Sõites tagasi Leedu seminarilt, oli autos mul 8 tundi aega kuulata muusikat ning mõelda. Osaliselt tingituna Leedus nähtust, osaliselt Eestis toimuvast, läks mõte ikka ja jälle sellele, et tegelikult on ikka tõeliselt kurb, kuidas sageli koeri treenitakse ja oma koera tuleviku võimalused juba kutsikaeas ära lõigatakse.
Kutsikas on nii nunnu olevus ja kõik temaga kodus tehtav tundub nii lihtne. Kutsikas käib järgi ja norib tähelepanu, on kogu aeg näljane ning valmis tegema toidu nimel kõike jne. See tekitab väga kergesti pettekujutelma, et koera koolitamine ongi imelihtne - näitad vorstitükki ning koer teeb, mis tahad ja elu ongi nii ilus. Iga järgnev samm toob edasiliikumise ja näiliselt liigutakse kiirelt kuhugi (päris hästi ei kujutata küll ette kuhu, aga kuhugi - sinna kaugemale).
Kui võtta kuulekus, siis järgnebki ilus kõrvalkõnd ja tähelepanu ning kõik laabub justkui iseenesest. Abiline hoiab koera kinni, kutsud teda ja ta tuleb nagu rakett - kõik ongi, näiliselt, lahe.
Kuni... Koer kasvab veidi vanemaks ja tema tähelepanu hakkab hajuma ka teistele asjadele ning koolituses hakkavad sisse tulema keerulisemad tehnilised detailid ja siis jookseb asi raginal kinni. Ohked, a la „enne mu koer kõndis nii ilusti kõrval, aga miks ta seda enam ei tee?“, on nii tavalised. Või et, „näe, hakkasin aportit tegema ja kõik tundus lahe, aga nüüd närib nii mis kole, kuidas ma saaks seda parandada?“ või „kuhu on kadunud need kiirused, mis alles eile olemas olid?“.
Kui võtta jälg, siis koer ajab alguses 30 sammu, milles toit, siis 50 sammu jne. Kõik läheb edasi lihtsalt ja hõlpsalt. Külvad aga vorsti põllule ja kõik sujub. Samm-sammult jõuad juba pikemate jälgedeni ning koer, otsides toitu, töötab imeliselt ja siis jäetakse toitu vähemaks jäljel, tehakse keerulisemaid elemente – ning sein tuleb ette! Sama lugu nagu kuulekusega. Koer hakkab seiklema, otsima, keerutama ning siis, saades rihmast mõjutust, ei lähe asi mitte paremaks vaid segadus aina jätkub.
Mõlemas ülalkirjeldatud situatsioonis jõutakse punkti, kus mõistus saab otsa. Kuhu kadus kõik see oskus ja teave, mis justkui olemas oli, kuhu kadus koolituse sujuvus ning koera imeline õppimisvõime?! Sellel hetkel minnakse üldjuhul abi küsima ja nõu saama.
Valdav osa koertest, kes on minu juurde tulnud kas jälje või kuulekuse osas, on just sellel hetkel tõdenud, et abi oleks vaja. See on suhteliselt kurb hetk - vaatad omanikku ja näed inimest, kelles on soov teha ning kes on matnud koera sisse aega ja raha. Vaatad koera ja näed perspektiivikat tegelast. Kahjuks on aga seal alguses jäetud tegemata paljud asjad, mida omanik ei osanud üldse oluliseks pidada või mille tähtsust ta nt ei tunnetanud, sest need ei olegi hetkel tähtsad, aga määravad aega ja tulemust kuskil aasta pärast.
Samuti on palju asju tehtud valesti, mistõttu on koeral tekkinud neist üksjagu vale arusaam. Nüüd, kui jõutakse asjade loomuliku arenguga sinnamaani, et tahetakse teha keerulisemaid asju, siis tekitab vale algkoolitus, suure konflikti ning siit hakkabki pihta lagunemine: siis koerad närivad aportit, siis koerad ei istu enam käsu saades, siis nad jooksevad jäljel ja ei pane nurki tähele jne. Kas on tuttav tunne?
Tegelikult on seejuures kurb, et ajamasinatest tehakse küll filme, aga reaalses elus neid meil ikkagi pole ning seega kõike, mis omal ajal tehtud ja tegemata jäetud, tulebki võtta nii nagu on. Ja koeraga on võimalik tegeleda sellises seisus nagu ta on ning lihtsalt aktsepteerida seda, et sellest koerast ei õnnestu enam kätte saada 100% vaid näiteks vaid 85%!.
Toon siin mõned näited eelneva jutu illustreerimiseks. Näiteks kuulekus. Seal on palju olulisi detaile, aga toon välja vaid kaks.
Alustades koeraga toiduga koolitamist tehakse seda tihti natuke hilja, mistõttu koera keha ja mass on juba nii palju suured, et ta ei liigu enam iseenesest. Sellega programmeeritakse kohe alguses sooritusse sisse tubli annus konflikti (mida tegelikult enamik ei oska nähagi), ebamugavust ja tihti ka tehniliselt vale sooritust.
Samuti minnakse toiduga tehes seda teed, et toit ei ole mitte motivaator vaid fiksaator (!) ning nii luuakse meeleolu mõttes harjutustesse täiesti vale baas. Kui koerale on kutsikana selgeks tehtud, et sooritused peavad olema passiivsed, siis hiljem, üritades neid saada aktiivseks, on see koerale täpselt sama arusaamatu nagu õpetades talle istu-käsku, muutub ühel hetkel hoopis seisa-käsuks, kuid käsk ise jääb samaks. Ja nii tekibki konflikt.
Neljakuusel kutsikal peaks olema kõik baaskuulekuse elemendid toiduga selged ning seda õiges meeleolus. Nüüd võidakse öelda, et ma ei taha kutsikalt lapsepõlve ära võtta ja see on paha, mis ma räägin. Aga mõelge ise, te ju nii ehk naa tegelete kutsikaga iga päev. Kui te valede asjade asemel teeks õigeid asju, siis mis moodi sellega kaoks ära lapsepõlv.
Teine hea näide on asjaolu, et pahatihti ei tehta koerale seoses koolitusplatsiga aktiivse algatuse põhja alla ning hiljem üritatakse saada seda läbi sunni (negatiivselt) või läbi mängu (positiivselt), tekitades siiski mõlemal juhul koeras paraja segaduse ning nii rikutakse olulisel määral ära hilisemate soorituste meeleolu ja puhtus.
Kui rääkida jäljest, siis Leedu seminar oli hea näide. Ja mitte selles mõttes, et seal oleksid lood kuidagi teistsugused kui meil siin. Sama aja jooksul sain tegelda lihtsalt kahte tüüpi koertega ning jälgida nende käitumist. Seminaril olid pooled koerad kutsikad ja teised siis edasijõudnud.
Kui võtta nende koerte edasised võimalused, siis kutsikatega sai alates esimesest jäljest tehtud motivatsiooni, tehnikat, sundi ning sunnile järgneva aktiveerumise premeerimist. Ja kutsikad liikusid edasi nagu kiirteel.
Mitmetel vanematel koertel, kellele oli tehtud alla juba põhi, polnud jäljel täpsed. Kui neile sai nüüd tehtud negatiivset korrigeerimist, siis sattusid konflikti ning hakkasid veel hullemini ajama. Kui tegime neile aga positiivset premeerimist, siis see ei toiminud soovitud suunas, ning nõudes tehnilist sooritust, sattusid nad samuti segadusse.
Ja see ongi igati loogiline, sest neile vanematele koertele polnud alates esimestest sammudest õpetatud vajalikke elemente nii kui tehnika, sund ja sellele reageerimine ning kuidas need asjad omavahel seoses on. Seega täiesti arusaadavalt ei osanud koerad reageerida inimese sekkumisele.
Minu väide on, et need kutsikad on võimelised jupi enne ajama tehniliselt puhtast toiduta jälge koos nurkadega, kui need edasijõudnud, sest kutsikatele joonistuvad kõik asjad ette õiges järjekorras ning tekivad kohe vajalikud seosed. Vanemate koerte puhul tuleb aga lõhkuda vana alust ning see tekitab konflikti.
Näide on küll Leedu põhjal, kuid suur osa Eesti koeri on treenitud täpselt samal loogikal. Oleme küll uhked, et meie koerad käivad MMdel jne, kuid tegelikult maadleme samade asjadega, sest põhiprobleemid on samad. Iseasi, kuivõrd seda näha osatakse.
Ma väga, väga loodan, et ühel päeval saabub murrang ja hakatakse nendele asjadele teistmoodi mõtlema ning säästetakse olulisel määral nii oma aega, raha kui ka närve. Soovitan kõigile, palun küsige nõu enne kui hilja. Ideaalne oleks, kui küsite nõu kohe, seal alguspunktis. Mina näiteks küll ühtegi algajat, kes minu käest küsima tuleb, ära ei söö! :))
No comments:
Post a Comment