Jäin eile õhtul selle kirjutise peale mõtlema, et see jutt oli üsna ühepoolne ehk tõi välja probleeme ning nendega haakuvaid tagajärgi. Tegelikult tuleks rääkida ka lahendustest ehk kuidas toimides oleks võimalik neid probleeme vältida ja teha nö. paremini. Kritiseerida on hullu lihtne aga katsu paremini teha. Jätkakski eilse tekstiga siitkohalt pakkudes välja lahendusi.
1. Alustaks varrukakatsest olgu siis seoses aretuskontroll või näitus. Varrukakatsel on olnud läbi aegade oma eeskiri, milles üsna täpselt kirjeldatakse katse läbiviimist. Kopeerin siia mõned lõigud eeskirjast (võetud ESLÜ kodulehelt http://www.saksalambakoer.ee/est/eeskirjad/aretuskontroll/ak_varrukakatse_labiv_kord_3.04.2010.pdf )
a. Aretuskontrolli spetsialisti märguandel (kui koerajuht või koer on umbes 5 sammu kaugusele varjest) ründab varjes peituv varrukamees koerajuhti ja koera (koerajuht võib anda ründekäsu).
Niimoodi ütleb eeskiri ehk varrukamees ründab, kui koer on varjest 5 sammu kaugusel. Oletades, et sammu pikkus on ca. 60 - 70 cm, siis 5 sammu tähendab 3-4 meetrit . Viimastel aegadel on see ründekaugus aga nii aretuskontrollides kui ka näitustel sujuvalt nihkunud 10 ja isegi 15 meetri peale. Ma arvan, et sellest saab iga natukenegi mõtlev inimene aru, et 3-4 meetri pealt on rünnak reaalselt ka ootamatu, mida ta tegelikult ju peab olema. 10 meetri pealt aga pole ootamatusest enam jälgegi. Üsna tihti hakkab silma et seda 5 sammu ei loeta mitte alates varjest vaid alates varjejoonest. Ehk koerajuht ei kõnni koeraga mitte varje suunas vaid kujuteldava punkti suunas, mis asub varjest ca. 5 meetri kaugusel ja kui ta on jõudnud sellest kujuteldavast puntist mingi kümnekonna sammu kaugusele, siis rünnatakse. See ei ole ilmselgelt 5 sammu varjest enam vaid 15.
Teine boldiks tehtud osa on ründab. Varrukamees peab tõesti ründama. Kui varrukamees jookseb varjest välja ja poolel teel enne koera hakkab taganema, sisi sellega varrukamees näitab koerale, et kardab teda ning ilmselgelt on see koerale väga suur abi ning ebakindel koer, kes muidu hakkama ei saaks saab oma 2 hamba haarde kätte.
b. Lisaks ütleb eeskiri : Kui koer ei kannata ähvardust ja lööke välja ja laseb varrukast lahti aga seejärel üritab uuesti haarata, peab varrukamees ähvardust jätkama (ilma koera löömata)
See tähendab, et kui koer lööb kartma ja laseb rünnaku ajal lahti, sisi peab varrukamees edasi ründama , mitte taganema ja keora haardesse aitama. Sellest pole ju raske aru saada, et põgenemine ei saa mitte mingis valguses olla rünnak.
c. Jätkame eeskirjaga Aretuskontrolli spetsialisti märguandel väljub koerajuht koos koeraga varjest ja liigub punkti C (asub umbes 70-80 sammu kaugusel varjest nr 2 või 1).
70 - 80 sammu on ca. 40 - 50 meetrit, mitte 20 meetrit.Mida lühem on pikamaarünnak, seda lihtsam on see koerale, sest koer peab vähem iseseisvalt ründama. Ara koera jaoks on omaniku tugi meeletult oluline, mistõttu lühema rünnaku puhul ta tunnetab seda , pikema peal peab iseseisev olema. Ei saa ju olla juhuslik, et platsi maha märkides toredad inimesed üsna tihti pikamaarünnaku 20 meetri peale paigutavad. Eks nemad ju ka teavad, et see on koerale nii lihtsam.
Eeskiri ütleb :
Kui varrukamees on alustanud rünnakut, laseb koerajuht kohtuniku märguandel koera lahti (koerajuht võib anda ründekäsu), jäädes ise punkti C seisma. Koer peab koheselt ja enesekindlalt varrukamehe ründe tõrjuma,
Jällegi räägitakse rünnakust, mitte põgenemisest ehk kui varrukamees enne koeraga kohtunmist pöördub taganema, siis see ei ole rünnak vaid põgenemine. Ja tegelikult on eeskirjas samad read koera varrukast pudenemise kohta, et varrukamees peab edasi ründama.
Meie saksa lambakoera inimesed on mulle korduvalt ja korduvalt seletanud, et me ei saa midagi teha, kui Saksa kohtunik asju omal käel määrab. Tegelikult saab ikka küll. Nii nagu meil kehtivad Eestis oma näituse eeskirjad ja väliskohtunik peab nende järgi hindama on sama teema ka varrukakatsega. Ehk nagu mulle on näiteks rääkinud Vilve Roosioksi (kes tol ajal ESLÜ eesotsas oli) oli täpselt sama probleem ka 10 aastat tagasi, et Saksa kohtunik tuli ja tahtis ümber korraldada asju aga talle öeldi, et meil on sellised eeskirjad ning ei korraldatud ümber ja kohtunik jäi nõusse. Olgem nüüd ausad, tegelikult on ju nii, et meie inimesed lausa loodavad selle peale, et kohtunik äkki ütleb, et teeme lihtsamaks, sest siis nagu langeks vastutus nende õlgadelt ja koerad pääsevad lihtsamalt ehk ma tõesti väga ei usu et keegi väga vaidleb ja nõuab eeskirjadest kinnipidamist.
Igasuguste eeskirjadega on see lugu, et kohtunik tulles hindama mingisse riiki peab pidama kinni sealsetest eeskirjadest. Kui ta seda ei tee, siis see on suur rikkumine.
Kui me nüüd võtame, et on tõesti väga leebe kohtunik ja laseb anda 7 lahti käsku 3 asemel või laseb läbi kahe hambaga rippuvad koerad, siis viies varrukakatse läbi eeskirjade kohaselt on see siiski mingil määral selekteeriv ja mis põhiline see on märguandeks nii kasvatajatele, omanikele kui ka koolitajatele, et tuleb pöörata tähelepanu koeramaterjalile ja aretusele, et igasugune mõtetu koer ei pääse läbi.
See aga hakkab määrama inimeste valikuid.
2. Jätkaks eksmitega. Nii koolitajad, korraldajad kui ka kohtunikud peaksid inimestele teada andma ning ennast üheselt ja selgelt väljendama, et eksam on koerakoolitusüritus, mis toimub samade eeskirjade järgi nagu võistlus ehk koer peab olema valmis koolitatud ning minema sinna teadmisega, et hinnatakse eeskirjade järgi. Praeguseks väga levinud arusaam, et eksam on koht, kus saab lihtsamalt tulemusi ning üldjuhul läbi ei kukuta, peab saama välja juuritud. Ega ju tegelikult tavalised koeraomanikud ise ei hakka nii mõtlema, selle mõtte panevad inimestele pähe korraldajad, kasvatajad ja koolitajad. Ja kohtunikud peaksid ka ennekõike mõtlema hindamisel eeskirjadele, mille järgi nad hindavad, mitte sellele, et inimesi tuleb motiveerida ning meelitada. Ja hinne hea on ka hea.
3. Võistlused. Võistluste juures tuleb aduda seda, et võistlus on meil Eestis kõige kõrgem vorm koerte ja koolitustasemete võrdlemiseks. See ei ole eksam. Meie kohalikust võistlusest järgmine samm on MM. Seetõttu peaksid võistlused olema sellise ülesehitusega, et nad oleksid:
a. koeramaterjali ja koolitustaset selekteerivad (kuna IPO koosneb kolmest alast, siis kõigil kolmel alal , ka jäljel)
b. oleksid koerale ja koerajuhile mingilgi kujul väljakutseks
c. arendaksid meie inimeste maailmavaadet ning arusaama võistlustingimustest.
Kui korraldada jäljevõistlusi stabiilselt väga lihtsates tingimustes näiteks, siis see ei selekteeri koeri ega koolitustaset ning samas ei suuna arenema, sest
a. ühest küljest pole ju pointi ja teisalt
b. inimesed ei oska isegi ette kujutada, et kuhu suunas peab arenema, sest nad ei kujuta ette nii raskemaid tingimusi, kui ka koerte käitumist sellistes oludes
Kui me võtame näiteks FH, siis eeskirja järgi peaks põld olema vahelduv ning olema pinnasemuutusega. Meil Eestis polnud varem korraldatud kordagi nendele nõuetele vastavat võistlust. Me Sportkoeraga tegime esmakordselt FH sellisel põllul, kus need tingimused olid täidetud. Rääkimata sellest, et näiteks nii IPO 1, IPO 2 kui ka FH 1 pole juletud mullale viia. Jällegi me Sportkoeraga tegime seda sel kevadel. Tõsi kõik kukkusid läbi. sellest võistlusest on pikemalt juttu siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/fh-voistlus-19-mail.html Kindlasti on neid, kes ütlevad, et "oli siis vaja sellist võistlust, kus kõik läbi kukuvad". Ma ütleks pigem nii, et see võistlus oli osalejatele väljakutse ning huvitava info saamise koht ning sellest oli võimalik teha oma järeldused. Ja kusjuures pea kõik osalejad ütlesid, et nad tulevad uuesti ning neil pole sellise põllu vastu midagi. Ehk jällegi kui rääkida uute tulijate motiveerimisest ja meelitamisest , siis see on hea näide, kuidas väljakutsed motiveerivad inimesi.
Kui korraldada võistlusi raskemates tingimustes, siis see motiveerib oluliselt rohkem edasi liikuma ja arenema, kui ninnu -nännutamine.
Ja ilmselgelt ei ole mullapõld koerale raske. Vaadake kasvõi Jäljehundi videoid, kus algajad koerad tunniseid jälgi ajavad. Tuleb julgeda laiemalt mõelda.
Samuti tuleks meistrivõistlusi korraldada neutraalsetel staadionitel, mitte treeningplatsidel. Võõral staadionil toimuv võistlus on koera koolitustaset ja materjali arvestades jällegi selekteeriv ning samas ilmselgelt raskem kui trenniplatsil toimuv võistlus. samas on trenniplatsil toimuv võistlus ka osalejate suhtes ebavõrdne, sest osad ju ei treeni seal igapäevaselt.
Kui nüüd lugeda seda eelpool kirjeldatut, siis tegeliklt pole üldse palju vaja, et pilt oleks hoopis teine, kui ma eile kirjutasin. Tuleks lihtsalt omada kindlat meelt ning selget sihti ning mõelda pikema perspektiivi peale, mitte sellele, et täna ja kohe maksimum arv koeraomanikke õnnelikult karikatega koju läheks.
No comments:
Post a Comment