Jätkaks täna siis lubatud jäljeteemal. Räägiks kõigepealt kogemusest. Kui ma kirjutasin 19. mai FH eksamist , siis seal oli juttu, et Käbi kes oli teinud väga ilusa jälje kuni teise ristuvani, siis ta ei suutnud seda ristuvat lahendada, kuna see oli väga raskes kohas ning koeral nappis kogemusi (sellest on juttu siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/fh-voistlus-19-mail.html) . See on hea näide koera nö. kogemuste piisavusest ja kogemuslikust piirist. Kuna antud juhul oli ristuv vahetult hetkel, kus pehme pinnas läks kõvaks, siis koer ei osanud minna pehkmelt originaalilt ning pehmelt ristuvalt koheselt kõvale originaalile, sest ta ei olnud seda treeninud ja tal ei olnud kogemust. See näide on selles mõttes tõeliselt hea näide illustreerimaks nö. kogemuslikku poolt. Väga tihti inimesed kipuvad nägema koera kogemust vaid väga üldistatud raamides ehk koer oskab töötada lühikesel rohul , pikal rohul, mullal, vihmaga ja tuulega ja nagu erinev hulk kogemusi olekski sellega omandatud. Tegelikult on see kaugel vajalikust kogemuste paketist. Kui tahta, et koer töötaks jäljel kindlalt ning ei eksiks, siis on vaja koerale tekitada väga - väga lai kogemuste põhi ning sellega tuleks alustada juba kutsikaeas. Nii noorelt alustamise juures on kaks oluliset põhjust:
- mida varem alustada uute kogemuse tutvustamisega, seda rohkem jõuab koerale tutvustada
- mida kauem tehakse ühetüübilist, seda rohkem see ainuvõimaliku pildina koerale kinnistub ning hilisem uue tutvustamine on raske
Koerale kogemuste tekitamine tähendab seda, et jäljed on vaja planeerida selliselt, et koer õpiks pidevalt midagi uut. Eesmärk peaks olema koerale nö. uue kogemuse tekitamine ning siis selle nö. " uue juures" enesekindla töö saavutamine. Toon ühe väga lihtsa näite. Treenides koera pidevalt suheliselt lühemal murul õpib koer töötama madala ninaga ning tähelepanelikult. Ta teab, et kui ta kiirustab või ei ole piisavalt tähelepanelik, siis ta kaotab jälje. Kui nüüd minna kõrgema heina sisse, siis seal on lõhna väga palju rohkem. Koer tajub väga kiiresti, et jäljel edasiliikumiseks ei pea ta olema enam nii täpne, sest "lõhnameres ujudes" jõuab ta palju kergemini edasi. Selliselt tõuseb tempo või omades sama tempot (üsna tihti jälgivad inimesed vaid tempot, aga mitte niivõrd meeleolu) muutub keskendumine. Kui nüüd on tuulisem ilm ning kõrgema heina sees olev lõhnaküllus lendab laiali, siis ongi vead lihtsad tulema. Siin tulebki koerale näidata, et kui sa töötad sellistes tingimustes üle jala, siis sa kaotad jälje. Koeral tekib kogemus, et pikas rohus ei tasu lõdvaks lasta, sest muidu saabub sahmakas. See on nö. näide kogemuse tekitamisest.
Kogemusliku poole pealt tasub koerale õpetada näiteks ka üleminekuid ehk teha trenni põldudel, kus on vaheldumisi muld ja rohi või kõrge ja madal rohi või kuivem ja mahlasem jne. Paratamatult pinnase muutus mõjutab jälje lõhna ning muutub mõnevõrra ka jälje iseloom. Koer peab omandama kogemuse, et selliste muudatustega kaasnevad sellised detailid ning ta peab õppima selle järgi oma käitumist kohandama. See on natuke sama teema, nagu räägivad jahimehed teinekord mõne vanema hundi kohta, keda neil tabada ei õnnestu, et see on juba nii kogenud hunt, et teda naljalt ei taba , sest see kavaldab nad üle ja on nii kogenud. Koera jäljetreeningutega on sama teema, et koeral peab tekkima kogemus erinevates olukordades käituda ja lahendusi leida.
Tooksin siia veel mõningad näiteid nö. kogemuslikest detailidest:
- jälg tuleb võtta kohe alguspunktist, muidu võib see ära kaduda. Jällegi asi, mida paljud koerad ei tee. Nad on alguses lohakad, sest teavad, et jälg läheb alati sirgelt ning pole pointi vaja alguses kohe kontsentreeruda.
- kaotades jälje tasub uuesti otsida koerajuhi jalgade juurest,
- minnes üle nurga tasub tagasi tulla järk - järgult ning kontrollida ettevaatlikult
- kui jälg läheb kaotsi, tuleb võtta ettevaatlikumalt ja rahulikumalt
- jälg võib minna põllul piki , risti ning diagonaali vagudega
- mullapõllul ei tasu usaldada silmi vaid peaasjalikult nina
- sattudes jäljel vee peale tasub otsida väljuvat jälge kohe vee servalt
- erineva taimestikuga põllud, muutuva taimestikuga põllud (osad taimed lõhnavad väga tugevalt ning koer peab sellega harjuma)
- jälg võib kulgeda mitte ainult otse ja risti koerajuhiga , vaid ka üsnagi tagasi koerajuhi suunal (teinekord on teravnurk väga terav)
- jälg võib kulgeda ka koerajuhist eemal (koerajuht võis astuda kogemata jäljelt ära)
- ristuvad jäljed võivad tulla nii ühe inimese ristuvate sammudena kui ka erinevate loomade jäljekogumina ja sinna juurde veel inimeste omadega.
- teel olevast kõrgemast põõsast või nõgesepuhmast peab oskama mööda minna,
- rihm võib paikneda ümber jala või jalgade või tulla üldse jalgade vahelt välja
Seda loendit võiks veel pikalt jätkata. Tegelikult on piiriks vaid fantaasia, et mõelda välja erinevaid tingimusi ning probleeme jäljel, mida koer peaks oskama lahendada.
Räägiks ka natuke stressist.Stressist jäljel olen ma kirjutanud siia blogisse päris palju artikleid. Lingin siia mõned:
http://sportkoer.blogspot.com/2011/09/stressist-jaljel.html
http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/mitmekulgne-jaljetrenn-kabi-081011.html
http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/koera-stress-jaljevoistlustel-ja.html
Tegelikult on neid artikleid siin väga palju. Pange ostingu lahtrisse blogis sõna stress ning neid tuleb välja 4-5 lehekülge. Mul neid kõiki siia linkida pole mõtet.
Räägin siin nüüd lühidalt selle osa ka lahti. Kui meil koer oskab tehniliselt ajada õigesti ning ta on vajalikus meeleolus ning omab piisavalt kogemust, siis tegelikult heast tervikust jääbki puudu vaid üks komponent ehk oskus töötada stressi tingimustes ning samuti lahendada stressi. Kui minna koeraga natuke raskematesse tingimustesse, milleks on kas raskemad olud ja vanem jälg või ka suuremad võistlused ning ootamatused jäljel, siis on paratamatus, et koer satub olukorda, mis võib tekitada stressi. Stress on selles mõttes hästi vastik asi, et see
- kulutab meeletult koera energiat
- ei võimalda koeral kontsentreeruda ning stabiilselt töötada
- lõhub rütmi ja meeleolu
- kui koer ei oska olukorrast väljuda, siis see toodab juurde lisastressi.
Jällegi, seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Kokkuvõtvalt ütleks, et väga suur viga on see, et inimesed treenivad tihti koeri suhteliselt stressivabades tingimustes ning seetõttu koer ei oskagi stressis käituda, sest stress tekib vaid võistlustel. Kindlasti tuleks jäljetreeninguid selliselt ülesse ehitada, et seal tekitatakse koerale sihilikult stressi ning õpetatakse koera sellest väljuma. Koer peab oskama stressisituatsioonis töötama ning otsima lahendust ning samuti väljuma sellest ning jätkama juba normaalses meeleolus. Ühe võistluse käigus võib seda toimuda korduvalt, mistõttu peab ka treeningutel looma tingimused, et koer väljudes ühest "august" satub kohe uude "auku" jne. Kõige suurem viga, mida üldse omanik teha saab on see, et ta aitab koera sellises situatsioonis. Sellisel juhul koer õpib, et kui on probleeme, siis omanik aitab teda sealt välja. Sellest tekib väga kiiresti hästi segav stereotüüpne käitumine.
Ma olen juba mõnda aega jahunud teemal, et meil on kombeks Eestis teha liiga lihtsaid jäljevõistlusi. Arvestades tänase artikliga ongi see tegelikult meeletu karuteene, mida võistluste korraldajad osutavad. Näiliselt on nagu kõik hästi, sest inimesed on rõõmsad ja saavad karikaid, kuid tegelikult ju ei arene ei koerajuhid ega ka koerad. Kui treenida koeri üsna ühetüübilistel põldudel ning teha ka võistlusi samatüübilistel põldudel, siis-
1. Ei arene koera kogemuslik pool ning ka omanikud ei saa tagasisidet, milleks kogemuslikul baasil on koerad võimalised ja milleks mitte. Ehk saamata jäävad nö. suunad edaspidisteks treeninguteks
2. Sisuliselt välistatakse stressifaktorid ning omanikul ei tekigi arusaama, kuidas koer oskab olukorda lahendada ning mida tuleks treenida selles vallas.
Sisuliselt annavad sellised lihtsad võistlustingimused petliku mulje, et kõik läheb hästi ning seetõttu koerad , keda on treenitud teatud "kastis" jäävadki sinna "kasti". Tulles tagasi antud artikli alguse juurde ütleks, et tollel 19. mai FH võistlusel kukkus Käbi läbi ootamatult rasketes tingimustes, kuid see andis meile väga hea kogemuse ja nö. suuna edaspidiseks. See näitas kätte näiliselt väga hästi töötava keora juures nö. järgnevate treeningute nö. pikema perspektiivi eesmärgid. Tegelikult oli tegemist ju tavavõistlusega. Küll oleks rumal treenida mitu aastat, minna MM-le , kulutada palju raha ning siis sattuda sellise reha otsa. Muidugi võib ka loota õnnele ning juhusele, et midagi taolist ei juhtu, aga mulle meeldib pigem mõelda suunas, et igaüks on ise oma õnne sepp. Treenides koera valmis igasugusteks oludeks ei ole vaja loota õnnele, vaid võib julgelt igale võistlusele minna.
No comments:
Post a Comment