Koera jäljetöö ülesehitamisest

Kuivõrd üleeile sai räägitud jäljetöö ülesehitusest versus häälestamisest, siis tekkis kahtlus, et peaks rääkima veel jäljetöö ülesehitamisest vähe põhjalikumalt. Ma olen küll kirjutanud Sportkoera lehele päris pika artikli sellest, kuidas ma jälge koolitan ja treeningutes edasi liigun http://sportkoer.ee/artikkel.php?t=jaljekoolitus_kui_terviklik_susteem, kuid seal on juttu rohkem samm - sammult edasiliikumisest. Räägiks täna koera jäljetööst natuke teise nurga alt. Nagu ma üleeilses artiklis mainisin, koosneb IPO ja FH jälg koera jaoks kahest koolitatavast detailist - jälje ajamisest ning esemete näitamisest. Paljud inimesed armastavad näha selles veel kümneid pisikesi seiku, millega tegeleda. Minu loogika põhineb ühel konkreetsel mõttel, mida ma ka loengus olen rääkinud: kui hundil on kõht tühi ja ta hakkab jänese jälgi ajama, siis ta on väga motiveeritud seda jänest kätte saama ning ta on mures, et äkki kaotab jälje ja kõht jääb tühjaks. Mittekeegi pole hundile õpetanud nurgatehnikat või alguspunktist alustamist. Hundil on lihtsalt eluline kogemus, et kui ta ei ole piisavalt tähelepanelik, siis jääb tal kõht tühjaks ja on paha olla. Samuti teab ta väga hästi, et kui jänes on visanud sisse haagi ning ta kaotab jälje, siis peab ta olema veel terasem, et see uuesti leida. Kui ta hakkab ringi jooksma ning paanitsema, siis jääb jällegi kõht tühjaks.Miks ei võiks koera jäljetreening olla ülesse ehitatud samal loogikal? See on ju loomale hästi arusaadav ja omane.
Jäljekoolituses võib eristada mitmeid eri tasandeid ning nö. koolituslikke paralleelteid, millega tuleb treeningutes tegeleda. Tõsi need kõik teenivad vaid ühte eesmärki - saada koer ajama jälge soovitud pildis, mida ma nimetan terminiga "koer peab olema mures jälje pärast"


Kõige tähtsam komponent on motivatsioon. Mõelge ise. Kui hundil on juba 5 jänest söödud, siis tõenäoliselt ta ei viitsi ühte jänest enam taga ajada või teeb seda lohakalt. Ilmselgelt kaotades jälje lööb ta lihtsamini käega. Samuti ei kujuta meist vist keegi ette, et hunti oleks võimalik täis kõhuga kohustada jäljel jänest taga ajama. Mingipärast aga paljud inimesed kipuvad oletama, et koeraga jälge treenides on nagu kohustus ka motivaator. No ega ikka ei ole küll. Sundides koera jälge ajama saab küll hetkeliselt nagu päris kena ajamise, aga pikemas perspektiivis laguneb kõik tükkideks, sest sund ei ole kunagi motivaator.

Järgmine tähtis komponent on tehniline pilt. Kuivõrd IPO ja FH j'äljel peab koer ajama samm-sammus, siis on vaja talle näidata, et ta jõuab "jäneseni" vaid teatud tehnikaga. Mõtleme loogiliselt jällegi . Koer ju tahab vaid "jäneseni" jõuda, ta jõuaks sinna sirgelt joostes, ta jõuaks sinna mööda põldu tiirutades. Me tahame, aga et ta jõuaks sinna konkreetselt ajades. Järelikult me peame seda talle õpetama.

Kui seda eelnevat võib nimetada tehniliseks koolituseks, siis järgnevalt lahti kirjutatu läheb juba nö. hingelise koolitamise kategooriasse ning selles on juba nö. häälestamis komponente.  Kujutame ette, et koer ajab samm - sammus väga sügava ninaga ja täpselt. Ta saab seda teha nii rahulikult jäljel liikudes, kui tegelikult ka joostes.  Jooksmisel on üks suur puudus. Koer liigub üle jälgede sedavõrd kiiresti, et tal ei jää aega jäljelt saadava info salvestamiseks.  Teisisõnu eksides nurgas, jõuab ta joosta juba 2-3 meetrit üle nurga enne kui aru saab, et üle läks. Ja loll lugu on see, et ta ei tea kas ta on üle läinud 1, 2 või 5 meetrit. Kuivõrd koerad ei mõtle, siis nad ei oska ka analüüsida ning järeldada, et vot ma liikusin sellises tempos järelikult ma peaks olema üle nurga 3,5 meetrit. Igal juhul tekitab koeras üle nurga minek stressi ning  olenevalt koera ettevalmistusest ta kas suudab uuesti keskenduda või stress hävitab täpsuse. Kui me tuleme nüüd taaskord hundi juurde tagasi, siis hunt joostes jänese järgi ja eksides nurgas jääb nälga ja tal on tõiselt sant olla. Kui ta uuesti peaks jälje leidma, siis tõenäoliselt ta enam ei jookseks.  Järelikult on nurk hea koht koera tempo ja meeleolu reguleerimiseks. Selleks on vaja kahte asja:

1. Koer peab aru saama, et nurgas jälje kaotamine tõesti oli probleem ning on paha olla. Paljud inimesed koolitavad oma koeri nii, et nad annavad nurkades mõjutusi või hoiavad koera kinni nurgas. Sellisel juhul ju koer teab väga hästi, et nurga kaotamine ei ole probleem, sest omanik ju juhtides teda rihmast aitab uuesti jäljele.
2. Ta peab saama kogemuse, et kui ta muudab tempot ja muutub murelikumaks, siis ta püsib jäljel pareminini ning ei koge enam ebameeldivat tunnet.

Need ülal toodud kaks punkti on tegelikult klassikalises mõistes koera koolitamise põhialused ehk koer tahab veel teha seda,mis toodab positivset tagasisidet ning koer loobub ajajooksul sellest,mist toodab negatiivset tagasisidet.  Nagu ma ülal kirjeldasin oli üks nö. negatiivse tagsisideme näide ja teine positiivse tagasisideme näide. Koer õpib tegelikult väga kiiresti, milliselt oleks vaja jäljel käituda, et saada vaid positiivset tagasisidet. Kui ma ütlen kiiresti, siis selles varem kirjutatud loos tuleb see hästi välja, kuidas kõigest mõne nädalaga koera jäljeajamise pilt muutus kardinaalselt http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/raagime-koeraga-jaljel-koera-keeles.html

Selliselt positiivse ja negatiivsega saamegi me ühest küljest koerale anda mõista, millist meeleolu ja tempot me tahame näha, teisalt ka viia koera sellisesse meeleollu, nagu me tahame näha . Jäljekoolituse probleem on ju see, et me ei saa koerale kuidagi ette näidata, et mida me tahame saada. Me peame kuidagi koera viima soovitud pilti ja sisi ütlema talle, et vot seda me tahamegi näha.

Kui me räägime, et koer on jälje pärast mures ja ajab seetõttu ettevaatlikult, siis see mure tuleb ennekõike sellest lähtuvalt, et ta on kaotanud jälje ära või teinud vigu ning kogenud seoses sellega ebameeldivusi. Kui me nüüd läheme lihtsama pinnase peale või teeme lihtsama jälje, siis koer toetudes oma kogemusele tunnetab väga hästi, et ka vähem mures olles on võimalik hästi jälge kontrollida. Järelikult tuleks jälg planeerida selliselt, et koer saaks ka seal lihtsama peal aru, et "vales pildis" ajamine tekitab ebamugavusi, sest jälg läheb kaotsi. Selles osas on suureks abiks lõksud näiteks, kus koerale nö. meelega veõtakse jälg ära.  Kui lasta koer eelnevalt "valesse pilti", siis ta seostabki, et jama tekkis sellest ning edaspidi üritab olla tähelepanelikum. Lihtsam pinnas ning lihtsamad olud on tegelikult selline komponent, mida koerajuht peaks õppima õiglaselt hindama. Kui me ei oska hinnata olusid õiglaselt, siis me ei saa ka planeerida vajalikku jälge ning meil kaob ära suur hulk koolituslikke võimalusi. Me saame küll konstanteerida tagantjärgi, et "näe täna kiirustas", aga meil on piiratud võimalused sellesse sekkumiseks.

Nüüd ma olen rääkinud (küll üsna põgusalt) kahest komponendist - jälje tenilisest koolitusest ning vajaliku meeleolu saavutamisest. Tegelikult lisandub siia aga veel kaks väga olulist komponenti, mis nö. terviku kokku seovad:
1. Kogemused
2. Koera oskus stressisituatsioonis töötada ning iseseisvalt stressist väljuda.

Kui neid kahte asja koerale koolitatud pole, siis kahjuks väga kaugele ei jõua.  Okei, IPO 1 ja 2 on nii kerged jäljed, et seal ei juhtu midagi, aga edasi läheb jamaks. Siit edasi aga jätkaks järgmisel korral.