Tuesday, October 25, 2011

Kutsika tempo jäljel

No ei saa ikka kuidagi sellest jäljerööpast välja. Eks ilus pikk sügis vist mängib oma osa:). Eile sain telefonikõne, kus helistaja soovis teada, et kumba ma pean olulisemaks kutsika juures (tegemist tööliini sakslasega) kas tempot või seda et koer võtab iga jälje. Et ta on tegelenud palju, et saada kutsika tempo õigeks ja koer ajab ideaalses tempos, aga jätab pidevalt ühte jäljerida vahele. Mõtlesin, et kirjutaks siia ka mõne rea.

Minu jäljekoolitusmetoodikas on kutsikale, jäljeajamisele ja kõigele muule, mis jäljel toimub üksjagu
teistsugune lähenemine, kui näiteks Eestis laiemalt on kasutuses. Kui võtta minu metoodika koolitusliku tee lõpp, siis selle otsas on koer, kes on mures jälje pärast, soovib seda lahendada, on innukas selle leidmisel, teeb seda kõike iseseisvalt ning raskuste tekkides teab, et need tuleb ise lahendada ning siis saabubki jälle võimalus rahulikult jälge ajada. Kui koer ajab jälge ülalkirjeldatud moel, siis täiesti arusaadavalt pole vaja enam muretseda jäljel püsimise, nurkade või veel millegi muu detaili pärast, sest koer kes muretseb jälje pärast reguleerib ise selliselt tempot, et ta ei kaotaks mingil juhul jälge ära ning kui juhtubkli jama tulema, siis ta on valmis viimsepäevani selle ette tööd tegema, et see taas ülesse leida.

See ei tähenda, et teised koolitusmetoodikad oleksid kehvemad või ei viiks lõpptulemuseni, lihtsalt mina koolitan nii. Mida ma ka inimestele toonitan on see, et kui keegi arvab, et ta koolitab mingi mehe loogika järgi, siis kas ta on ikka kindel, mida see mees ühes või teises seisus teeks ja kas tihti probleemid ei tulegi just sellest, et tehakse valesid asju. Ehk originaalses metoodikas oleks õige mees hoopis midagi muud teinud. Ehk siis kui keegi treenib mingi metoodika järgi, siis tasuks tal maha istuda võtta tass mõnusat jooki ja mõelda kõik sammud läbi, et kuidas ikka nullist lõpuni minnakse ja kas kuskil äkki ei ole lünki.

Kui nüüd tulla kutsika juurde tagasi, siis minu metoodikas kulgeb asi selliselt, et kutsikale tuleb kohe algusest peale võimalikult kiiresti teha selgeks tehniline ajamine. Teisisõnu kohe teise - kolmanda jäljega peab pöörama rõhku asjaolule, et koer võtaks igat jälge. See on ju nagu paberile joonistamine. Me nö. joonistame kutsikale jäljeajamisest teatud pildi ja kui see pilt on alguses üks ning siis hiljem hakkame seda kustutama ning uut joonistama, siis tuleb korralik konflikt. Sellepärast ma üritangi kohe esimese jäljetrenniga saada koerale sedavõrd positiivse ning motiveeritud soovi jäljel liikuda ja lasen sinna sisse ka vahelejäetavaid jälgi (et mitte motti rikkuda), et siis juba järgmistest trennides kasutades ära suurt tahet hakata kohe looma õiget tehnilist pilti. Sellisel juhul pole see esimese trenni "lohakus" veel nii kinnistunud, aga samas on tekkinud piisavalt motti, et see võimaldaks koera rohkem korrigeerida. Kui koerale anda mõista, et tuleb võtta jälg - jäljes, siis see pilt vähehaaval kinnistub. Samuti on mega oluline, et koer õpiks algusest peale võtma vastu negatiivset mõjutust ning sellele õigesti reageerima (ma pean silmas meeleolu mõttes). See on suuresti edasise võti.

Kui kutsikas ajab jälg jäljes, siis üldjuhul nii väikesele koerale on ka tempo kohe õige. Samas soovides tempot pidurdada on rihmast võimalik kutsikat kohe kinni ka hoida ja sellega natuke hoogu pidurdada. Tempo reguleerimine nö. õigeks on üsnagi riskibusiness. Üldjuhul lastakse koer vähehaaval kiirenevas tempos liikuma ja siis ühel hetkel leitakse, et ooo tempo on liiga suur ning raksatakse rihmast. Koera jaoks on see aga nagu välk selgest taevast, sest tema jaoks on olnud tegemist vähehaaval tõusva sujuva graafikuga ning ta ei taju, et tiba aeglasem kiirus oli veel ok , aga nüüd see kiirem enam pole. Andes nüüd mõjutuse nö. suvalisel hetkel tekitab see üldjuhul konflikti, mis omakorda muudab väga hõlpsalt koera hektiliseks.

Ma ei taha öelda mitte seda, et kiirus pole oluline, vaid pigem, et mina ei keskendu nii detailidele. Ma leian, et kui koerajuht hakkab koera kõikvõimalikes detailides juhtima ning neid detaile nö. koerale õpetama, siis tekib väga lihtsalt kaks probleemi - esiteks koer muutub mõjutustest sõltuvaks ehk see läheb nö. juhtimiseks ja teine, et mõjutus satub valesse hetke ja on koerale seetõttu arusaamatu ja tekitab konflikti. Sellepärast ma ei lõhu jälge nö. detailideks ja ei õpeta erinevaid detaile. Ma pigem lähenen nii, et koer peab olema mures jälje pärast ning ajama jälge samm - sammus tehniliselt õigesti (sinna juurde kuulub ka sügav nina loomulikult).

Kui nüüd kutsikas kiirustab ning ma õpetan ta jälg jäljes ajama ning ta ikkagi kiirustab, siis ma pigem kasutan lõkse ja provotseerin vigu, et karistada nende eest. See on koerale palju arusaadavam, kui karistamine suva hetkel lihtsalt kiiruse eest. Kui ta aga eksib ning saab selle eest negatiivset tagasisidet, siis see viib koheselt ka tempo alanemiseni ning tekib võimalus koera õige tempo eest kiita. Selline käitumine ei tekita konflikti ning samas säilitab ja kasvatab pidevalt motivatsiooni. Ja seda on meil vaja hilisemas faasis, et koer suudaks lahendada raskusi.

Nagu ma olen ka eelnevalt öelnud, siis see seletus võib tunduda lihtne ja loogiline, aga reaalses elus on võimalik asju väga valesti teha arvates, et kõik sai õigesti. Kõik on kinni koera lugemisest ja ajastusest.

Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php 

No comments:

Post a Comment