Ma olen Tüüpi treeninud analoogselt ka teiste oma õpilastega suunal, et koer peab olema aktiivne ning iseseisev. Sellest lähtuvalt teen ma Tüübile üsna keerukaid jälgi, mille sees on palju sinna spetsiaalselt "kuhjatud" probleeme ning ma tahan, et ta lahendaks need võimalikult iseseisvalt ning aktiivselt. Toon ühe näite. Soovides koera viia mõnevõrra stressi ning veeretada talle nö. ületamatuna näiva raskuse teele, lasen ma näiteks talluda jäljel võõral inimesel sisse 2-3 meetrise ruudu. See tähendab, et läheb sirge jälg ja siis summutab jälje originaallõhna sinna justkui tekkinud "jõgi". Kuivõrd selliselt on raske jälge planeerida, et just vajalikult kohal oleks "jõgi", siis ongi lihtsam see sinna tekitada. Talludes jälje üle nagu teerulliga, kaob sealt originaalne jäljerada täielikult. Koer ajades mööda jälge satub olukorda, kus jälg põhimõtteliselt kaob ära. Ma lasen talluda selle selliselt, et jälg sõna otseses mõttes kaobki ära. Koer teades, et jälg kadus ära hakkab otsima aktiivselt lahendust ning üritab leida jälge uuesti. Täiesti selgelt valmistab see talle mõningast stressi. Sellises seisus ma üritan välistada omapoolse abi täieslikult. Selleks ma mitte ei tee ainult rihmaga ebaloogilisi asju, vaid ka ise liigun täiesti ebaloogiliselt. See peaks lisama koerale veel rohkem antud olukorras stressi ja pinget.Võimalusel ma lasen isegi rihma käest, et koer tunnetaks veel rohkem seda, et antud "soost" saab ta välja tulla vaid iseendale lootes. See "jõgi" ei ole aga õppetund iseenesest vaid õppetund alles järgneb. Tallutud ruudust väljub jälg, mis teeb üsna kohe otsa teravnurga. See tähendab, et koer olles veel stressis peab lahendama järgneva keeruka ülesande. Selle osa lasen ma aga teha juba koeral lahtiselt, võttes ära kõik abi. Mida koer sellest õpib?
- ta mõistab, et lahendades ühe probleemi ei tohi ennast lõdvaks lasta, sest kohe varsti võib tulla uus.
- ta saab aru, et lahkudes probleemsest kohast ja lastes ennast lõdvaks kaotab ta kohe jälje, mistõttu ta ei tohi lasta ennast lõdvaks ega kiirendada.
- ta õpib, et töötades aktiivselt lahenduse otsimise suunas, saab ta selle eest kiita ning positiivset tagasisidet.
- ta õpib, et antud seisus peab ta kõike seda tegema iseseisvalt
Arusaadavalt ei suuda koer kohe nö. üleöö sellises olukorras töötada. Ideaalis peaks koera selleks hakkama ette valmistama alates kutsikapõlvest. Alates esimestest jälgedet peale õpetan ma kutsikale seda, et sattudes keerukasse olukorda peab ta tootma aktiivsust ning otsima lahendust. Kogedes negatiivset emotsiooni peab see teda aktiveerima. Esimesi samme selels suunas alustan juba kolmandal neljandal jäljetreeningul ning ennekõike tekib see alge seoses nurkadega.
Kui nüüd võtta see ülaltoodud näide, siis täiesti selgelt on ju näha, et see koolitab koerale lisaks aktiivsusele ja iseseisvusele ka oskust stressist ise väljuda ja raskes olukorras tööd teha. Selline "jõgi" mis kaotab jälje võib väljevõistlusel väga lihtsalt teele tekkida. Leian, et tark on koera selleks ette valmistada, mitte konstanteerida peale jäljevõistlust, et seekord ei olnud õnne, kuna teel oli lomp või autojäljed.
Kui võtta nüüd see video, siis mulle näiteks väga meeldis oma koera juures see, et kui ta parempoolsetes teravnurkades sattus eelneva päeva ristuvatele, siis kaotas ta originaaljälje ära. Koer ei hakanud paaniliselt edasi tagasi sahmides jäljel tormama, ei avanud stressi märgiks suud ega otsinud minult abi. Ta küll mingitel hetkedel tõstab pea ja vaatab mind, kuid nähes mind kaugel ta mõistab, et peab jätkama ise. Kõikides sedasorti probleemsetes kohtades süvenes Tüüp veel sügavamtl jälje otsingusse ja tegi seda täiesti isesesivalt. Ta töötas lahenduse leidmise nimel. Arvestdes, et koer viibis minust enamuses üle 100 m kaugusel ja lõpus isegi 230 m kaugusel (mõõtsin vahemaa ära Maa-ameti kaardilt) ei tulud ta minu suunas otsima, vaid jätkas aktiivset otsimist kohas, kus enda teada jälje kaotas ja kus see pidi olema. Arvestdes asjaoluga, et maa oli külmunud, jälg üsna vana ja tuul keskmiselt tugev ei olnud jäljelõhna leidmine kuidagi lihtne. Täiesti selgelt see tekitab koeras stressi ning pelgalt rihmast hoidmine või muidu selja taga liikuva omaniku seisma jäämine on juba sedasorti abi, mis rahustab koera. Antud juhul polnud kumbagi ja koer pidi täitsa ise hakkama saama.
Mulle tegelikult meeldis ka see, et koer tundmata selja taga rihma kontrollivat jõudu või omaniku pilku, keskendus terve jälje üsnagi hästi. Lastes ennast mingitel lõikudel veidi lõdvaks tõstes kiirust ja kergitades nina, tajus ta üsna kiirelt, et sellisel ajades võib tulla viga, mistõttu on vaja paremini keskenduda. See ongi see, mida ma nimetan iseseisvalt vajaliku meeleolu ja suhtumise aktiivne otsimine. Koer teadis, et peab saavutama teatud meeleolu ning suhtumise, sisi on jälg aetav ning ta üritas seda ise aktiivselt teha.
Minu jaoks oli muljetavaldav ka see, et tegelikult ju koer tundis ja teadis, et mind pole seljataga. Ta kiirendas, ajas kõrgema ninaga ning ilmselgelt ju pidi aru saama, et mitte keegi ei sekku ega anan mõista, et nii ei või. Minnes minust aina kaugemale oleks pidanud selline kogemus muutma koera veel lohakamaks, sest iga sammuga tuli ju peale informatsiooni, et omanik on nii kaugel ja ei saa ju reaalses elus midagi teha. Tüüp aga isegi nähes, et ma olen nii kaugel lahendab ise ja süveneb aina uuetsi õigesse rütmi ja meeleollu. See näitabki, et eelnevad treenid on läinud õigel suunal ning koer on selliselt programmeeritud, et ta teab, et tuleb näidata ülesse aktiivsust ja otsida õiget meeleolu. Ma tegelikult ise ei uskunud, et ta suudab nii pikalt (ligi 1000 sammu) kontsentratsiooni kogu aeg üleval hoida ja selle lagunemisel seda ikka ja jälle uuesti leida. Oleks koer 6-7 aastane suure kogemusega jäljekoer tunduks see loogilisem, aga kaheaastase väga energilise ja kergelt plahvatava mali juures pigem mitte. Kõik see käitumine pole Tüübile iseloomulik, vaid ennekõike siiski koolituse tulemus. Ma olin valmis sekkuma ehk koera jäljetöö lagunemisel röögatama või kohale jooksma, kuid seda polnudki vaja. Koer töötas 100% vajalikul suunal.
Kindlasti nüüd keegi mõtleb, et mis sest kasu on, võistlustel peab ju rihmaga ajama. Kui nüüd mõelda, et koer omab iseseisvalt ajades aktiivsust, lahendab isesisvalt probleeme ja oskab stressist väljuda, sisi rihmaga ajades ja koera toetades on ju see veel palju lihtsam.
No comments:
Post a Comment