Friday, October 5, 2012

Aasta täis

Möödunud nädala neljapäeval täitus sellel blogil aasta. Nagu ikka aasta täitumisel tehakse kokkuvõtteid, vaataks ka aastale korra tagasi. Blogimine, kui selline on Eesti väga levinud. Eri elualade inimesed kirjutavad oma mõtetest, läbielamistest ja plaanidest. Antud blogi on natuke teistsugune oma olemuselt ja tegelikult päris ei käigi nagu blogi mõiste alla.  Olles ligi 20 aastat juba koeri koolitanud (järgmisel aastal saabki 20 täis), hakkab pidevalt silma, kuidas koerajuhid kas minu juurde trenni tulles või võistlustel ülesse astudes ikka ja jälle samu vigu teevad. Andes inimestele nõu ja seletades lahti probleemide olemused olen leidnud ennast pidevalt rääkimast ühte ja sama.  Olles ka ise eelnevatel aegadel mitmeid koolituslikke vigu teinud tean, et väga nõme on tagantjärgi ohata ja mõelda, et küll on kahju, et seda varem ei teadnud. Selleks, et inimestel oleks natuke rohkem teadmisi, et nad oskaksid veidi laiemalt mõelda ja näeksid paremini tervikut, olengi üritanud kirjutada koolituslikke artikleid. Neid on ilmunud erinevates kanalites ning mingi osa neist olen koondanud Sportkoera kodulehele. Aasta tagasi tekkiksi järsku mõte, et tegelikult sobib nö. artiklite kogumiks kõige paremini blogi platform. See loob artiklite kogumile hea sisukorra ning otsinguvõimalused ning samas on ka googeldades hästi leitav. Sealt tekkiski mõte hakata kirjutama siia blogisse.
Tooks siia vahepeale väikese statistika kokku. Kokku on saanud aastaga kribada 149 artiklit.
Niimoodi mõeldes ikka päris hull number. Ma täitsa kujutan ette, kuidas mingid inimesed praegu mõtlevad, et näe kus Oblikal on vaba aega ning näe kuidas on vajadus ennast eksponeerida, et niimoodi kirjutab. Eks ta muidugi aega on võtnud küll ja päris mitu korda on tekkinud ka mõte, et aitab. Kahel korral olen tegelikult sisuliselt juba jätnudki pooleli ning peamiseks ajendajaks on olnud detail, et mingid inimesed, kes nii seljataga kui ka avalikult mind mustavad ja poriga loobivad, istuvad ise pea iga päev siin blogis ja loevad artikleid. See on viinud vägisi mõttele, et miks ma siin peaks jagama niimoodi tasuta teavet neile inimestele. Arusaadavalt ei saa öelda, et kõik artiklid kõigile ühtemoodi kasulikud oleksid , kuid ma ise arvaks küll, et üht - teist nad ikkagi annavad. Ja siis mõtledki, et tegelt võiks ju selle aja ja energia pühendada sõpradele ja tuttavatele ning pigem tegeleda nende koertega ja näiteks lugeda loenguid. Samas olen ma vaadanud selle lehe statistikat ning see on mind alati tagasi kirjutama toonud. Tooks siia siis veidi numbreid:
aasta jooksul on  seda lehte 
külastatud 14 437 korral
vaadatud (ja oletaks et ka loetud) on erinevaid artikleid 30 325 korral
unikaalseid külastajaid (mida tõenäoliselt küll moonutab mõnevõrra muutuv IP ) on olnud 2511
iganädalaselt käib lugemas stabiilselt ca. 150 inimest ja külastamisi on ca. 300 ringis.

Vaadates neid numbreid jõuan ma kindlalt tagasi arusaamani, et neid artikleid tasub kirjutada.  Kui kasvõi kümnendik siin käinud inimestest on kasu saanud on see ikkagi päris suur number. Kui see aasta on aidanud ka vaid 30-l inimesel oma koera paremini mõista ning treeningutes paremini edeneda, siis ma arvan, et need artiklid on oma töö teinud.

Kirjutatud lood jagunevad laias laastus kolmeks :
1. koolituslikud artiklid
2. treeningute analüüsid
3. arvamuslood
Viimaseid olen ma kirjutanud kõige vähem.Ma leian, et ka arvamuslugu on tegelikult teatud mõttes koolituslik. Omades kogemust väga erivatest spordi tasanditest ning suheldes sarnaste inimestega eri maailma paigust tekib paratamatult äratundmine, et koeraspordis oleme me Eestis veel üsna lapsekingades. Areng aga ei sõltu mitte ainult selles, kui hästi õpetada koer täitma käsklust istu, vaid ka võistlust  korraldamisest, nendeks valmistumisest ning üldistest tõekspidamistest.  Olgem ausad, kui meil Eestis ikka jätkuvalt korraldada enamus jäljevõistlusi ulme lihtsatel põldudel, siis ükskõik kui hea ei ole ka meie jäljekoolitus know - how, me ikkagi ei jõua kunagi muule maailmale lähemale või kui kutsikaga mitte õiges suunas tegeleda ning lasta tal nö. lapsepõlve veeta, siis jääme samuti veel pikaks ajaks sabassörkijateks.  Seetõttu tundubki mulle, et arvamuslugusid peab kirjutama. Ma arvan, et need lood on avanud päris paljude silmad, need lood on kindlasti kujundanud osadel asjadest veidi teistsuguse pildi, aga samas on need lood ka kutsuud ülesse mingi grupi inimeste suure meelepaha.  Selle põhjal, mis ma olen kirjutanud on mind peaaegu välja visatud ESLÜ-st, on mind kui kohtunikku tahetud karistada ning mind võeti ka mingiks ajaks ära FCI Töökoerte Komisjonist. Aga eks tõde ongi teinekord valus kuulda ning arusaadavalt toob see ebameeldivaid emotsioone ning paneb käsi rusikasse vajutama ja kättemaksu hauduma. Mult on korduvalt küsitud, et miks ma seda teen, et miks ma oma närve siukese jama peale kulutan. Las tüübid teevad oma jura ja elavad oma elu. Ma ütleks selle kohta nii, et kas meil läheks siis paremini, kui keegi probleemidest ei räägiks ja kogu jama kestaks kõigi vaikival heakskiidul edasi. Meist paljud on päris NSVL i aegadest. Me mäletame veel väga hästi, kuidas televiisor ütles, et me elame maailma rikkaimas riigis , ajaleht kirjutas, et me oleme maailma kõige tublimad ning raadios mängisid vaid maailma parimad hitid (mis olid siis eesti või venekeelsed). Ja kas selline suund viis edasi? Kas see arendas inimeste mõtlemist ja soovi edasi liikuda? Kas m eolime õnnelikud?

Artiklitest on kõige rohkem selle aasta jooksul loetud kutsika koolituse esimesi samme, kokku 436 korral. Mul tegelikult tekkis see mõte kohe alguses, et hullu hea oleks, kui saaks kirjutada artiklid selliselt, et juures oleksid ka nõuandvad videod. Tegelikult on alustajale sellest hullult kasu, kui ta saab lugeda, vaadata videot ja proovida järgi teha.  Sellele mõttele toetudes olengi siin tekitanud sellised "järjejutu"teemad, kus kirjeldan koos videotega lahti koolituse arengut. Kutsika koolitus on videotega jõudnud juba nö. noore koera vanusesse ning sulandub üsna pea kokku juba eelnevalt kirjutatud artiklitega ning kaotab mõtte ühe  koera videote baasil edasi liikuda.

Minu jaoks on huvitav vaadata ka seda, et mida inimesed netist otsivad ning millele nad vastust soovivad teada. Kui jätta kõrvale otsingusõna sportkoer, siis kõige rohkem on siia blogisse tulnud inimesed otsima abi aporti osas. - kokku 76 korral. Aga eks , kui vaadata seminaridel toimuvat, siis kipub ju ka alati peamine küsimuste laviin just sinna suunda tulevat.

Kui ma mõtlen sellele aastale tagasi, siis millega ma rahul ei ole ning mis mind kõige rohkem häirib. Ma tegelikult algselt lootsin, et inimesed lugedes neid artikleid küsivad juurde nö. täpsustavaid küsimusi. Ma olen üsna veendunud, et kõigest ei ole võimalik väga üheselt aru saada ning küsimused aitaksid paremini mõista. Kuivõrd osad iniemsed on mulle saatnud küsimusi eraldi meiliga, siis on tekkinud tunne, et ju kardetakse niimoodi kõigi ees küsida. Tegelikult ei maksaks häbeneda. Kuivõrd siin saab küsimusi esitada ka anonüümselt, siis oleks konkreetse teema juures olevad küsimused kindlasti ka teistele huvitavamad lugeda.

Lõpetades seda aasta kokkuvõtte tegemist siinkohal palukski lugejatel antud artikli lõppu esitada omapoolseid küsimusi ja mõtteid, et millest oleks soov lugeda edaspidi. Selleks, et kommentaaride alla kirjutada, ei ole vaja omada kontot või gmaili.Piisab, kui valida sealt valik anonäämne ning saabki küsimuse või postituse ära teha. Soovin siinkohal omalt poolt ilusat sügist ja spordiaasta lõppu ning eeloleval nädalavahetusel tasub jälgida aktivsemalt veel WUSV i MM i ning Agility MMi. Viimasel neist on eestlased sel korral väga hästi esinenud ning seda on rõõm näha. Tublid!



2 comments:

  1. Minu hinnangul on kõige huvitavam lugeda arvamuslugusid, kus Aivo põhjalikult enda vaatenurgad ja arvamused lahti selgitab ning tihtipeale avab selliseid teemasid, millest varem ei teadnudki. Eesti koeraspordi "telgitaguseid" pean silmas siis. Kõiksugu lahkarvamusi ja uskumatuid juhtumisi ja kaklemisi erinevate asjade üle. Ma ei tea, kas ka mujal maailmas on neid nii palju ja see on paratamatus, või on ainult Eestis asi nii läinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere,
      tänan kirjutamast Vastaks antud küsimusele natuke pikemalt. Teatud mõttes on mujal maailmas sarnaseid asju ja samas teatud mõttes on Eesti teistest erinev. Kui ma näiteks toon siia võrdluseks Soome, kes on maailmas üks tugevamaid koeraspordi maid, siis ka seal on ütlemisi mitmes tasandis:
      pidevalt on olnud ütlemisi näiteks saksa lambakoerte inimeste ja teiste tõugude inimeste vahel (näiteks mali). Põhjus on suuresti asjaolus, et analoogselt Eestiga on saksa lambakoerte ühing seal ka üks suuremaid ja tugevamaid ja toetudes SV poolt aetavale poliitikale tahaks kõiki asju ise teha ning olla täiesti iseseisev ning kõige kunnim. Tõsi Soomes kümmekond aastat tagasi leiti, et selline vastasseis ei vii kuhugi ning edasi saab ainult koostööga. Seega leiti ühised pidepunktid ning edasi on asja märksa ühisemalt aetud. See on ka suuresti Soome edukuse aluseks. Väike riik ei saa teisiti kui peab ajama asja ühiselt. Samas aga on tänaseni seal neid nö. äärmuslasi, kes kipuvad klassifitseerima.Ajama taga nö. lööme lahku poliitikat ja meid ei huvita koostöö. Samas on näiteks Soome suur erinevus Eestist asjaolus, et seal saksa lambakoerte poolel eesotsas palju spordis tugevaid inimesi, kelledel on ka suur kogemus erinevatest tasanditest. Seetõttu näiteks Soomes ei ole kunagi suudetud korraldada võsaeksameid (mõni aeg tagasi toodi sinna Saksamaalt selline kohtunik, kellega üritati midagi taolist ning see sai nii kõva kriitika osaliseks, et enam pole üritatud), et sellele seistakse vastu nii Kennelliidu kui ka saksa lambakoerte ühingu poolelt.
      Suurim erinevus Soomega on asjaolus, et seal on välja kujunenud tugev kiht nö. tugevatest sportlastest. Ehk selline grupp inimesi, kes oskavad ja teavad kuidas spordis peaks treenima ning mida tegema, et kuhugi jõuda. Ka Soomes on palju selliseid "just for fun" treenivaid inimesi, kes omavad koera koolitusest veidi teistsugust pilti kui sportlased. Ilmselgelt on see kiht palju suurem. Soome eeliseks aga meie ees on see, et seal on see tihedam ja tugevam spordi kiht lihtsalt palju selgem ja eristuvum, mistõttu need kes tahavad hakata tõsisemalt sporti tegema teavad kuhu pöörduda. Samuti jagub neid tegijaid ka juhtimise juurde. Meil Eestis on suurim puudujääk see, et see tugevam spordikiht puudub sisuliselt täiesti ning seetõttu pääseb väga domineerima see "just for fun" tasand. See tasand korraldab vastavalt oma vajadustele võitlusi, see tasand annab nõu ka koolituses neile, kes tahaks tegelikult kõrgemale jõuda jne. Seetõttu on seis meil jupi kehvem, kui näiteks Soomes.
      Nagelemisi on aga igal pool. Analoogselt Soome näitele võib tuua näiteid ka mujalt riikidest.
      Näiteks kuulsin just sellist shokeerivat numbrit, et Saksamaal pidavat nö. võsaeksamied, kus koertele tulemusi kirjutatakse toimuma mitusada aastas. Samas kui arvestada, et seal teeb eksamit IPO s aastas 25 000 koera on see nii kaduvväike number, et see ei pääse domineerima. Eesti on nii väike, et meil aga domenieerib isegi üks võsaeksam.

      Aivo

      Delete