Mis on edukuse võti koeraspordis

Kui vaadata MM del esiotsas olevate inimeste nimesid, siis läbi aastate paitsvad silma ühed ja samad nimed. Ma ei pea silmas maailmameistreid, vaid nimesid, kes figureerivad esimese 10 - 20 hulgas. Lugesin just ühe Eesti inimese arvamust koera treenimisest, kus ta mainis "kui õnne ei ole, siis ei loe see, kui palju sa treenid ja ette valmistad mittte midagi" Pannes nüüd need kaks eelpool kõlanud mõtet kokku peab järeldama, et küll ikka osadel veab. Peavad ikka olema sündinud õnnesärgis, et neil on õnne alati. Või kas ikka on nii? Käisin jaanuaris ühel vägaheal seminaril, mille koolitajaks oli Heuwinkl teami eestvedajad Peter ja Conni Scherk.

Antud klubi on olnud maailma koerasprodis peajagu üle teistest juba väga väga kaua. Sealt klubist on igal aastal keegi MM võistlustel medalil. Huvitava mõttena jäi kõrvu kõlama üks detail. Nad treenivad neid koeri, kelle nad on endale võtnud. Kui meil kipub liikuma siin arvamus, et ässad on seepärast nii ässad, et nad vahetavad kogu aeg koeri ja leiavad selliselt endale parima võimaliku, siis Peter  ütles, et tema ei ole mitte kunagi ühtegi koera ära andnud ja klubi 30 aastase ajaloo jooksul on ette tulnud vaid vaar juhust, kus keegi on tõesti koera vahetanud ning seal taga olid sisi tõsised põhjused. Peab ikka olema rajult õnne - võtad sellise kutsika, nagu võtad ja sisi kogu aeg on õnne, et oled eesotsas. Või ei ole? Mis tegelikult määrab edukuse? Vaadates nende seminari ja kuulates, kuidas nad teevad meeletus koguses tööd tegeledes iga näiliselt pisikese detailiga meie mõistes lõputult, on tegelikult selge, miks nad nii edukad on. Edukuse määrab mitte õnn, vaid töö, mida teed. Selleks, et olla edukas, tuleb teha palju tööd ning teha seda kvaliteetselt ehk õigeid asju.

Rääkides õnnest võistlustel liigitaks ma koersportlased kolme klassi.
1. Inimesed, kes sõltuvad õnnest. Nende koerte ettevalmistus on selline, et koer on võimeline ideaalseks soorituseks vaid teatud tingimuste kokkulangevusel. See tähendab, et jälg toimub täpselt samas kastis (sarnase raskusega põld ja ilmaolud) või kuulekus tuttavates oludes (tuttav treeningplats) Võtttes Eesti toimuvad võistlused, siis ei ole vaja isegi teabmis pikalt analüüsida. Enamus meie Eesti teenistuskoerte võistlusi toimub just selle rühma sportlasi silmas pidades ehk luues ideaalsed tingimused antakse õnnest sõltuvatele võistlejatele võimalus saada head punktid.

2. Inimesed, kellede tulemus sõltub õnnest. See tähendab, et koer saab tulemuse ka ebaõnne puhul, kuid sobivate olude kokkulangevusel on tulemus igal juhul parem. Jäljel satub nurk näiteks rohust tühjema koha peale ning koer keerutab küll julma, aga leiab siiski jälje või õues on 26 °C sooja ning koer on juurdekutsumistel jube aeglane, kuid siiski tuleb. Oleks olud olnud sobivamad oleks koer säranud samal tasemel, nagu trennis. Raskemate olude juures hakkab määrama ka päris palju koeramaterjal. Kui koeras ei ole piisavalt enesekindlust ning aktiivsust, siis kipub selline koer andma oludele alla.

3. Inimesed, kellede tulemus ei sõltu üldse õnnest. Nad teevad üsna samasse auku tulemusi olenemata oludest.

See, millisesse klassi keegi tahab kuuluda sõltubki sellest, kui hea koera sa oled endale valinud ning kui targalt sa oled teda treeninud.
Ma olen alati ena või õpilaste ebaõnnestumise puhul mõelnud selliselt, et näe seekord läks nihu, ag anäe mingid koerad said 97 punkti. Järelikult olid nad paremini ette valmistatud. Järelikult treenisid nad targemalt. Huvitav, mida nad targemalt tegid.  Tõeliselt piinlik on lugeda kuskil MM l käinud Eesti sportalste kommentaare, kes kirjutavad, et näe jäljel seekord ei tulnud tulemust, kuna sattusime kehavale põllule, kus lisaks sadas vihma või  puhus tuul. Siis vaatad sama jäljegrupi teiste sportalste tulemusi ja veidral kombel on vihm ja tuul seganud vaid meie iniemsi. Natuke nagu Puhhi pilveke, mis vaid ühe inimese kohal sajab.
Mäletan, kuidas käisin esimest korda vaatamas MM võistluseid ja ei jõudnud ära imestada.  Nähtud sooritustest (nägin 90% sooritustest)  tegid kõik koerad ilusa "istu". Meie võistlustel tuli siis ette ja tuleb jätkuvalt ette, et täiesti arvestatav hulk koertest jääb käsu "istu" ajal seisma. Sõites tagasi mõtlesin pikalt sellele, et miks see ikka nii on ning välja mõtlesin. Muutsin treeningutel lähenemisnurka ning mu koer istus 100% kõikidel võistlustel. Olen seda näitena toonud ka oma loengutel ning seletanud, kuidas seda treenida.

Kui me võtame nüüd jälje, siis erinevalt kuulekusest ja kaitsest on jäljel kaks ebameeldivat puudust. 1. Esiteks tunneb koer paremini lõhna kui meie ja seetõttu meist mitte keegi ei tea täpselt, kuidas koer jäljel lõhna tunnetab. 
2. Teisalt on jäljel koera instinkt ja aktiivsus oluliselt väiksem kui kuulekuses ja kaitses, mistõttu teda segavad ka olud rohkem, sest ta paneb neid kergemini tähele.
Mäletan, kuidas võisteldes oma esimese dobermanniga tulin tihti põllult ära kirudes, et nõme lugu, et just sellele sirgel puhus tuul vastu, või et tõeline ebaõnn, et see nurk sattus just sinna rattarööpasse. Hommikul tõustest vaatasin esimese asjana kohe õue, et kust ja kui tugev tuul puhub ja kuidas päikse ja vihmaga on.  Ühel hetkel muutisn väga olulisel määral om asuhtumist ja lähenemist jäljetreeningutesse ja hakkasin treenima täiesti teist moodi. Kusjuures peale seda polem a enam vaadanud ilma ega kirunud olusid, sest need ju ei määra. Määrab treening.

Jäljel näiteks on määrava tähtsusega, kuidas koer suudab:
1. Lahendada probleeme ja
2. Väljuda stressist.

Kui treenida kogu aeg ühesugustes oludes ning korraldada võistlusi sarnastel põldudel, siis ei saagi sellest aru. Üllatus saabubki siis alles MM le minnes, kus avastad, et siuke ebaõnn on järsku sinu hoovi kukkunud. Jälg on samasugune ala, nagu kuulekus, kus tuleb kogu aeg midagi treenida. Lihtsalt põllul käimine ja koera söötmine sissetallutud rajal ei klassifitseeru minu jaoks üldse treenimise alla. Seda võib nimetada söötmiseks.  Treenimine tähendab seda, et treenid mingeid jälje elemente. Mina näiteks treenin väga sihikindlalt koera jäljel kahe asja jaoks:
1. Koer peab oskama lahendada probleeme ning oskama teha seda ka stressis olles.
2. Koer peab oskama ise väljuda stressist ning leida vajalikku meeleolu.

Treenin neid kahte asja, kuna leian, et need on jäljel nö. võtmetegurid. Selleks, et neid asju treenida, peab ehitama jälje ka vastavalt ülesse.  Stressist väljumist ja probleemide lahendamist ei saa treenida selliselt, et teed lihtsalt erinevaid pinnaseid. Erinevate pinnastega peab olema koer harjunud, mistõttu see on kindlasti väga oluline, kuid see on pigem nö. kutsika treeningu valdkonda minev teema. Kõikidel pinnastel on võimalik ehitada jälg ülesse selliselt, et tekib võimalus treenida kahte ülalnimetatud detaili. Olen sellest rääkinud pikemalt ka oma loengutes ja kirjutanud ka siia  ning üritan ka siia veel sellest kirjutada.
Antud teema pealkirja küsimusele vastates ütlekski, et edukuse võti on see, kui sa oled oma koera treeninud piisavalt targalt, et koera ja sinu sooritus ei sõltu enam õnnefaktorist. eelduseks on loomulikult ka koeramaterjal.