistatud, et mõne tõu koer (näiteks needsamad sakslased) ei saaks pabereid mitte ainult välimiku näitajate järgi, vaid ka lähtuvalt n.ö sporttulemustest? Ta pole ju tõu õige esindaja, kui tal on vaid nägu?
ReplyDeleteTeiseks, kust tulevad politsei, piirivalve jne töökoerad? Kas samast pajast või mujalt? Kas nad on selles arvestuses sees?
Vastan küsimusele. Eestis täna on nõutav, et saksa lambakoeral oleks tehtud aretuskontroll varrukakatsega ning ka kuulekuskoolitus. Probleem seisnebki selles, et mõlemad asjad on vaja tehtud saada, et kustikad teha. Kui koer ei ulatu latini , siis on kõva surve latti allapoole lasta. Soomes näiteks ei ole koertel mingeid töönõudeid et kutsikad paberid saaks ning seetõttu on ka suhtumine koolitusse märksa ühesem.
ReplyDeletePolitsei, piirivalve jne. koerad on valdavalt Soomest - Rootsist sisse ostetud. Minu teada on nad Eestist ka ostnud mõne üksiku kutsika, aga see on tõesti väga väike kogus (ehk üksikud).Politsei ja piirivalve ise koeri ei kasvata ehk seetõttu pole neid ka siin tabelis. Antud tabelis on sees vaid Eestis sündinud koerad.