Päris paljud teoreetikud Eestis on viimasel ajal aina kõvahäälsemalt hakanud võtma sõna suunal, et koeraga ei tohiks käituda toetudes teooriale, et tuleb olla karjajuht ning koerale nö. madalam positsioon kätte näidata. Samuti võetakse uute nn. hundiuuringute taustal aina rohkem sõna, et vanad, nö. negatiivse mõjutusega meetodid on saatanast ning seda tõestavad ka uuemad uuringud. Toetudes oma kogemusele, erinevatelt praktikutelt kuuldule ning samuti erinevatest raamatutest loetule tahan järgnevalt argumenteerida ning nende väiteid ümber lükata.Mida siis uute uuringutega on tõestatud.
1. Pikka aega arvati, et hundikarjas valitseb jäik hierarhia ning on nö. alfa emane ning isane ning siis nö. neile alluvad allpool paiknevad isendid. Uued uurimused näitavad, et see kehtib vaid nö. kinnisel territooriumil. Ehk senised hundiuuringud on tehtud huntidele toetudes, kes paiknesid kinnisel alal. Uute uurimuste käigus on uuritud looduses vabalt elavaid hunte ning on selgunud, et nende vahel ei valitse hierarhiat vaid nö. peresuhted. Need on uuringutulemused (teadus), millele vastu tundub suht mõtetu vaielda. Ma arvaks, et kui sellise tasemega on seda teemat uuritud, nagu seda tehtud on, siis see kindlasti on ka tõene tulemus.
2. Toetudes sellele teadusele väidavad osad koerakoolitajad ja -psüholoogid, et kuivõrd koerad põlvnevad hundist, siis järelikult on ka koeri valesti tõlgendatud ning tegelikult ei saa rääkida koerte puhul domineerimisest ning omanikult nö. karjajuhi staatuse äravõtmisest.
3. Teotudes eelnevale ei tohiks koerte koolitamisel üldsegi rääkida karjajuhi staatusest ning seega ka koolituses peaks olema välistaud võtted, mis põhinevad jõul ja positsiooni kehtestamisel, kuivõrd need on nö. vananenud arusaamadele toetuvad ning vastavalt uutele uuringutele tekitavad koertele lihtsalt stressi.
Siin võiks veel pikemalt seda uute uuringute teemat lahti kirjutada, kuid tõmbaks siia hetkel joone alla ning diskuteeriks mõnevõrra.
Kas meil kodus elab hunt? Päris palju on läbi aegade seletatud koerte käitumist läbi huntide käitumise ning üritatud seletada, et koer teeb seda ja teist seepärast, et ta baseerub hundil.
Võtaks ja võrdleks õige koera ja hunti. Kui sarnased või erinevad nad siis tegelikult on? Eri allikates räägitakse natuke eri numbrites. Osades mainitakse, et inimene kodustas koera ca. 30 000 aastat tagasi. Osades räägitakse isegi 100 000 aastast. Mõlema numbri näol on tegemist tegelikult väga pika perioodiga. Kusjuures tegelikult on see osa ka huvitav, et tegelikult räägivad eri teadlased ka mõnevõrra erinevat lugu teemal, et kellest siis koer tegelikult põlvneb. Kas ikka hundist või mingist lähedasest liigist.
Oletame, et koer põlvneb ikkagi hundist. Kui võrrelda praegu metsas elavat hunti ning kodus elavat koera, siis on tõestatud lisaks sarnasustele ka ridamisi erinevusi koerte ja huntide käitumise vahel. Näitena võib tuua kasvõi selle, et hundid elavad karjana ning karja erinevad isendid oskavad jahti pidades selliselt kommunikeeruda, et jaht toimub organiseeritult ja kindlate reeglite järgi. Koerad selliselt karjas käituda ei suuda. Tegelikult võib minna isegi nii üldistavaks, et öelda, et koerad ei oska jahti pidada . Samuti on tõestatud et hunt on oluliselt suurema intelligentsusega, kui koer. Näiteks hunt oskab õppida vaadeldes teist isendit, koer ei suuda vaid peab õppima läbi kogemuse. Selliseid erisusi võib tuua veel palju välja. Teisisõnu isegi, kui oletada, et hundil ja koeral olid kunagi kümneid tuheandeid aastaidtagasi ühised esivanemad, on selle pika aja jooksul nende käitumine , iseloom ning ka füsioloogiline ehitus suuresti teineteisest lahku läinud. Tänane koer ei käitu väga suures ulatuses enam hundi moodi.
Kui me võtame, et koera eluiga on ca. 10 aastat, siis mõeldes sellele pikale evolutsioonile 30 või 100 tuhande aasta jooksul mahub sinna vahele väga palju põlvkondi, kellede kujunemises on väga tugevalt inimese käsi kaasa rääkinud. Seetõttu pole ka ime, et koera iseloom ja käitumine on nii palju huntide omast lahku läinud.
Tegelikult on tehtud ridamisi katseid, kus on võetud hundikutsikas ning on temast üritatud kasvatada koera ning need kõik on luhta läinud, sest hunt on ikkagi hunt. Teisisõnu, kui võtta täna metsast hundikutsikas, siis ta erineb koerast nii paljude iseloomu ja käitumisnäitajate poolest, et temast ei ole võimalik koera kasvatada ning samuti vastupidi. Võttes koerakutsika ja lastes tal hundikarjas kasvada ei saa temast hunti. Ta küll kohaneb hundikarja reeglitega ning kohandab selle järgi oma käitumist, kuid oma olemuselt jääb ta ikkagi koeraks.
Minu jaoks ongi näiteks see osa kogu aeg hästi häiriv olnud, et kui nüüd räägitakse uutest hundiuuringutest, siis miks nende põhjal hakatakse koheselt ümber defineerima koera käitumist ning koera eluga varem seoses olnud reegleid. Võtame täiesti suvalise teoreetilise numbri. Oletame, et hundil on 100 omadust, mis määravad et ta on hunt. Oletame, et sellest 100-st on näiteks 70 koeraga ühised, aga 30 on erinevad. Kes ütleb, et uurides huntide käitumist karjas määravad just need 70 ühist omadust mitte need 30 erinevat, mis aja jooksul on inimese poolt ära muudetud. Teisisõnu, kui hundid elavad looduses vabalt , siis valitsevad karjas peresuhted. Kui hundid elavad piiratud territooriumil karjas, siis valitsevad hierarhial põhinevad suhted. Tegelikult ju pole keegi uurinud koeri analoogsetes tingimustes ehk nö. pikalt karjas elavaid loomi nö. piiratud tingimustes ja vabas looduses. Tegelikult ju ei ole absoluutselt teada, kas koerte peal kehtivad täpselt samad reeglid. Uuritud on ju vaid hunte.
Olukorra muudab tegelikult keerulisemaks veel üks huvitav nüanss. Võtame pere, kus elab koer. Kui koer elab korteris või majas ning temaga käiakse 3 korda päevas rihma otsas jalutamas, siis kui kasutada võrdlust huntidega, siis kas tegemist on piiratud territooriumil elava hundiga (kelledel valitseb karjas hierarhia) või vabalt elava hundiga (kelledel valitsevad karjas peresuhted)? Kas 24 tundi omaniku kontrolli all elav koer kinni pandult aias või korteris ja jalutamas rihma otsas on ikka vabalt elav hunt?
Mina näiteks arvan, et vabalt elav koer on selline, kes sündides siia ilma teeb ise omad valikud. Ehk valib kus ja kellega ta elab ning toitub ning omades kogu aeg võimalust karjast lahkuda valib siiski karja. Kui te olete koera juba ülesse kasvatanud ning lähete temaga lahtiselt jalutama ning koer ei jookse ära vaid tuleb alati teie juurde tagasi, siis see ei ole ju enam vabalt elav koer (hunt). Tema eelneva elu jooksul olete te koera muutnud endast sõltuvaks läbi käskude - keeldude ning reeglite, mistõttu koer ei saa ega suuda teist enam irduda. Seega ei saa kuidagi teda enam nimetada vabalt elavaks koeraks. Kui nüüd võtaks, et koer ongi siis äkki hoopis suletud territooriumil elav hunt, siis kehtivad ju tema käitumise kohta need nö. vanemad hundiuuringud ehk ka hierarhia. Aga nagu ma juba varem mainisin, sisi ei tohiks tegelikult selliselt hundi käitumisi koertele üle kanda. Koer on koer.
Minu arust tuleb nüüd juba mängu liiga palju muutujaid ehk
1. kas koer on täna enam nö. hunt?
2. kui me vaatleme teda hundina, siis kas ta on vabalt elav hunt või mitte?
Toetudes eelnevalt lahti kirjutatule ütleksingi mina, et tegelikult ju ei saa kuskilt otsast öelda, et uuemad hundiuuringud peaksid kuidagigi mõjutama meie suhtlemist koertega või koerte tõlgendamist. Tegelikult on ju hundiuuringud väga huvitavad ning läbi selle me mõistame paremini hunte, aga seda ei saa üle kanda koerte peale.
Läheme nüüd edasi koera juurde. Inimene on läbi pika tõuaretuse teinud omi valikuid. Nende valikute käigus on ta vastavalt oma soovile luues tõugusid toonud esile erinevaid iseloomuomadusi ning aretades neid võimendanud. Kui inimene tahtis saada head valvurit ja nö. teenistuskoera, siis ta eelistas enesekindlamaid ning julgemaid ning mina ütleks et ka domineerivamaid isendeid ning kasutas neid aretuses. Olles 20 aastat koeri koolitanud ning IPO maailmaga kokku puutunud on väga selgelt mulel kõrva jäänud arusaam, et teenistuskoerte juures tahetakse näha tema käitumises domineerimist. Kindlasti ei ole see mingi viimase 20 aasta tendents, vaid neid valikuid on seliselt tehtud juba pikalt. Pigem võib arvata, et lähtuvalt ühiskonna survest ning näituste tõusust versus koolitus on sellele domineerimisele ehk vähem tähelepanu hakatud pöörama, kui varem. Ehk , kui isegi praegu on see koera töö hindamisel üks tugevamaid kriteeriume võib vaid oletada, kui palju see varem määras.
Valides välja tugevamaid, enesekindlamaid ja domineerivamaid isendeid sai inimene endale sobivamad koerad, kes tema asetatud eesmärke paremini täidavad. Selle sihipärase tööga ongi tekkinud väga suured erisused eri tõugude käitumises ja närvisüsteemi ülesehituses. Ma olen üsna veendunud, et huntide puhul pole midagi taolist kunagi toimunud. Kui me räägime vabalt elavatest huntidest, kus on peresuhted, siis ju peaks edasi kanduma vägagi erinevad käitumismallid, mitte nii kitsalt suunatud iseloomuomadused. Teisisõnu erineb koerte aretus huntide omast just selle täpsuse ja rõhuasetuse poolest. See tähendab omakorda seda, et tõuaretusega on inimene loonud teatud tõud, kes käituvad nö. keskmisest koerast jupi erinevalt. Need erisused tegelikult nõuavad ka erinevat lähenemist. Kui meil on oma olemuselt sõbralikum ja pehmem tõug, kes on omanikuga alati suhtlemas ja ei soovi kunagi omaniku soove kahtluse alla seada, siis sellise tõuga saabki käituda ühtede reeglite järgi ning kasutada ühesuguseid võtteid. Kui meil on aga tõug, kuhu on aretuslikult valitud kokku just neid kõige teravamaid ja jäärapäisemaid isendeid, siis ilmselgelt peab sellise tõuga käituma teistmoodi. Seega on juba eos täiesti vale tõlgendada mingeid hunditeooriaid või koolitusnippe kõigile koertele sama mõõdupuu järgi.
Lugedes erinevate koolitajate ja nn. koerapsüholoogide arvamusi foorumites on mulle silma jäänud, et üldjuhul kipuvad rääkima "vanade, jõul ja domineerimisel põhinevate võtete" aegumisest ning nö. uue pehmema ja pigem vabakasvatust meenutava lähenemisnurga saabumisest just sellised inimesed, kelledel on kodus pehmem tõug. Tihti on sellised inimesed omandanud suurema osa oma kogemusest oma koerte najal, kelledeks on kas kuldne või labradori retriiver või mõni teine suhteliselt leebem tõug. Sarnaselt mainivad karjajuhi staatust ning suhete hierarhiat rohkem inimesed, kelledel on kodus saksa lambakoer või dobermann või malinois. Aga see ongi ju loogiline. Me elasime väga pikka aega Nõukogude Liidus ning meid ei lastud piiri taha, meile räägiti sellest, kui halvad on kapitalistid ja kui halvasti seal kõik on ning paljud meist arvasidki seda. Kas pole sama loogika?
Lugesin ühest teisest Soome ajakirjast paar kuud tagasi Soome väga tunnustatud koerakoolitajate artikleid. Ühte numbrisse oli sõna tulnud võtma mitu maailmameistrit ning ka näiteks politsei ja piirivalve koerte koolitajad. Põhjus, miks nad seal sõna võtsid seisnes asjaolus, et Soomes oli tõusnud probleem agressiivsete koertega ning leiti, et inimestele tuleks seletada natuke laiemalt agressiivsuse tausta. Kõik need inimeed kirjutasid enda kogemusest ning natuke erineva nurga alt. Tõeliselt huvitav oli lugeda, et nad jõudsid kõik ühte või teist teed pidi täpselt samasse punkti välja ehk rääkisid kodustest karjasuhetest, koera domineerimisest peremehe üle ja nende suhete baasil tekkivast agresioonist. Ma lugesin neid artikleid ja mõtlesin, et see osa on ikka tõeliselt huvitav, et näe need inimesed räägivad karjasuhetest, domineerimisest ning karjajuhi rollist ning kasutavad neid osade inimeste poolt kirutud "vanu võtteid". Huvitav, kuidas on võimalik, et inimesed, kes "treenivad vanade võtetega ja mõtlevad vanas stiilis" saavad olla maailma parimad. Kui tänases maailmas on olemas nii palju uuem mõtteviis ja nii palju tänapäevasemad lähenemisnurgad, siis peaks ju need "uued tulijad" lööma lõdva randmega platsi puhtaks. Miks aga on nii, et kõikide teenistustõugude juures ei ole neid uute võtete ja uurimuste inimesi kuskil näha. Ja ikka ruulib see "vana ja ajale ammu jalgu jäänud mõtteviis". Kujutage nüüd ette, et te olete läbi tänapäevaste uurimuste (huntidest ja koertest) omandanud palju tänapäevasemad taustateadmised tegeledes tänapäevaselt koerapsüholoogidega käsikäes. Lisaks kasutate te palju tänapäevasemaid võtteid. Ideepoolest peaks ju olema võimalik millegi nii uudsega kõik "vanasse kinnijäänud" pika puuga seljataha jätta. Aga mingipärast see pole nii. Äkki ikkagi pole see vana nii vana ja uus nii uus. Äkki on kogu see värk ainult üks suur äri milles uued tulijad soovivad ennast rohkem esile tõsta rääkides uutest teoorijatest ning oma palju tänapäevasematest teadmistest. Kuulutades uut ja palju paremat on võimalik selel najal müüa raamatuid ja videoid ning täita suuri seminariruume rahvaga. Kes sisi ei tahaks olla uue järgijana nö. eesrindlikum osa rahvast.
Karjasuhted koduses elus ning koera domineerimine igapäevaselt oma peremehega on selline teema, mida ma kindlasti kajastan siin ka edaspidi andes nõu nii koolitusnippide, kui ka igapäevase elu vallas.
Mulle tundub et tõde on kuskil vahepeal. Karjajuhi mõiste on nende "vanade" võtete taustal ära rikutud ja sellega seostatakse ennekõike domineerimist, koera oma tahtele allutamist, kuigi tegelikult peaks olema karjajuht keegi usaldusväärne isik, kes võtab ohtlikes ja keerulistes olukordades vastutuse enda peale ja aitab karjaliikmetel õigeid valikuid teha ning hoolitseb nende heaolu pärast. Minu meelest juhi ja koera vahelised suhted põhinevad koostööl, kompromissidel, läbirääkimistel ja selgitustöödel, et end teineteisele arusaadavaks muuta. Just selle viimase osas julgeks arvata, et "pehmed" võtted annavad paremaid tulemusi ja vähendavad koera hirmu trennis eksimise ja mitte hakkamasaamise ees. Korrektuurid jäägu ainult pahanduste jaoks.
ReplyDeleteTänud kommenteerimast. Osaliselt olen päri, osaliselt mitte.
DeleteSelgitan. Olen tähenda mitte kellegi üle pidevat jõu demonstreerimist või karistamist või kellegi nö. terroriseerimist. Karjajuht tähendab seda, et on isik, kes määrab reeglid, kes teeb seda arusaadavalt, kes varustab ressurssidega, kes kaitseb, kes on eeskujuks, kes hoolitseb karja eest.
Kui rääkida koertest, kes justkui tahaksid omaniku positisooni üle võtta, siis tegelikult ju ei taha ükski koer võtta üle kõiki ülesandeid, vaid ennekõike talle ei meeldi osad reeglid. Sellisel juhul üritab koer kehtestada nende mittemeeldivate reeglite asemele omi, nö. rohkem sobivaid. Kui nüüd omanik läheb sellega kaasa ning näiteks ei nõua enam vanu reegleid, mis tema kehtestas piisava järjepidevusega, vaid hakkab osaliselt hoopis järgima koera kehtestatud reegleid, siis tekibki üsna sant olukrod- on inimese kehtestatud reeglid ja on koera kehtestatud reeglid. See toodab koerale päris palju konflikti ja stressi ning üldjuhul sellised koerad, kes ei saa päris aru, et millised siis reeglid on ja kes neid tegelikult kehtestab muutuvadki vähehaaval probleemkoerteks lähtuvalt valitsevast stressist ja segasest olukorrast.
Olen täiesti päri, et suhetes peab valitsema koostöö ja arusaadavus. Samas ma ei ole päri selega, et selle nö. uuema tõlgenduse raames üritatakse vältida sõna domineerima, justkui sõna oleks halb. Ega domineerimine ju ei tähenda kuidagigi vägivalda ja valu. Kui iosad inimesed seostavad domineerimisega vägivalda, sisi see on nende inimeste probleem. Domineeerimine tähendab otseselt enda käitumismalli pealesurumist. Kui istud diivanil ja koer ronib sulle kõrvale ja sirutab ennast, sa sügad ta kõrvatagust ning ta sirutab veel mõnusamalt ja sa leiad, et läks kitsaks ning lahkud, siis see on domineerimine antud situatsioonis. Koer võttis ju põhimõtteliselt oma käitumisega diivani üle ehk surus peale oma tahtmise (reeglid). Antud situatsioonis polnud aga mingitki moodi sees vägivalda ega valu. Leian, et väga rumal on rääkida samast situatsioonist ja käitumismallidest muutes terminit, kuna justkui üks termin mingite inimeste silmis omab halba varjundit. Vahetades terminit, aga ei mõista kogu tervikut enam nö. laiem üldsus.
Ei ole päri sellega, et pehmed võtted annavad paremaid tulemusi. Samuti ei ole päri, et teistmoodi treenides on koer trennis hirmul ja stressis. See on väga meelevaldne tõlgendus. Koer on stressis ja hirmul juhul, kui koolitatakse selliselt, et ta ei saa aru, mida tuleb teha ning ei mõista positiivset ja negatiivset mõjutust, mida talle anti.
Näiteks kui ütlete, et korrektuurid jäägu mujale, siis see tähendabki juba, et teil on koeraga kaks erinevat keelt. Mujal räägite hiina keeles ja trenni platsil ingilse keeles, sest mõjutused on erinevad ning koer on olulisemalt rohkem stressis, sest ta ei saa sellest pidevast keele vahetamisest aru.
Domineerimine ja korrigeerimine (eriti just see viimane) on ka vist sellised mõisted, mille tähendus on per koer ja per koerakoolitaja erinevad. Kui domineerimise all mõista oma tahtmise saamist nii koolis, kodus kui ka jalutuskäigul, siis muidugi teevad seda nii klikkerkoolitajad kui ka "vanakooli" koolitajad. Erinevus on selles, kuidas see tahtmine saadakse - läbi otseste mõjutuste, läbirääkimisprotsesside (kas ja kui suur vorst vorsti vastu) või hoopis kuidagi ümber nurga koera üle kavaldades.
DeleteNäiteks võtame olukorra, kus jalutuskäigul näitab koer üles tungivat soovi teha kõrvalpõige kuskile eemal oleva puu juurde, et see üle nuusutada, mis sest, et jalutuskäik peaks minema edasi hoopis teises suunas. Kui omanik nõuab koeralt mõne triki tegemist või käsu täitmist ja peale seda lubab puu üle nuuskida, et siis jätkata jalutuskäiku nagu algselt plaanitud, siis kelle tahtmine peale jäi? Koer sai oma huvi rahuldatud, peremehel hea meel, et sai õues trenni tehtud ja kontroll jalutuskäigu marsruudi üle jäi ka siiski talle. Win-win. Paindlike lähenemiste korral nagu näiteks see, on piir domineerija ja domineeritava vahel hägune. Ma arvan, et seetõttu pehmete võtete harrastajad väldivadki sõna "domineerimine".
Ma ise nühin oma teismelise kääbusšnautseriga agility ja SK-platside põrandaid ja teda iseloomustab ühest küljest heatahtlikkus ja tundlikkus järskude võtete suhtes, teisalt aga jonnakus ja isemõtlejalikkus ja väljakutsete esitamine pererahvale.
Sellise iseloomu puhul tuletab õiget käitumist meelde ka vaikne ohe ja viltune pilk, kui pesukorvist must sokk elutuppa tuuakse, ekstreemsematel vallatushoogudel koos maha istumine ja tõsisel toonil vestlus. Üle selle piiri oleks koeral kõrvad lontis ja tuju läinud. Trenniplatsil piisab vaiksest "hkhmm", kui harjutuse lõpust midagi vildakaks jääb või õrnast puudutusest sabajuurel või turjal, et õige asend sisse võtta.
Ülejäänu käib kõik läbi kavaluse. Näiteks kõrvalkäimise harjutusse trikkide ja vimkade sissetoomine, kui on teada, et koeral kipub minema vajuma ja see aitab tähelepanu peremehel hoida. Või premeerimisel lati tõstmine, kui koer kipub viilima, kuigi oskab küll.
Kas see on koera korrigeerimine? Tegelikult ju on, kuna kõik võtted leiavad aset siis, kui midagi on nihu, aitavad koerajuhil lõppkokkuvõttes oma tahtmist saada. Samas mina kutsuks neid pigem suunamiseks ja abistamiseks õige käitumise suunas.
SLK-dele keskenduvad koolitajad kutsuks neid arvatavasti väääga pehmeteks koolitusvõteteks :)
Tänud kaasa mõtlemast ja arutamast.
DeleteTulels selle alguses toodud puu näite juurde. Kui koer tahab minan puu juurde, aga omanik nõuab enne mingi triki tegemist, siis minu arusaamade järgi läheb see väga hästi kategooriasse, et omanik on juht ja teeb reeglid. Samuti nimetaks ma seda omanikupoolseks domineerimiseks, sest ta surub peale oma tahtmise.
Kui nüüd koeral on aga mingil põhjusel oluliselt suurem tung minna midagi tegema ning omanik üritab trikki teha ja koer ei pööra mingit tähelepanu, vaid läheb ikka, siis teeb juba reegleid koer ning seda võib nimetada koerapoolseks domineerimiseks (oma tahte pealesurumiseks). Olenevalt nüüd koeramaterjalist (konkreetsest tõust ning isendist) võib selle koera iseseisva tahtmise murdmine olla just see koht, kus tuleb sekkuda füüsiliselt. Ütleks nii, et kui omanik suudab 24/7 koera koduselt nii sihikindlalt kasvatada, et koer ei kõhkle üheski reeglis ega hakka kuskil vastu, siis polegi mingit jõudu vaja kasutada. Osade tõugudega on aga see probleem, et hetkeinstikti mõjul ta läheb ikkagi neist piirist üle ja siis on vaja kiirelt kuidagi olukord selliselt lahendada, et see ei hakka lõhkuma kõike eelnevalt ülesse ehitatut.
Su irja tagumise osa kohta ütlekski et kõik oleneb konkreetsest isendist ja tõust. Väga tihti ongi see probleem, et inimesed kipuvad oma koera näitel vaidlema ja üldistama. Oma koer aga võib olla nii palju pehmem ja ka 24/7 nii palju madalamal instinktil et ei olegi millekski rohkemaks vajadust.
Ma toon siia kõrvale sellise näite. Minu vanem dobermann (kes nüüdseks juba surnud) oli võistlustele treenitud. Ta oli väga kuulekas ning aksepteeris mind juhina. Näitena võin tuua, et näiteks pisemad augud sai tal kodusel teel kinni õmmeldud vaid kohaliku tuimestusega ning koer lasi sel ilusti sündida.
Samas kui ta läks aia äärde teise koeraga haukuma, sisi juhul kui ma keelasin oli selle mõju null. Ma muidugi trikke ei proovinud :) aga mind polnud olemaski sel hetkel. KUi ma läksin nüüd lähemale, et teda sealt füüsiliselt ära tuua, sis ma sain konkreetselt hambaid. Paar korda üsna valusalt. Kui nüüd seda situatsiooni ei oleks nö. lõpuni välja mänginud, vaid hammustamise järgselt oleks nö. eemale tõmmanud ja "kaotanud" , sisi oleks see päris oluliselt murendanud meie suhet ning koer oleks hakanud vähehaaval katsetama ka teisi piire ja käske, sest ühest otsast ju õnnestus.
Päris palju on neid inimesi (just SK poolelt), kes on käinud vaatamas minu varrukatrenne ning pärast on maininud, et nad ei kujutanud üldse ettegi, et koer võib töötada nii kõrges energias ning et selline situatsioon nõuab niivõrd kontrastset sekkumist. Aga eks see ongi nii, et kui pole näinud ja kogenud, sisi ei pruugi ju osata ette ka kujutada.
Isiklikult arvan, et igale koerale tuleb valida ikkagi selline koolitusviis, mis sobib tema olemusega kokku. Omades kolme täiesti erinevat koera(2 colliet ja SLK laadne mix) olen sellega arvestanud. Täiesti mõeldamatu oleks collie peal kasutada jõulisi meetodeid, ta läheb sellest lihtsalt "lukku". Samas kui hundi peal kasutada pehmet õpetust, on koer segaduses. Talle meeldib konkreetsus ja selge käsk. See ei tähenda tappa andmist ega pidevat ogade kandmist. Muidugi ei ole mu koerad mingid tippsportlased, kuid põhimõte peaks sama olema.
ReplyDeleteJa karjast rääkides moodustab see kolmik täiesti ühtse terviku nii oma valduste kaitsmisel kui kasvõi jänese püüdmisel, kus loetakse üksteise kehakeelt ja tegutsetakse üksmeelselt. Nii et ka koerad võivad moodustada huntide omale sarnaneva karja. Kõige huvitavam on see, et toas juhib seda "karja" kõige targem ja õues kõige tugevamate instinktidega koer.
Jällegi pean tõdema, et olen osaliselt eelkirjutajaga nõus ning samas osaliselt vaidleks vastu.
DeleteTäiesti päri, et igale koerale tuleb läheneda individuaalselt ning seda nii eri tõugude kaupa, kui ka tõu siseselt indiviidide kaupa.
Siinkohal küll küsiksin, et mis asi on jõuline meetod. Ütleme, et on väga kõva ja jõuline isane tööliini sakslane, kellel ka instinkt käib päris kõrgetel tuuridel. Soovides anda koerale negatiivset tagasisidet tulebki seda teha natuke nö. eredamalt ning sellise sekkumisega, et see läbi koera instinkti ja - energiataseme nö. läbi läheks ja koer seda tähele paneks. Kui võtta nüüd näiteks border, kes on oma loomult palju pehmem ning ka kasvult ja kaalult väiksem, sisi ilmselgelt ei saa talle ju samas mahus tagasisidet anda, sest ta on ju juba väiksem ja kergem ehk kasutades näteks sama jõulist rihmatõmmet, kui eelpool kirjeldatud sakslasele, sisi see tõuseks ju lendu. Kas siis antud tõu esindajale tuleks jätta negatiivne tagasiside andmata? Mina olen andnud ka borderile negatiivset tagasisidet ning ta on seda väga hästi mõistnud ja see on koolituslikult edasi viinud. Kas, kui ma selle negatiivse tagasisideme andmiseks kasutan kergemat tõmmet, siis seda nimetatakse pehmeks koolituseks? Ei ole ju metoodike on ikkagi ju sama. Ehk anti negatiivset tagasisidet ning koer õppis.
Ei saa ju võtta nii, et kui on pehmem, väiksem või kergem koer, et siis talle anname vead andeks ja vaatame läbi sõrmede.
Karja osas ma aga vaidleksin vastu, et su koerad ajades taga jänest peavad jahti ikka vähe teiste reeglitega, kui hundid. See on tegelikult korduvalt ja korduvalt teaduslikult läbi uuritud ja ka tõestatud, et koerad ei suuda sarnasel jahti pidada nagu hundid ning käituda organiseeritult. Arvan, et vaadates oma koeri jooksmas jänese järgi sa kontsentreerud lihtsalt sellistele detailidele, mis loovad sulle petliku kujutelma, et seal toimub süsteemne jaht.
Karja suhtes võibolla tõesti ma eksin sest minu teadmised huntidest pärinevad ainult filmidest. Ehk siis lihtsalt soov näha sarnasusi.
ReplyDeleteAga koolituse suhtes. Ma ei mõelnudki, et colliet sama jõuliselt mõjutada, kui hunti. Lihtsalt colliel töötab näiteks klikker tükkmaad paremini, kui klassika. Mis muidugi võib olla lihtsalt minu oskamatus õigesti "vana kooli" kasutada ja klikkeriga on lihtsam. :)
Ja loomulikult on tavaelus ka selliseid olukordi, kus koera tuleb negatiivselt mõjutada.
See tähendab aga seda, et "vana kool" ei kao kuhugi.
Aga ühte või teist koolkonda täiesti maha teha ja ignoreerida pole mõistlik. Omad head küljed on mõlemal ja neid mitte ära kasutada ainult oma põhimõtteid järgides oleks rumal.
Ma kommenteeriks antud lõiku selliselt, et koeraga tuleb rääkida koera keels. Kui tõused hommikul ise ülesse ja sinuga räägitakse hiina keels, sisi juhul kui oskad hiina keelt on väga ok. Kui ei oska on suht jamasti. Kui nüüd näed vaeva ja saad hiina keele selgeks ja siis ühel hommikul räägitakse prantsuse keelt, sisi see tekitab jällegi stressi ja närvipinget.
DeleteTeisisõnu, kui koera koduses elus millegi eest juba nö. füüsiliselt mõjutada, siis koer saab aru, et mingi tegevuse juures kaasneb negatiivne mõjutus. Ta saab selle mõttest aru. Kui nüüd teises tegevuses aga kasutatakse teist keelt, siis koer ei saa aru, et kas põhjus, miks nüüd ei mõjutatud negatiivselt on tingitud selelst, et ta ei teinudki midagi valesti või mis värk on.
Lisaks korrigeeriksin koheselt ka ära ühe ringleva linnalegendi. Mingipärast räägitakse väga palju klikker treeningust või pehmest koolitusest kui nö. millestki uuest ja füüsilisest negatiivsest mõjutusest, kui millestki vanast. See on ju täiesti VALE.
Vaatame ajalukku. Klikkeriga hakati loomi (alguses muid loomi) ja hiljem ka koeri koolitama juba 1950-ndatel ja 60-ndatel ehk siis tänase seisuga 60 aastat tagasi. Okei see metoodika on kogu aeg arenenud ja mõnevõrra ka muundunud aja jooksul, kuid ilmselgelt pole tegemist mingi hullu uudse asjaga.
Samas, kui võtta see nn. tradistsiooniline või vana metoodika, siis 30 - 40 aastat tagasi kasutati koolituses ikka üsna karme võtteid. Tänasek son koeramaterjal nii palju muutunud ja ka võtted koos sellega, et see ei ole enam kuskilt otsast isegi mitte võrreldav selel 30 aasta tagusega.
Ma lausa ütleksin nii, et tänane see nn. traditsiooniline koolitus erineb oluliselt rohkme 30 aasta tagusest kui näiteks klikker koolitus.
Kasutades täna näitkes füüsilist negatiivset mõjutust kasvõi koeraspordiski, peab olema sellega väga osav ning tõesti hästi teadma, mis teed, sest kui lahmid nö. 1980 -ndate vaimus, siis sellise koeraga sa ei saavuta võistlusplatsil mitte midagi, sest ka sport on nii palju vahepeal arenenud ning aina rohkem on hakatud hindama koera rõõmu ja koostöötahet.
Kindlasti on täna ka neid inimesi, kes kasutavad klikkerit, nagu kasutati 70-ndatel ning samuti osad laksivad oma koera füüsiliselt , nagu laksiti 70-ndatel. Aga kumbki neist ei jõua väga kuhugi.
Mina olen see inimene, kes laksib oma koera füüsiliselt, sest ma ei oska teistmood temaga hakkama saada. :( Mida ma peaksin tegema? Ta on varjupaigast võetud umbes 7 kuune , algusest peale koguaeg hambaid kasutanud. Kui ikka valus on siis automaatselt annan lahtise käega vastu koonu. Lihtsalt EI ei mõju ja kui aus olla, ega see laksimine ka pole järelikult tulemusi andnud. Mida siis tegema peaks?
ReplyDeleteNiimoodi suulise kirjelduse peale on raske nõu anda. Kuivõrd erinevad iniemsed saavad erinevatest olukordadest erinevalt aru , tõlgendavad erinevalt ja käituvad erinevalt, siis andes nõu sellise info põhjal võib väga kõvasti rappa minna.
DeleteKõigepealt oleks vaja aru saada, et kutsikas hammustab mänguga, hammustab nö. pahatahtlikult , tähelepanu saamise eesmärgiga või hoopis seepärast et on stressis.
Kui on teada hammustamise põhjus, alles siis saab hakata nö. ravimisega tegelema. Ehk sisi kui koer haarab mängulisusest, siis tuleb koerale anda mõista , et käte hammustamine mängu käigus pole lubatud. Kui tähelepanu saamise eesmärgiga, sisi tuleks lihtsalt koeraga tegeleda rohkem. Kui seoses stressiga või valuga, sisi tuleks põhjustajani jõuda ja see kõrvaldada.
Ilmselgelt kui ei tea põhjust ja ei oska määratleda otseselt käitumise sisu, sisi ei saa ka sekkuda. Lihtsalt "laksida" ma küll ei soovita. See ei too midagi head. Soovitan koera kellegile koolitajale näidata ning tema arvamust küsida.
Siiamaani ongi selline tema suhtlemis- ja mängimisstiil olnud. Koguaeg suuga haarata, käest või riietest. Koguaeg oleme keelanud, küll ignoreerinud teda, et vot ma ei mängi sinuga kui nii teed või siis laksu andnud vastu koonu. Pidevalt ju ka ei taha lüüa, see on nii masendav, ma ei võtnud ju selle jaoks omale koera, et teda lüüa. Nüüd järeldan, et sellega olen karuteene teinud, pole ju koguaeg asi koerale must ja valge olnud. Vahel ei jõua reageeridagi, kui juba naks ära käinud ja kui käe tõstad, siis juba tõmbab eemale või jookseb eest ära. Ta ei ole kedagi hammustanud vihaga või rünnanud, ta on väga sõbralik koer. Aga mänguhoos on mul käe päris korralikult katki teinud korra. Me käime koolis ka temaga. Juba päris mitu korda oleme käinud ja nüüd juhtus see, et kui koolitaja teda sättida julges, et istuma peab nii või naa, siis ta naksas teda. Siis tuli see teema ülesse, et kuidas ma olen seda käitumist koerale lubanud. Aga ma polegi ju. Ma enda arust teen endast kõik, et koer nii ei käituks. Sain siis nüüd nimekirja reeglitest, mida peab punktuaalselt jälgima, kuna kutsikas peab ennast ise karjajuhiks praegu. Mis teie arvate, kas reeglitest piisab selle jaoks, et ta enam ei pressiks oma soove peale, ega kasutaks hambaid mängu ajal ja siis, kui ta ei taha näiteks laua alt välja tulla, kui ma käe sirutan et rihmast kinni haarata jne. Kuidas anda mõista sellisele sellile, et mängu ajal ja üldse pole lubatud hambaid kasutada? Ilma füüsiliselt sekkumata?
Delete