Tuesday, March 26, 2013

Kas koera või inimese reeglid?

Jätkaks poolelijäänud teemaga seoses koduse eluga ning suhetega koeraga. Kirjutasin sellest siia kaks eelnevat artiklit, mille soovitaks läbi lugeda . Ühes räägin natuke rohkem  seosest hundid ja koerad http://sportkoer.blogspot.com/2013/02/huntidest-karjajuhist-ja-koera.html teises koera domineerimisest http://sportkoer.blogspot.com/2013/03/koera-domineerimisest-karjajuhi.html . Nüüd siis jätkaks pooleli jäänud paigast.

Nagu viimatimainitus artiklis jutuks oli, käsitletakse tänases maailmas koera kooselu inimesega üsnagi erinevalt -
1. juba jupi aega on räägitud, et koerale tuleb koduses karjas näidata koht kätte ning teda ei tohi lasta karja juhtima ning liidriks peab jääma inimene
2. Lisandunud on vaatenurk, et koduses majapidamises elavad koerad ja inimesed moodustavad omamoodi pere ning seal ei ole tegemist mingi karjaga või selle juhtimisega, vaid tavapäraste peresuhetega, kus keegi on nö. vanem ja teised on nö. nooremad.
3. Nagu tõin välja eelnenud artiklis on olemas ka tõlgendus, et koerad ei taha kontrollida inimesi, vaid nad tahavad kontrollida oma elu.

Olles 20 aastat koeri koolitanud, olen mina kogu aeg imestanud seda, et olenemata , kuidas seda siis  ka ei seleta või ei nimeta, on olemas koerad kes eiravad koerajuhi nõudeid ning tahavad ise dikteerida oma tegemisi. Näiteks koerajuht hüüab koerale "siia" ning koer selle asemel, et tulla nuusib veel pikalt demontsratiivselt siit ja sealt ning ei tee kuulmagi, et teda kutsuti. Oleks veel, et ta jääks ühte ja põnevasse lõhna kinni ning ei "kuuleks käsku", aga andes korduvaid käske ta lihtsalt ignoreerib neid. Selliselt käituvad koerad muutuvad koheselt kuulekamaks, kui koerajuht rakendab selgepiirilisi reegleid ja raamistikku. Mina ja päris paljud teised koolitajad on seda seletanud lahti läbi karja juhtimise ehk öelnud omanikule, et su koer on sulle pähe istunud ning ei kuula su käske vaid leiab, et sina võiksid tema käske kuulata. Ma olen öelnud, et tegelikult võiks ju ikkagi olla vastupidi ehk koer kuulaks sinu käske. Olen annud nõu, et üritage koduselt saada hierarhia paika ning koer hakkabki sinu käske kuulama.

Kui nüüd vaadata ülaltoodud loendit, siis tegelikult toimiks sama nõuanne kõikide nende põhjenduste raames ju täpselt ühte moodi.  Räägime kodustest peresuhetest. Oletame, et te ütlete lapsele, et ta ei tohi kodus kõva häälega karjuda ja kriisata, lihtsalt oma lõbuks. Kui te nõuate seda kogu aeg ühte moodi, siis laps teab, et see on nii ning ta ei tee seda. Kui te aga olenevalt tujudest lasete kord karjuda ja lõhkuda ja teinekord mitte, siis isegi täiskasvanul oleks keeruline aru saada, kas võib karjuda või mitte. Ehk siis, tulles käsu "siia" juurde tagasi. Kui te alati olete nõudnud, et koer peab tulema käsu "siia" peale juurde, siis koer ka teeb seda. Kui te aga annate käske ja soove koerale kuidas juhtub, siis koer ei saagi aru, et mida ja millal peab täitma ja ta lihtsalt ignoreerib neid, sest ei mõista et need on üldse täitmiseks.

Läheme kolmanda punkti juurde. Mõelge selle peale, kui palju on teil elus rutiinseid asju. Võtame kasvõi selle, et te tõusete hommikul kell pool seitse ning pesete, sööte ja lähete tööle. Ja niimoodi päevast päeva. Tegelt ju väga mõnus. Kujutage ette, et nüüd öeldakse teile, et alates homsest hakkab ülemus teile igal õhtul ütlema,mis kell te hommikul peate tööl olema. Te saate õhtul kell 17.00 teada, et järgmisel hommikul peate tõusma kell 6:30 ning siis järgmisel kell 9:30 ja sisi 04:30 jne. jne. Tegelt oleks ikka väga närvesööv küll.Te tõenäoliselt vahetaksite varsti töökohta, sest te tahate stabiilsust.  Sama lugu koeraga. Koer on harjunud elama teatud rutiinis ning kui selle rutiini sisse kuulub omaniku nõudmiste ja käskude omavoliline tõlgendamine, siis ilmselgelt hakkab ta omanikule vastu, kui too äkki tahab reeglistikku muuta ning 100% käskude täitmist saada. Omaniku silmis on küll kõik väga lihtne ning omanik justkui nõuab vanu häid käske täitma, kuid koera pilgu läbi see ju ei ole nii. Kui neid käske pole pavrem pidanud täitma, sisi neid ju nagu pole olnudki. Ta ju tegelikult ei kontrolli sellega omanikku, vaid ta lihtsalt üritab kontrollida oma elu.

Ma arvan, et sarnaselt oleks veel võimalik lugematult uuringuid teha ning üritada särada ja nö. uute nägemustega välja tulla, põhimõtteliselt sisu jääks ikkagi samaks. Ajuvaba on see, et iga sellise uue uuringu ilmumisega jooksevad selliste mõtetega vähemalt meil Eestis küll kaasa igasugu "uute koolkondade" inimesed, kes kõvahäälselt teatavad, et nemad teevad nüüd kõike uut moodi ja nemad on nii palju targemad ja tulles meiega olete te justkui saamas midagi ainulaadset ja täiestui uut. Eks sama ole tõenäoliselt ka mujal maailmas. Tegelikult jääb ju sisu ikkagi samaks.

Me kõik tahame koera võttes, et meil oleks temaga mugav elada. Me tegelikult ju tahame seda ka, et ta täidaks meie reegleid. Et ta ei varastaks laua pealt, et ta ei jookseks poriste jalgadega puhta diivani peale või näriks mööblit. Kui me nüüd vaatame neid ülaltoodud põhjendusi, siis tegelikult on koera kooselu normaalne ülesse ehitamine väga lihtne. Koerale peab kehtestama reeglid ning need peavad olema kogu aeg ühesugused ja mõeldud täitmiseks.  Ükskõik, kas nimetada seda siis  karjajuhi staatuseks või koduseks pereeluks.

Kui koeraomanikul on oma lemmikloomaga läinud juba asjad vähe peeti ehk koer teeb ise reegleid ja omanik ei mahu neisse reeglitesse enam sisse, siis oleks mõistlik koerajuhil see suhe nö. ümber keerata ja näidata koerale, et nii ei lähe. Kui koerajuht on oma jõus ja oskustes kindel, siis saab ta seda teha jõulisemalt. Käte ja jalgadega sekkumise juures on aga üks probleem - koera jaoks on see tihtipeale tõlgendatav rünnakuna. Kui koer ei saa sellest aru ning see on temale kuidagi ootamatu ning lisaks kõigele üritab see ka lõhkuda igapäevaselt sisse harjutatud reegleid, siis tekitab see koeras frustatsiooni ja konflikti ning olenevalt koerast pöördub see väga lihtsalt vasturünnakuks. Nüüd ongi seis selline, et kui omanik alustas ise rünnakuga ning ta satub vasturünnaku ohvriks, siis kaotades koerale tekib väga loll seis. Omanik provotseeris sisuliselt ise olukorra, kus tahtis näidata talle, et üks osa reeglitest on ka see, et sa võid mulle tappa anda, kui sulle minu soovid ei meeldi. Seega, kui pole oma jõus, enesekindluses ja oskustes kindel, siis võiks jõu ning käed ja jalad sinnapaika jätta ning üritada koera reegleid muuta mõistusega. See on see osa, mis meil on rohkem, kui koeral ning seetõttu oleks seda kasulik kasutada.

Selleks, et hakata muljuma koera reegleid endale sobivamaks tuleks alustada kuskilt lihtsamast otsast ja siis vähehaaval minna raskemate reegliteni. Näiteks väga hea on alustada hommikul söögiga. Koer ju tahab igal juhul süüa ning teil on see jõud ja võim, et te võite seda koerale anda või mitte anda. Tema ei saa selles osas midagi teha. Kui te nüüd lähete hommikuse söögikausiga, siis võiks näiteks koeralt nõuda mingit käsku, näiteks lama ja kui koer lamab, siis anda talle kausi toiduga ja jätta ta rahus sööma. Mõne aja pärast võib käsule tuua juurde veel lisavärvinguid ehk näiteks nõuda lama ja kui koer seda tegi, siis järgnevalt istu ja alles siis anda toitu. Tegelikult on siin täiesti piiramatu fantaasia. Oluline on lihtsalt liikuda järk haaval ning mitte kiirustada. Samuti ei tohi koera hakata sundima ega jõuga väänama. Kui koer teab käsku, siis lootes süüa saada ta kindlasti teeb seda. Ja kui ta ei tee, siis mina ei annaks ka kaussi, vaid paneks selle kuhugi kapi otsa ning üritaks uuesti kümnekonna minuti pärast. Koer peab aru saama, et ta ei saa seda toitu muidu kätte, kui ta käsku ei täida. See tegelikult ongi ju sisi juba reegel - ehk koer peab tegema teie poolt soovitud asja ning saab siis edasi.  Üks hea võimalus sisia juurde on mõne aja pärast hakata koera nö. peost söötma. Võtta kausist peotäis toitu ning nõuda käsku ja anda siis süüa, siis võtta uus peotäis ja jälle sama. NB! kauss ei tohiks olal koera käes ja ees. Te ei tohi juba talle antud toitu temalt varastada, vaid peate pigem nö. andma talle kuskilt kõrgemal olevast kausist.

Sarnaselt on võimalik läbi analüüsida kogu oma elu. Kas koer tuleb ja küsib teilt silitamist või olete teie see, kes otsustab, et nii nüüd ma sislitan teda. Kas toas liikudes lähete te ümber koera või koer ümber teie. Kas koju tulles tervitab koer teid või teie koera jne jne. Kui niimoodi järk- haaval muuta üks reegel teise järgi ja näidata koerale, et nüüd algas jupp-haaval elu, kus omanik jagab reegleid ja käske, siis olenemata, millise ülalloetletud punkti järgi seda ka ei tõlgenda, saavad kodused suhted paika.

Ma saan aru, et uued teooriad ei armasta sõna domineerima ning karja juhtima ning seetõttu põhjendatakse seda uute hundiuuringutega või millega iganes. Tegelik põhjus on ju hoopis milleski muus - vägivald kasvatab vägivalda ning ühiskonnale see ei meeldi. Kuivõrd sõnaga domineerima ning karja juhtima seostatakse mingil arusaamatul kombel jõudu ja vägivalda, siis järelikult need sõnad on halvad ning neid ei või kasutada. Mina ütleks veelkord, et sõna ei ole kunagi halb, halb on kontekst ehk nagu ma ülal kirjeldasin on võimalik valel ajal jõuga sekkudes väga lihtsalt provotseerida olukord, mis lõppeb mõlemale halvasti ning sellest ei ole me keegi huvitatud. Kokkuvõttes aga kui vaadata asju must valgelt, siis tegelikult on ju koduses elus ikkagi juht see, kes otsustab  kodused reeglid ning domineerib see, kes jälgib, et neid reegleid täidetakse, olenemata kas see on siis inimene või koer.

No comments:

Post a Comment