Koer hüppab üle aia

Kuivõrd selle blogi statistika näitab, et siit käivad abi otsimas ka tavaliste kodukoerte inimesed, siis lisaks kõikvõimalikele sportkoeri puudutavatele artiklitele ananksin siin veidi kõrvalt nõu ka kodukoera omanikele. Kodukoerte omanikele suunatud info saab ka edaspidi olema, aga selle osakaal jääb kindlasti alla sportkoertele mõeldud infole, kuivõrd "Sportkoera" peamine eesmärk on ikkagi konkreetse valdkonnaga tegelemine.

Viimastel aegadel on huvitaval kombel satutud korduvalt siia blogisse lugema googledades "Koer hüppab üle aia". Pole sellest küll kirjutanud, aga veidral kombel satuvad inimesed sedasorti probleemile just siit abi otsima. Seetõttu otsustasin täna kirjutada just sellest, paljusid inimesi vaevavast probleemist. Kuivõrd olen sellele küsimusele eelnevalt pidanud korduvalt ja korduvalt vastama küll erinevates raadio- ja telesaadetes kui ka internetis, siis tundub, et see probleem on üsna suur.

Kui koera käitumisega haakub mingi probleem, siis tuleb alati jälile saada selle põhjusele ning järgnevalt soovides seda lahendada mõelda klassikaliste koerakoolitusteooriate peale, mis ju tegelikult annavad kätte väga head vastused. Ehk siis küsimus, et miks koer hüppab üle aia?


Esimest korda võtab koer üle aia mineku tavaliselt ette mingi välise motivaatori mõjul - ta kas näeb aia taga midagi, mida tahaks lähemalt näha või tunneb sealt mingit lõhna, mida tahaks lähemalt uurida ning üritades läbida teele jääva takistuse (aia näol) jõuabki ennast huvitava kohani.

Koera koolitamine on selles mõttes hästi lihtne. Lähtuda tuleb tegelikult vaid ühest reeglist:
Koer teeb aina tugevamalt ja suurema sooviga tegevusi , mis premeerivad ning koer loobub ajapikku tegevustest, mis tekitavad negatiivset tagasisidet. Hästi elementaarne näide oleks, et kui öelda koerale "istu" ja anda talle selle eest süüa, siis tehes seda mõnda aega hakkab koer käsu istu peale hea meelega istuma, sest teab, et saab süüa. Sarnaselt, öeldes koerale istu ja võttes tal söögikausi eest ning tehes seda kordustena palju, siis ühel hetkel koer ei taha käsu istu peale enam istuda. Selle nö. koerakoolituse põhialuse võiks kivisse raiduda ning seda peab arvestama iga koeraomanik.

Kui nüüd koer läheb üle aia, siis ta saab selle tegevusele järgnevalt posiitiivset tagsisidet. Neid asju, mida koer positiivsena võtab on päris palju ning koeraomanikud tihti ei oska sellega üldse arvestada. Teen siia väikese loetelu. Minnes üle aia saab ta
- nuusutada uusi lõhnu
- saab tähelepanu möödujatelt ja teistelt koertelt
- ka näiteks see on koera jaoks positiivne, kui omanik teeb omi toimetusi ja koer on omaette ning minens üle aia jookseb omanik koera kutsudes temale järele - ta saab tähelepanu omanikult
- saab suurendada endale tinglikult kuuluvat maa-ala joostes ringi ning märgistades uusi territooriumeid
- saab süüa maas või prügikastide juures lebavat prügi
- mõni isane koer leiab isegi emase ning saab võimaluse järelkasvu korraldamiseks
Siit seda loendit võiks veel pikalt jätkata. Ilmselge on see, et aia tagant kõiki neid premeerivaid asju ära korjata ei ole võimalik. Ehk pole varianti näidata koerale, et lähed üle aia ja seal on kõik halb.

Seetõttu on üle aia käimise juures uurim probleem selles, et oluliselt lihtsam on koera mitte lasta üle aia nö. esimest korda minna, kui pärast seda üritada lappida.

Paljud inimesed teevad sellise vea, et alguses on aed suhteliselt kergelt ületatav ning koer käib ära ja saab positiivse kogemuse, nüüd avastatakse probleem ja ehitatakse aed kõrgemaks. Sisuliselt tekitatakse koerale väljakutse, et "näe madalamaga said hakkama, vaata kas kõrgemat ka suudad". Märgates, et koer suudab ka kõrgemat , ehitatakse see jälle natuke kõrgemaks jne. Sisuliselt toimub koera enesekindluse treenimine - järk järgult nö. latti tõstes koolitatakse koera ning näidatakse talle, et ületamatuid raskusi pole olemas. Kui kohe teeks aia sedavõrd kõrgeks, et koer üle ei saa, siis on tihti võimalik palju madalama aia juurde jääda, kui selliselt järk - järgult koera koolitades.

Teine väärarusaam ja viga mida tehakse on see, et ei osata käituda olukorras, kus koer tagasi tuleb. On rida inimesi, kes karistavad koju tagasi tulevat koera. Kui sellises olukorras koera negatiivselt mõjutada, siis koer ilmselgelt ei oska seda seostada 30 minutit tagasi toimunud üle aia minekuga.  Tema jaoks tekib seos, et tulin tagasi ja sain tappa. Järgmine kord on ta tagasituleku osas kõhklev.

Teine võimalus on, et omanik läheb koera linnapealt otsima ning leides koera annab talle seal ketuka.  Jällegi, koer ei seosta seda olukorraga, et ta 30 minutit tagasi üle aia läks vaid hoopis mingi oluliselt hilisemalt toimunud olukorraga. Üldjuhul kaasneb selline nähtus, et omanik lähenedes tõredalt koerale ja karistades teda õpetab koerale, et tee süüdlase nägu, siis pääsed kergemalt. Sisuliselt õpetatakse koer väljaspool aeda omaniku lähenedes tegema pugemise nägu ja nö. alistunut mängima, sest sellisel juhul omanik mõtleb, et näe koer sai veast aru ning karistab koera vähem. Koer aga saab aru,et kui märkan tänaval omanikku, siis tuleks kohe teha sellist nmägu, sest siis ei tule litakat.

Selleks, et vabaneda üle aia käimise probleemist on ainukeseks võimaluseks teha koerale üle aia minemise moment ebameeldivaks. Ehk kui koer tahab minan üle ja saab negatiivse kogemuse, sisi ta järgmine kord üritab äkki veel ja saades uuesti sama kogemuse, enam ei proovi. Kui omanik on osav, sisi ta saab selel negatiivse kogemuse anda ise ehk nähes esimest korda koera üle aia minemas varitseb ta koera ning koheselt, kui koer on üle pääsenud saab ta selle eest korralikult nuhelda.  Selle juures on üks probleem. Ei tasu õpetada koerale käitumismalli, et üle aia tasub käi avaid siis, kui omanikku kodus pole. Koer pole loll, vaid õpib kiirelt, et näiteks kui auto on hoovis ja lähen üle aia, siis järgneb negatiivne, kui autot pole hoovis ja lähen üle aia järgneb positiivne.

Teine võimalus, mis on hästi töötanud üle aia käimise vastu on elektrikarjuse kasutamine. Kasutades tavapärast lehmadele mõeldud karjust on see võimalik tõmmata natuke enne aeda sellise koha peale, kust koer muidu hoogu võtaks või ronima/hüppama hakkaks. Kui panna karjus nö. aia peale, sisi see paljudele koertele ei toimi, sest koer võttes hoogu ja hüpates saades säraka õpib, et tuleb hüpata lihtsalt kõrgemalt.  See on koerale lihtsalt hüppamise treenimise harjutus, mitte takistus. Palju paremini toimib see, kui koer lähenedes aiale mõtleb, et nii ma lähen nüüd üle aia ja koheselt astudes esimesed sammud teostuste suunas saab negatiivse mõjutuse. Sellisel juhul ei jõua tal veel soov piisavalt tõusta, et see mõjutus lihtsalt energiat tõstaks.  Hästi toimib ka karjus koos mingi teise raskendava faktoriga. Näiteks kui enen päris aeda on madalam aed ning selle peal karjus , sisi koer üritades ühest madalamast võrgust üle ronides jõuda põhiaiani saab negatiivse mõjutuse ning ta saab aru, et selleks, et jõuda nö. järgmise etapini on teel väga vastik takistus. Kindlasti tasuks see madal võrk tõmmata aiast sellisele kaugusele, et ta jällegi ei oleks lihtsalt hüppamise treenimiseks ja karjus panna kohe väikese aia peale. Kui alguses proovida väikse aiaga ning veenduda, et see ikkagi ei hoia koera, siis hiljem sellele karjuse lisamine lihtsalt koolitab jällegi koera ka esimesest aiast kõrgemalt üle hüppama.

Samas ütleks, et kõige lollikindlam takistus sellise probleemi tekkimiseks on kohe alguses piisava kõrgusega rajatud aed, et koer ei saagi üldse üle aia ronimise positiivset kogemust.