Eile oli selles mõttes huvitav eksam, et osa võttis 5 koera ja koerajuhti, kelledest:
- üks käib trennis Hiiumaalt,
- teine Haapsalust
- kolmas osaliselt Tartust
- neljas ei oma autot ning sõidab trenni bussi, rongi või jalgrattaga ning trennikaaslaste autoga
- viiendal on selline trevisehäda, mis täiesti konkreetselt segab treeninguid ning nõuab üsna korraliiku pingutust, keskendumist ja kohandumist.
Ja nad kõik tegid supertulemused. Ja siis ma mõtlesin nendele juttudele, mida tegelikult võiks ju lausa kiunuks nimeteda, mida siin Eestimaal ikka juba pikalt on kuulda olnud.: et meil Eestis ei ole varrukamehi, meil ei ole trenniplatse, meil ei ole tiimi ega üldsegi häid võimalusi treenimiseks.Ma ei ole kunagi nõus olnud ühegi väitega neist ning olen ka vastu öelnud oma arvamust ning tagantjärgi olen vaid mõistnud, et see on täiesti mõtetu.
Räägime varrukameeste olemasolust ning distantsidest. Toomas elab Hiiumaal, aga talle meeldib koera treenida. Ta on ennast selles valdkonnas sihikindlalt arendanud ning ta liitus meie tiimiga möödunud sügisel. Ta on olnud üks sihikindlamaid ning stabiilsemaid trenniskäijaid, kui üldse kuidagi on võimalik eristada, sest tegelikult on seda kõik teised ka:) Ta võtab koera, istub autosse, sõidab sadamasse, ootab laeva, ulbib 2 tundi merel, kimab Haapsalusse, kus kopereerub Veikoga ning koos liiguvad nad Tallinnasse. Teeb paar tundi trenni ning auto keeratakse tagasi ning järgneb sama pikk tagasitee. Ma võin nüüd kellaaegadega eksida, kuid ma pakuks, et ta lahkub kodunt ca. 14 ajal päeval ning jõuab tagasi ca. 24 ajal öösel. Tänaseks on meil olemas IPO 2 tulemus ning kindlasti läheme me sel aastal püüdma veel ka IPO 3 tulemust. Ma ei oska muud öelda, kui müts maha ja sügav kummardus.
Veiko, kes käis läbi eelnevast lõigust kimab ka Toomasega koos Haapsalust Tallinnase ja tagasi.Ta alustas minu juures treeningutega möödunud sügisel varrukaga täiesti nullist ning omab nüüd IPO 2 -s kindlat varruka tulemust ning ma olen täiesti veendunud, et ta saab oma jälje korda ning lõpetab selle hooaja veel IPO 3 tulemusega. Ja iga trenn nõuab 100 km sõitu siia ja tagasi. Ka Veikole peab tegema sügava kummarduse.
Marii on sunnitud elukorralduse kiuste pendeldama Tallinna ja Tartu vahet ning üsnagi tavapärane on situatsioon, et ta palub ennast võimalusel teistel natuke ettepoole lasta, sest Tartusse vaja veel tagasi sõita. Ja olgem ausad, varruka poolel pole ta koer ju täht, aga ta otsustas siiski, et ta tahab selle koeraga IPO ära teha ning pühendus eesmärgile ning tegi süsteemset tööd ja ei lasknud ennast segada kilomeetritest ega millestki muust. Ja jällegi ma teen kummarduse sihikindlusele ning eesmärgipärasele tööle. Tubli Marii!
Reet elab küll Keilas, kuid tema trennitulek kestab kauem kui Haapsalu meeste autosõit. Ta istub rongi peale ning sõidab Tallinnasse, istub ümber bussi peale ning lõpus kõnnib mitu kilomeetrit jala. Kui me oleme teinud Tabasalus, siis on tal bussi peale minna olnud 8 kilomeetrine jupp. Kui keegi on saanud ta ära visata on lihtsam, kuid korduvalt on ta lihtsalt peale trenni jalutama hakanud ning läinud jala. Ja jäljel käib ta nii, et võtab koera, istub ratta selga, sõidab päris hea mitu kilomeetrit, paneb jäljed maha, teeb ühe koeraga ära, istub taas ratta selga ning sõidab koju koera vahetama ning taas tagasi. Aga midagi pole teha, kui autot ei ole. Ja jällegi minu poolt sügav kummardus. Väga tublilt tehtud!
Mul on siiras au töötada koos selliste inimestega. Ja siis ma mõtlen nende inimeste peale, kellel küll ei ole varrukameest 10 km raadiuses või ei suudeta ühe auto peale kopereeruda, et koos trenni sõita. Hale hakkab, kui mõelda selliste põhjenduste peale, et meil ei ole trenniplatse ega varrukamehi. HALE!
Räägime tiimist. Jällegi peab tõdema, et meil Eestimaal ringleb mingeid naljakaid jutte teemal, et selleks me ei jõua siin kuhugi ning pole mõtet üritadagi, et meil ei ole tiimi. Räägitakse kogu aeg mingist müstilisest tiimist, nagu mingites romaanides põhjaläinud kullalalstiga laevast, mida otsima siirdutakse ning mida tegelikult ei teatagi, kas see üldse olemas on.
Ma ei ole kunagi rääkinud tiimi puudumisest, ma ei ole kunagi näinud sellist probleemi ja ei suuda mõista seda juttu. Kui ma valmistusin oma koeraga MM-deks, siis mul olid ümber inimesed, kes mind aitasid ning nende leidmine ei olnud keeruline. Ja abi oli neist palju. Olid meie enda Eesti koolitajad ja varrukamehed, kes minu silmis tegid väga head tööd ning ma nautisin koostööd. Ja kui ma leian, et nende abiliste tase võimaldas MM-l 10-ndaks jõuda ja tegelt miks ka mitte kõrgemale, siis veider on kuulda juttu (et pole koolitajaid ja tiimi) inimeste suust, kellede maksimumlatt on kõigest eksami IPO 3.Kui me räägime tänasest päevast ja Sportkoerast, siis mulle ei meenugi ausalt öeldes ühtegi trenni, kus keegi oleks kuidagi üksi olnud.
Jäljel käime arusaadavalt kambaga ning kui kellegil ei tule hästi välja, siis teised lohutavad ning toetavad, kui tuleb hästi, siis jällegi jagavad rõõmu. Kuulekuses on alati inimesi platsi ääres vaatamas. Tullakse spetsiaalselt varem ning jäädakse kauemaks, et teha koos ja tunda ennast mõnusalt. Varrukatrennidest ei maksa üldse rääkidagi. Väga tavaline on tort või muu suupiste ning rahvas ei ole mitte eraldi kuskil pisikestes gruppides vaid ühiselt koos tegemas. Piisab vaid suu avada ning paluda, et äkki keegi tuleks kohtunikku mängima või aitaks muruniitmisel või toetaks rihmast omanikku ning appi ei tule mitte 1-2 inimest vaid ikka pea kõik kohalolijad. Eilse IPO jaoks oli vaja abilisi kuulekuse inimrühma ning ka muus osas korralduslikult. Oli vaja vaid ühte meili ning rahvast oli rohkem kui küll. Tegelikult oli eile eksamiplatsil sisuliselt kogu trennigrupp, sest puudu olid tõesti vaid üksikud, kes ei saanud tulla. Ja nad toetasid ja soovisid edu ning patsutasid õlale ja lohutasid. Ja ma küsiks siinkohal, et mis asi on veel tiim? Mida maagilist tiimi otsivad inimesed? Kui on olemas toetav seltskond, asjakohane nõu, kõrvalt abistamine ning toetus ja koolitajad.
Räägime treeningplatsidest. Käisin eelmisel aastal vaatamas Tartus palju kiidetud ning kõlavalt reklaamitud Tuukka trenne. Muuhulgas ütles Tuukka ühele treenitavale, et tal on probleem kuulekusega ning ta võiks kuskil Tallinnas varrukaplatsi ääres, näiteks Aivo platsi ääres, paarkümmend meetrit eemal kuulekust teha samal ajal, kui näiteks Aivo varrukat teeb. Ja selle peale teatas üks enda arust Eestis suhteliselt tegija koolitaja - sportlane, et Aivo platsil ei saagi 20 m kaugele minna, sest see plats pole 20 m suurgi. Naeris ise ja ra rahval oli nalja palju. Minu kõrvadele tundus küll selline nali rumal ja suurustav, aga eks need, kes tulemusteni väga ei jõua ning üritavad kuidagi oma nime siiski valgusvihus hoida, need peavadki üritama mingi muu alaga, näiteks naljaga. Aga näe, sellel väikesel platsil tulevad IPO tulemused. Sel aastal on juba tulnud 5 ning tuleb vähemalt teine sama palju veel. Sellel väikesel platsil on saanud Veiko alla aastaga nullist IPO 2-ni ning jõuab tõenäoliselt veel alla aastase tempoga IPO - 3 ni. Sellel platsil on jõudnud Merike napilt pooleteise aastaga nullist ka sisuliselt IPO -3 ni (mis ootab vormistamist). Plats on täpselt nii väike, kui väiksena me seda ette kujutame. On võimalik võtta kohalikud võimalused ja olud ning teha neis maksimus või teise variandina tõmata kiun ülesse, et meil pole tingimusi ning siis oodata ja otsida terve elu neid tingimusi, ise mõeldes et näe kui hea vabandus mul on mitte kuhugi jõudmise katteks. Ma pakuks, et sellise trenniplatsi, nagu on meie väike rohuplats Harku järve ääres leiaks igast külast Eestimaalt. Kui vaid oleks tahtmist treenida ja kuhugi jõuda. Tahtmine on see, millest kõik kinni on.
Nüüd võiks rääkida puuduvatest varrukameestest ja koolitajatest, sest ka see on üks osa vabandusest ja kiunule tooni andvast helist. Ma olen seda teemat nii palju rääkinud, et ma ei hakka seda pikemalt käsitlema. Suhteliselt lühikese ajaga on suhteliselt suur arv koeri erinevatel aegadel suhteliselt heade tulemusteni jõunud ja mingil kujul on varrukamehed ja koolitajad seal ikka osaliseks ka olnud. Polegi rohkem nagu vaja põhjendada, sest see räägib iseenda eest.
Jutu alguses mainisin viite eile IPO t teinud koerajuhti. Neist neljast oli pikemalt juttu. Nüüd räägin mõne sõna Merikesest. Ta tuli poolteist aastat tagasi minu juurde trenni ning tahtis süsteemse tööga kaugele jõuda. Ta on näinud päris palju vaeva selle ette, kuhu ta on jõudnud. Iga kord enne eksamit või võistlust küsib ta minu käest, et kas see oleks okei,kui ta ütleb enne kohtunikule, et lähtuvalt probleemidest kuulmise ja kõrvaga võib ta sirgelt kõndides tuikuda ning see ei ole mitte abi, vaid tema omapära. Kui kõrvalkäigul on vaja kiirelt trennis reageerida või teha järsemaid liigutusi, siis see nõuab meeletut keskendumist, sest juba pelgalt sirgelt kõndimine ning tasakaalu hoidmine on juba omaette töö. Ma arvan, et paljud kõrvaltvaatajad ei oska isegi ette kujutada, kui suurt keskendumist see nõuab. Mul nõudis alguses harjumist, et andes juhtnööre ja soovides kiiret käitumist pole mõtet selja tagant hüüda, sest seda lihtsalt ei kuulda. Kui kujutada seda kõike ette ning panna ennast sinna seisu, siis ma ütleks küll, et eilne 89 + 92 + 88 = 269 on väga kõva sõna. Väga kõva. Tehke ise midagi sellist, kes te ei oma selliseid "takistajaid". Ja mulle meenub, kuidas Merikesele öeldi eelmisel aastal , et ära loll ole, et Aivo juurde lähed, seal ei jõua sa kunagi kuhugi. Täna peab tõdema, et Merike on tänu süsteemsele ning targale tööle jõudnud üsnagi kaugele. Need ütlejad aga pole väga kuskil. Ja kindlasti ei ole IPO 2 ja 3 mitte tee nö. lõppjaamad vaid pigem alles reisi algus.
Lõpetuseks peabki ütlema, et Eestimaal on läbi aegade olnud neid, kes teevad ja neid, kes vabandavad ja kiunuvad. Kahjuks koeraspordis kipub neid viimaseid just rohkem olema. Olgu see eilne eksam ning tänane jutt innustajaks uutele tulijatele, kes pole veel rikutud kiunust ja öelutsemisest ning "legendide" varjus elamisest. Eile tegid ilusa IPO viis koerajuhti, kelledel ei ole midagi tulnud lihtsalt.
Ma meenutan oma spordiaastaid, kus harrastades kergejõustikut kuulis ka pidevalt, et meil ei ole tingimusi ning meil ei ole võimalusi ja selleks me ei jõua kuhugi ning siis olid fanatid, kes loopisid kuskil võimlas oda või tegid koolimaja koridorides kiirendusi ning imekombel nad jõudsid kaugele. Meenub isegi üks olümpiavõitja, kes kunagi ei kobisenud ja virisenud vaid lihtsalt tööd lõhkus teha.
Nendele, aga kes oma koeraga trenni teevad ning leiavad, et
- meil pole trenniplatse
- meil pole koolitajaid (varrukamehi) ja
-meil pole tiimi
soovitaks vaadata peeglisse ning mõelda, et kuhu tegelikult koer maetud on.
No comments:
Post a Comment