Jätkaks alustatud teemal.Kui eelmises kirjutises rääkisin tehnilisest koolitusveast, et koer ongi õpetatud valeasendisse, siis sel korral räägiks teistest põhjustest.
Koer võib hakata käima valeasendis (antud kirjutises ees) ka lähtuvalt meeleolust. Meeleolu mõttes kõnnivad koerad kahel põhjusel ette:
1. Koer on liiga rõõmus
2. Koer kipub kõrvalkõnnis koerajuhi üle domineerima
Oma olemuselt meeleoluga seostuv valeasend on alati ka osaliselt tehniline viga, sest koera meeleolu tekitab teatava koerapoolse käitumise, mille koerajuht siis kinnistab. Ehk oma olemuselt kinnistab koerajuht nii meeleolu, kui ka sellest tingitud tehnilist käitumist.
Alustaks esimesest põhjusest ehk koer on liiga rõõmus. See tegelikult haakub väga tihedalt eelmises kirjutises mainitud ülemotiveerimisega. Samas nende kahe sõna vahele ei saa panna võrdusmärki. Ülemotiveerimine tähendab seda, et koer tõmmatakse käima üle teatava piiri, sattudes ülevamasse meeleollu, ta "unustab" ära õige asendi ning soovides rohkem preemiat nihkub mõnevõrra ettepoole, sest see toob teda justkui premeerimisele lähemale. Kuna tihti koer paistab sel hetkel rõõmsameelne ja särav, siis omanik võib teha lihtsalt vea ning premeeridagi selle valeasendi ära. Kui teha seda süsteemselt ning trennist trenni, siis koera kõrvalasend nihkub vähehaaval ettepoole ning tegelikult muutub ka jupi rõõmsamaks. Ehk tegelikult niimoodi on võimalik jõuda selleni, et liiga rõõmus koer kõnnib ees. Samas ei pruugi rõõmsameelse koera ees kõndimise põhjus olla üldse mitte ülemotiveerimises ja seetõttu ei saagi siia võrdusmärki panna. Tahaks kohe parandada ära ühe väärarusaama, mis antud tektsi lugemisest võib tekkida - NB! koer peakski olema treeningutel ning töötades koos omanikuga rõõmsameelne ning nautima tegevust. Kui ma räägin, et koer on liiga rõõmus, siis ma ei pea selle all silmas seda, et koer peaks kuidagi kurb olema. Pigem peab koer olema kontrollitud olekus ja rõõmus. Tooksin näite inimeste maailmast. Me kõik tahame, et meie lapsed oleksid rõõmsad ja õnnelikud. Samas me tahame, et nad käiksid koolis. Kui nad oleksid hommikust õhtuni kodus mängimas lõbusaid mänge, siis see ei vasta meie ideaalpildile. Me tahame, et nad lisaks mängule ka saaksid targaks ja elus hakkama. Seega me üritame saada neid rõõmsaks ja sealjuures ka koolis käima. Ehk olema rõõmsad teatud raamistikus. Koeraga on sama lugu. Ta peaks olema teatud mõttes nagu karbis, kui teeb kõrvalkäiku, aga seal karbi sees nö. rõõmus.
Antud kontektsis ma peangi rõõmus olemise all ennekõike silmas seda, et koer on koolitatud kõrval käima suuresti vabatahtlikult ning ilma negatiivsete mõjutustega pelgalt motivatsioonile ja preemiale toetudes. Selliselt töötades on väga väga keeruline juhtida koera meeleolu. Oma olemuselt on see küll võimalik, aga väga raskesti teostatav. See tähendab seda, et koer on valdavalt rõõmus ja heatujuline, aga tal puudub see nö. "karbistav" raamistik täielikult. Seetõttu ei ole tal nii must valget pilti õigest asendist, kui võiks olla ning nagu ka ülemotiveerimisega, kipub selline koer "unustama" ära korrektset asendit ning tegema rõõmsas tujus ka muud, nagu vahtima ringi, kiunuma, haukuma või kõndima ees. Ehk nagu ma alguses mainisin, siin ongi kokkupuude tehnilise osaga ehk kui koer teeb neid loetletud vigaseid asju, siis kui omanik sellesse ei sekku, siis me koolitamegi koera nö. valesti sooritama.
Eelnenud lõiguga ei soovi ma mitte öelda, et koera ei saaks koolitada pelgalt positiivsele toetudes vaid pigem alla joonida, et kui on olemas oht, et rõõmus koer hakkab tegema tehniliselt vigasid, siis peab olema koheselt tagataskust võtta see miski märk (mis on koerale arusaadav), mis annab talle mõista et ta teeb valesti. Kui seda selget märki ei ole, siis lähebki asi metsa. Kuivõrd koera koolitamine oma olemuselt peab olema täiesti must - valge, siis meie poolt nö. ridade vahelt mõistetav märk või mõjutus ei pruugi koerale mitte olla selliselt tõlgendatav. Näiteks, kui me ütleme sõna EI ning sellel sõnal ei ole koera jaoks nö. negatiivset varjundit, siis inimese keeles on sel sõnal tähendus, kuid koerale võiks sama hästi öelda "laud" või "tool".
Eelnevas jutu nö. paremaks mõistmiseks toonitan veel korra üle, et liiga rõõmsa koera all mõistan ma ennekõike sellist koer (kuulekuses), kes ei oma konkreetset raamistikku ja reeglistikku soorituseks , vaid teeb kõike vabatahtlikult ning sattudes rõõmsamasse tujusse või motiveerudes üle "unustab" ära õige asendi . Tegelikult üldjuhul sellised koerad ei teagi isegi must - valgelt õiget asendit ning asendi asukoht sõltubki suuresti tujust ehk olles laisemas tujus on ta korrrektne ning lõbusamas tujus, siis enam mitte. Siit tuleb ka välja see, millest olen korduvalt eelnevalt kirjutanud, et kuulekuses käib tehnilise sooritusega kaasas alati ka meeleolu.
Vea paradamine. Selle lahtiseletamine on keerukas ning ma parem ei teeks seda. Kuivõrd see on väga seotud koera lugemisoskusega, sest minnakse nö. tuunima koera meeleolu, siis lugedes koera natukenegi valesti on võimalik teha suuri vigasid. Oma olemuselt käib töö selliselt, et läbi negatiivsete mõjutuste antakse koerale mõista, et ta teeb tehniliselt valesti ning saades täpselt ajastatud negatiivseid mõjutusi reguleerub samaaegselt nii koera asend, kui ka meeleolu.
Kõrvalkõnnil domineerimine. Koer võib üritada kõrvalkäigul domineerida mitmel põhjusel. Osad koerad teevad seda selleks, et nad saavad sellest teatud rahulolu, et suudavad koerajuhti oma üleolekuga ise juhtida. Juht on loomariigis alati see isend, kes määrab reeglid. Kui kõrvalkõnnis määrab reeglid koer, siis tema saavutab sel ajal nö. juhistaatuse ning osadele koertele see meeldib. Olles inimesest sammukese ees näitab ta selgelt oma üleolekut.
Domineerida sooviv koer asetub üldjuhul juba algaendis veidi koerajuhist ette ning asetab tihti ka parema jala koerajuhi jala ette. Kui koerajuht nüüd korrigeerib koera ja nihutab ta oma kohale, siis koer teeb seda uuesti. Teisisõnu koer näitab, et selles situatsioonis ei tee reegleid mitte sina, vaid mina.
Teised koerad üritavad lahendada ebameeldivat olukorda läbi konkreetses olukorras domineerimise. Näiteks kui koer ei naudi kõrvalkäiku ja tahab selle lõpetada, siis teinekord piisab selles, kui enne vasakpööret veidi omanikule ette nihkuda ning sellega blokkida koerajuhi pööre. Sisuliselt tehakse koerajuhile nagu kitse ning takistatakse ta liikumine. Hästi tüüpiline on see, et koera otsa komistav koerajuht satub segadusse ja näiteks lõpetab harjutuse või vähemalt koer suudab dikteerida koerajuhile oma tahet ja rikkuda kõrvalkäiku. Koer on saavutanud oma eesmärgi. Kui seda juhtub treeningutel juba paar - kolm korda, siis koer õpib, et see on tema võimalus ning blokkides ebameeldivas olukorras koerajuhti pääseb ta tegevusest välja.
Vea parandamine. Natuke sama lugu, et ei saa anda konkreetset nõu, kuivõrd kõik oleneb konkreetsest olukorrast ja koer alugemise oskusest. Ilmselgelt aitab domineeriva koera asendi parandamisel see, et koerale näidatakse, kes reegleid teeb ning ei anta võimalust ise asju korraldada.
Kui nüüd võtta eelmises kirjutises kirjutatud erinevad tehnilised vead ja iin väljatoodud meeleolu vead, siis tegelikult ongi vaja öelda, et koer teeb täpselt seda, mida me talle koolitame. Teisisõnu enne, kui hakata parandama viga, tuleb aru saada bea põhjusest. Lahmides suvaliselt võib kõik vaid ära rikkuda.
No comments:
Post a Comment