Mõtlemisainet koerasportlastele

Olen sarnasel teemal kirjutanud ka varem, kuid lähtuvalt viimaste aegade sündmustest kirjutan veel. Ajendiks Soome Palveluskoiralehtes ilmunud üks artikkel ning laupäeval nähtud täiesti võrratu tasemega seminar.

Ma käisin esimest korda MM i vaatamas 1995 aastal, kui Soomes toimusid esimest korda FCI IPO MM võistlused. Meil Eestis astus tol ajal IPO oma esimesi samme ning iga koer, kes suutis üle IPO 1 lati hüpata oli kangelane. MM l nägin väga palju tõeliselt suurepäraseid sooritusi. Koera kõndisid kõrval olles pidevas kontaktis ning suure energiaga, tegid kiireid aporteid ning juurdetulekuid jne jne. Mulle tundus tol ajal, et see on küll uskumatu, kuidas see kõik võimalik on. Vaadates tänaste standardite järgi neid vanu tol võistlusel filmitud videoid näevad aga need sooritused suht kehvad välja. Koerad küll vaatavad otsa, kuid enamus neist kõnnib mõnevõrra viltu ja jalga, paljud neist ei suuda hoida pidevat kontakti omanikuga vaid mingitel hetkedel ikkagi keeravad pead, osad koera hüplevad kõrvalkäigul, teised on surutud olekus ning kohati kostub ka kerget vingumist. Kui vaadata nö. üldpilti, siis need koerad teevad kõik ilusti ja puhtalt ära, kuid tänaste standardite järgi on seal palju pisivigu. Kuidas siis on võimalik, et need koerad said tol ajal 95 ja 96 punkti kuulekuses. Aga sellepärast said, et tolle aja standardid ning kogu IPO eeskiri nägi välja teistsugune. Tänases päevas saaksid selliselt sooritavad koerad MM l maksimumis 84-85 punkti, sest kerge jalga kõndimine, veidi viltune asend, pea keeramine või hüplemine, rääkimata vingumisest on viga.
MIs siis mujal maailmas on vahepeal toimunud. Esimeses järjekorras hakati tegelema tehniniliste osadega ning koerad muutusid oluliselt tehniliselt täpsemaks. Kui oli soov saada rohkem punkte, pidi koer tegema tehniliselt puhta soorituse. 90 ndate lõpu ja sajandivahetuse soorituste juures oli näha veel päris palju surutud meeleolu. Kuivõrd IPO eeskirjades ei olnud rõhuasetust koerte rõõmsale olekule ja soovile iseseisvalt teha ilusat särvat ja rõõmsameelset tööd, siis arusaadavalt said rohkem punkte ka koerad, kes olid läbi sunni saadud täpsemaks ja tehniliselt puhtamaks. Vähehaaval on aina rohkem hakatud soovima näha koera naturaalset töötahet ja rõõmu ning energiat. Selle põhjal muutusid alguses sooritused energilisemateks ning rõõmsamateks. Kui meenutada MM i sooritusi kuskilt 2004-2005 siis ilmselgelt oli üldpildis rohkem rõõmsameelseid koeri, kuid nad polnud tehniliselt nii puhtad.Tänaseks on jõudnud IPO oma arenguga aga sellesse faasi, et kõik toetud järgmisele kolmele mmärksõnale - koer peab olema rõõmus ning tahtma tööd teha, ta peab tegema sooritusi kõrges energias ja instinktis ning ta peab olema tehniliselt puhas. Kui keegi treenib täna koera sooviga tulla IPO MM l näiteks 30 ne parema hulka, siis ei tohi olla üheski neist komponenidest järgiandmisi. Vastasel juhul leiad ennast kas 50-ndalt või 60-ndalt kohalt.
Käisin laupäeval Soomes vaatamas tõeliselt super seminari, mille läbiviiaks oli kolmekordne maailmameister Peter Scherk. Mees on nagu legend. Ta on maailma tugevaima koeraspordiklubi looja ja üks põhitegijatest. See klubi on võitnud MM del sellise koguse medaleid, millele ei jõua isegi ligilähedale mitte ükski teine klubi maailmas.  Mehele endale on praegune koer, keda treenitakse MM i suunitlusega juba päris mitmes järjekorras. Ma ei hakka siinkohal seminari ümber rääkima vaid pigem kirjutan natuke mõtetest, mis see minu peas tekitas ning mille peale soovitaks ka kõigil teistel, kes vähekegi kõrgemale soovivad pääseda mõelda. Peter Scherk tuli 2001 aastal oma üleelmise koeraga MM l neljandaks tehes tulemuse 95 + 96 + 92.  Mõeldes sellele tasemele ning ka sellele, et kindlasti ei tule mingi asi MM l just ideaalselt välja oleks ju võinud ta oma järgmist koera treenida üsna sarnaselt ning teha sarnase skoori.  Koer kellega ta tuli juba kolmekordseks maailmameistriks tegi maailmameistriks tulles 96 + 98 + 96 ning 98 + 95 + 98 . Kas kui võrrelda neid kahte koera ja sooritusi, siis kas need olid sarnased? Tõenäoliselt ei olnud. Ei olnud seetõttu, et IPO arenes ning ka seetõttu et tipp on läinud aina tihedamaks ning see sunnib arenema. Mul pole aimugi, mida ta treenis teistmoodi või rohkem, kuid mõeldes tagasi laupäeval nähtule oli seda kindlasti väga palju.  Kujutage nüüd ette, et teil on selline klubi ning know how nagu temal ning te olete treeninud koera kolmel alal 100 punkti tasemele, millest realiseerumisel vahest ikak punkt paar ära kukub. Mis siis nüüd edasi? Laupäevasel seminaril jäi korduvalt kõrvu selliseid lauseid, et me oleme vaadanud ja analüüsinud videoid ja lähtuvalt sellest me teeme nüüd seda detaili vot sellisena, et see annab veel parema lõpptulemuse.  Põhimõtteliselt on võimalik iga IPO harjutus jagada paljudeks pisikesteks detailideks. Antud seminari juures võib - olal üheks paremaks näiteks on IPO Kaitseosa konvoeerimine, mis annab ju tegelikult vaid 5 punkti.  Selleks, et kõik näeks välja, nagu peab õpetati koerale selle jaoks:
1- alustuseks haukuva koera juurde tulles koer istuma teatud meeleolus. Põhimõtteliselt istu ei tähendanud mitet "istu" vaid istumist konkreetses meeleolus, ning seda meeleolu töötati välja pidevate kordustega, mida tehti väga palju.
2 Edasi järgnes element, et koer peab hoidma kontakti vasaku jalaga. Selleks treeniti jällegi väga palju staatilist osa, kus paigal olles provotseeriti koera  ja kinnistati püsimine jala kõrval täpselt ühes asendis. Käsk "transport" viis koera istumise meeleolust teise, konvoeerimismeeleollu. Milleks sisi sinna ette see istumise meeleolu? Aga selleks, et saada vajalik 0,25 punkti rohkem.
3. Edasi treeniti liikumist jalaga kontakti hoidmiseks.
4. Nüüd hakati alles premerima koera eespool paikneva abilise poolt, kes asendas varrukameest. Premeerimine toimus alati ühes punktis ning patja konkreetselt hoides, sest see oli oluline.
5. Järgnevalt keeras abiline selja ja liikus nagu varrukamees, jällegi padi koerale nähtavalt vasakul poolel. Kui koer lasti hüppesse, siis abiline keeras ennast selliselt, et padi anti koerale alati abilise paremalt poolelt, sest videoanalüüs on näidanud, et selliselt saavad koerad parema haarde.
6. Edasi hakati treenima pöördeid jne. jne.
Siia otsa saab veel kirjutada 3--4 erinevat etappi, ida treeniti, kuid ma ei hakka seda pikemalt lahti lahkama. Eelnevast peaks juba olema täiesti arusaadav, et jõudes selja tagant konvoeerimise viimasesse punkti oli selle koeraga tehtud sadu treeninguid ja väga väga palju kordusi. Ja mõelge, tegemist on kõigest 5 punktilise osasooritusega, mida meil Eestis tehakse võib olla  üldse kümnes trennis enne kui minnakse võistlema.
Siinkohal võibki ju öelda, et aga tema tahab saada uuesti maailmameistriks ja selleks ta nii põhjalikult treenibki. Iseenesest ju õige. Aga sarnaselt temaga tahab saada maailmameistiks veel väga suur hulk inimesi maailmas. Kui nüüd mõelda sellele, et nii tema, kui ka teised sama taseme tegijad on teinud erinevates aailmapunktides taolisi sseminare juba pikalt, siis on täiesti loogiline, et sarnaselt minule on samu asju läbi hammustand ka palju teisi koersportlsi, kes saavad väga hästi aru,et selleks et kuhugi ettepoole jõuda tuleb teha väga väga palju tehnilist tööd. Kui nüüd mõelda, et neist paljudest inimestest õnnestuvad vaid osad, siis juba sellest piisab, et 30 parema hulka pole asja. Tänase seisuga see tähendabki tegelikult seda, et konkurents läheb MM ide tasemel aina tihedamaks ja sed amitet ainult eesotsas vaid esimese poolesaja sooritaja hulgas.  Koha 15 või 35 võivad väga lihtsalt määrata sellised väikesed detailid nagu kerge jalga käimine kõrvalkäigul või mõningane surutus läbi harjutuste. Rohkem polegi vaja. Sa kaotad selle arvelt kokku 5-6 punkti ning sellise skooriga sa leiadki ennast väga palju tagantpoolt, kui lootsid.Minu väide kõlab selliselt, et täna kutsikat võttev inimene ei leia ka kohalikel maa meistrivõistlustel enam ennast kolme parema hulgast, kui ta sellistele detailidele tähelepanu ei pööra ning seda ka Eestis. Selleks, et kuhugi ettepoole jõuda tuleb teha tööd, palju tööd ning lõpptulemusena peab olema koer energia mõttes parim võimalik ning samas ka tehniliselt täpne. Kui meil Eestis teinekord veel premeeritakse viltuselt käivaid või kiunuvaid koeri, sest nad ju teevad seda nii energiliselt, siis sellega ei tee me midagi muud, kui endale lihtsalt suure karuteene, sest mujal maailmas sai see aeg ümber juba 10 aastat tagasi. Tänaseks on selelst mindud nii palju edasi, et selel mõistmiseks tulebki mingil sellisel seminaril käia, et mõista, kuidas lähitulevikus hakatakse võistlema iga 0,1 ja 0,25 punkti pärast. Vestledes pärast ühe soomalsega, kes ka korduvalt MM del käinud ütleski ta kokkuvõtavalt hästi IPO on ahkeruuslaji, mis tõlkes tähendab midagi sinna suuunda, et suure töömahukusega virkade ala. Tegelikkuses tähendab see aga lisaks suurele korduste arvule ka seda, et tuleb asju teha õigel ajal ning ka õigesti.  Ma väga loodan, et ka meil Eestis hakatakse nö. laiemalt sellest aru saama ning mõistetakse, et ei ole kuidagi normaalne, kui koeraga tehes 2-3 trenni nädalas või viies ta MV tasemeni nö ühe aastaga võidetaksegi tiitleid ja saadetakse punkte üle 90. Seni, kuni see nii toimub meil siin ei näitagi see muud midagi kui hindamise nõrkust ning üldist kehva keskmist taset. Meil Eestis võib ju omavahel võistelda kaks koera kes mõlemad käivad jalga ning võidab see, kes vähem kiunub. Heasüdamlik kohtunik võib energiale rõhudes anda ka mõlemale punktid 90 ja rohkem, kuid sellega tuleb arvestada, et maailma minnes ootab suure täenäosusega ees karm tõde, et isegi enda arust ideaalilähedase soorituse eest ei kuku rohkem kui 83-84 punkti.